Alljärgnevalt veidi üksikasjalikumalt
rauast
.

Arvestuste järgi peaks inimene koos toiduga saama keskmiselt 1,5 mg rauda. Kui aga silmas pidada, et toidust ei omastata rohkem kui 10% saadavast rauast, tähendaks see justkui seda, et ööpäevane norm tõuseb automaatselt 15 mg-ni. Sellise hulga raua omastamine toidust on samahästi kui võimatu. Organism on sellega kohastunud sel moel, et raud üks neid mineraale, mida korduvkasutatakse. Oma töö ära teinud punaverelibled lõhustakse ja viiakse kehast välja, raud aga läheb taas kasutusse uute punavereliblede tootmisel. Kui just pole tegemist suure traumaatilise verejooksuga (kehast lahkub "läbi töötlemata" veri), siis tuleb keha kasuteguri minetanud raua asendamisega toime.

Nagu juba öeldud, ei ole raua saamine toidust lihtne ülesanne. Ometi soovitavad dietoloogid seda just nimelt toidust hankida. Tablettidena, toonikutena võib võtta teisi mineraale, kuid raua peaks saama toidust: loomalihast koos kuivatatud mustade ploomidega, maksast koos sibulaga, kanajalgadest koos rohelise salatiga. Või siis küpsetatud kartulist, hautatud kapsast, peedipealsetest, pähklitest, õuntest ja rosinatest. Veel parem – kõigest sellest koos.

Miks on rauatabletid halvad

Ameerikas kohustuvad nisujahu, makaronide ning kiirputrude tootjad rikastama tooteid rauaga. Ometi ei ole rauapuuduse probleem kadunud: 25-50% sünnituseas naistest kannatab ikkagi selle mineraali eri raskusastmega defitsiidi käes.

Miks? Raua tõeline omastamine on palju keerukam protsess ning sõltub ka teiste mineraalide/vitamiinide/ensüümide olemasolust ja tasakaalust. Pealegi pole apteegipreparaadina võetav raud ühetähenduslikult lihtne. Polüvitamiinide ja polümineraalide kompleksid sisaldavad hulgaliselt raua suhtes antagonistlikke elemente, mis on võimelised alandama või blokeerima selle omastamist. Rauapreparaadid aga, mida kirjutavad välja arstid raske aneemia puhul, on potentsiaalselt väga toksilised.

Ka organismi suur rauasisaldus pole ohutu. Rohke raud organimis võib siia sisemiste mikroverejooksudeni (tunnuseks on väljaheite mustaksmuutumine, kõht läheb kinni jpm). Kui toidu kaudu on peaaegu võimatu saada ülemäärast rauakogust, siis preparaatide kasutamisel võib see väga lihtsalt juhtuda. Üldjuhul kutsuvad rauapreparaadid neil, kelle organism seda mineraali juurde ei vaja, esile okserefleksi. Seega tuleks hemoglobiini madala näidu taga otsima hakata muid tegureid, kui raua vähesus, mitte suurendada preparaadi kogust. Aneemia kindlakstegemiseks ei piisa ainult hemoglobiini näidu uurimisest (näiteks hemogloobininäit tõuseb aelgaselt ja kohe "rauakuuri" järel tehtud vereanalüüs ei anna tõest vastust). Selleks vajatakse kompleksset uurignut raua omastamise häire võimalikest põhjustest.

Raud – sõber ja vaenlane

  • Kartulisalat krabidega
  • Hapukapsad looma rinnatükiga
  • Praetud kanamaks sibulaga
  • Klaasitäis greibimahla või pool granaati.

  • Raua peamine funktsioon on aktiivne osavõtt hapniku transportimisest veres. Kuid needsamad keemilised omadused, mis võimaldavad raual olla hapniku kandjaks, annavad sellele ka sarnasuse vaba radikaaliga. Seetõttu kujutab liigne, “töötu” raud endast organismis otsest arterite ummistuse ohtu, soodustab bakteriaalseid põletikke. Muide, ühe uuema versiooni järgi kaitseb teatud hulga raua kaotus koos verega naisi ateroskleroosi ja infarkti eest (kuna mehed ei menstrueeri, soovitakse neil aeg-ajalt doonoriks käia, nii nagu ka menopausis naistel). Samuti hoiab selline verevahetus naisi "noorena", sest raua poolt peale surutud hapnemisprotsessid jäävad käivitamata. Väga suur protsent hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutavatest naistest (eriti kui sellele lisanduvad veel rauda sisaldavad preparaadid) astub ka kõikvõimalike põletike nõiaringi: lühenenud vereeritus ehk loomuliku puhastumise pärssimine, bakteriaalne põletik (ka pärmseen), antibiootikum, mõne aja pärast taas põletik. Põletikuliste protsesside käivitajaks võib pidada liigset rauda, mis naise keha jaoks loomulikul moel enam välja ei pääse.

    Söödud – ja kord majas?

    Niisiis on eesmärk selge – saada rauda ainult toiduga. Ometi pole see sugugi nii lihtne – tuleb välja, et rida toiduaineid moodustavad omavahel “ebaõnnestunud naabrusi”.

    - Kaltsiumirikkad toiduained vähendavad järsult raua omastamist. Seetõttu ei piisa kehvveresuse puhul maksa söömisest, vaid tuleb loobuda piimast ja piimatoodetest, kasvõi mõneks ajaks, kuni hemoglobiinitase normaliseerub. Kui see on võimatu, tuleks süüa rauda ja kaltsiumi sisaldavaid tooteid erinevatel aegadel. Samuti ei tohiks üheaegselt võtta raua- ja kaltsiumipreparaate.
    - Raua omastamist takistavad ka tee ja kohv. Neid jooke ei tohiks juua söögi ajal ning pärast sööki.
    - Jälgida, et C-vitamiini oleks võimalik saada iga söögikorraga. Juua apelsini- või tomatimahla, toidusse lisada värsket sidrunimahla, kapsa soolvett, magusat pipart, sibulat ja rohelist.
    - Nisu- ja teised kõrrelised seovad soolestikus rauda ning takistavad selle omastamist. Seetõttu tuleks liha süüa ilma leiva ja makaronideta. Garneeringuks võiks pigem valida kartulid, rohelised herned, kapsad, oad ja teised köögiviljad.
    - Sojaoad sisaldavad palju rauda, kuid soja valk vähendab selle omastamist. Seetõttu pole see just eriti kindel rauaallikas.

    Rauda sisaldavad toiduained

    100 g rauahulk, mg
    Kanamaks 7,2
    Krabiliha 6,0
    Loomamaks (praetud) 5,3
    Sojaoad (hautatud)5
    Spinat (hautatud) 3,2
    Loomaliha (grillitud) 3,0
    Küpsetatud kartul 2,8
    Päevalilleseemned (1/4 klaasi) 2,4
    Pistaatsiapähklid (1/4 klaasi) 2,2
    Kalkunifilee 2,0
    Skumbria 1,4
    Arahhis (1/4 klaasi) 1,2
    Mustad ploomid (1/2 klaasi) 1,2
    Rosinad (1/4 klaasi) 1,0

    Vaata veel: Kahepalgeline RAUD