Sibul peletab kurjust

Sibulasse on inimkond läbi aegade vastuoluliselt suhtunud. Püha taimena kasutati sibulat iidsetel aegadel mitmetes kultustalitustes. Usuti, et paljukihiline sibul (eekätt mugul) tähendab ühtsust ja tõe avaldumist, sest kiht-kihilt jõutakse lõpuks sibula keskosani. Egiptuses tunti sibulat umbes 5000 aastat tagasi ja sellest kujunes algselt lausa rahvuslikuk toit.

Antiik-Kreekas hakati aga ühel ajajärgul sibulasöömist suisa labaseks pidama. Roomas tekkis isegi sõimusõna “sibulasööjad”. Nii kutsusti inimesi, kes lõhnasid tugevalt sibula järele. Samas usuti paljudes kultuuritraditsioonides, et just sibula lõhn aitab peletada kurjust.

Kevadel hinnas just roheline sibul

Sibula varred on mahedama maitsega, võrreldes mugulaga. Kui täpsemalt maitse nüanssidest rääkida, siis alumine valkjas osa on nõrgema maitsega võrreldes ereroheliste vartega. Ostuks sobivadki tugevad rohelised varred. Otstest kolletunud ja olekult närbunud varred tõestavad kauaaegset seismist.

Rohelist sibulat tasub hoida jahedas, püsiva õhuniiskuse juures. Kuivas varred närbuvad, liigniiskes aga võivad mädanema minna. Sibulavarte plussiks on seegi, et kadude arvele langeb tühiselt väike hulk ostukogusest.

Rohelise sibula koostisosade tasandil tuleb rõhutada järgnevat. Kõige rohkem on rohelises sibulas ikkagi vett — koguseliselt kuni 92%. Veesisaldus on ka heaks sibulavarte koostise peegeldajaks. Juba närtsinud vartes on paljude mikrotoitainete sisaldus vähenenud ja neid osta ei tasu. Sibulavarte kuivainete hulka annavad oma panuse nii süsivesikud (keskmiselt kuni 3,5%) kui ka valgud (keskmiselt kuni 1,3%).

Põhitoitainete vähesus peegeldub ka sibulapealsete kalorsuses. Sajagrammine ports annab sööjale kõigest paarkümmend kilokalorit energiat.

Sibul on vägev mikrotoitainete rindel

Kõigepealt tuleb rõhutada sibulavarte suurt kaaliumisisaldust, mis küünib pea veerand tuhande milligrammini sajagrammise portsu kohta. Mis puutub vitamiin C üldhulka, siis see on rohelises sibulas tunduvalt tagasihoidlikum, jäädes kuni 30 mg piiridesse sajagrammise portsu kohta.

Siit ka tõdemus, et igasugune roheline varakevadine kraam polegi nii väga askorbiinhapperikas, nagu sageli ekslikult usutakse. Näiteks päevase vitamiin C nõudluse rahuldamiseks tuleb rohelist sibulat süüa ikka vägagi arvestatavates kogustes, ja tundlikuma seedekulglaga inimestele see lihtsalt ei sobi.

Ehkki sibulavarred on rohelised, peitub neis nägemismeelele varjatult mitmeid karotenoide, millest osa on vitamiin A eelühenditeks inimorganismis. Peenestatud rohelist sibulat tasub toidule lisada valmistamise lõpus, sest muidu kaotab roheline lisand maitse ning väheneb ka vitamiinisisaldus.

Omapärase lõhna annavad sibulavartele eeterlikud õlid n-propüüldisulfiid ja divinüüldisulfiid. Muide need ühendid ergutavad ka seedenäärmete talitlust ja seedenõrede eritumist. Kaudselt lähtub sellest ka sibula söögiisu tõstev toime.

Kellele sobib, kellele mitte

Sibulat (nii mugulate kui ka roheliste varte vormis) on ammustest aegadest kasutatud nakkushaiguste ennetamise profülaktikas. Abi on sellel juhul sibulas leiduvatest fütontsiididest, mis hävitavad erinevaid mikroorganisme. Fütontsiidid on lenduvad taimse päritoluga fenoolsed ühendid. Nende tegusus peegeldub ka liitnimetuse lahtiseletamisel. Kreekakeelne sõna phyton tähendab tõlkes taime ning ladinakeelne caedo osundab tapmisele.

Rahvameditsiinis kasutatakse rohelist sibulat mädaste põletike ravis ning mitmete seedekulgla vaevuste leevendamisel. Arvestatavates kogustes rohelise sibula söömine on aga vastunäidustatud ägedate neerude, maksa-, sapipõie- ja maohaiguste korral.

Vaata veel: