Igihaljad lehed on pohlal elliptilised, leesikal aga neist kitsamad, otstest tömbimad ja varre poole kiiljalt ahenevad. Õied on mõlemal kobarana, õitseaeg tavaliselt mais ja juunis. Pohlal on õied neljatised, leesikal viietised.

Helepunastel marjadel on kõige lihtsam vahet teha maitse järgi: leesika suure lapiku seemnega luuviljad on jahused ja maitsetud. Sellest hoolimata on teada, et näiteks Norras segatakse leesikamarju leivatainasse, Ameerika rahvaravitsejad kasutavad neid aga koos lehtedega ka ravi otstarbel.

Marjadest hoopis laiemalt on kasutatud lehti. Nendega on meil ka nahku pargitud ja lõnga värvitud: koos maarjajääga saadi tumeroheline, koos vasksulfaadiga hallikasroheline värvus. Üldtuntud on leesikalehed olnud nii meie kui ka väga paljude teiste rahvaste rahvameditsiinis. Ja mitte ainult Euroopas, vaid ka Aasias ja Ameerikas. Isegi Põhja-Ameerika indiaanlaste rahupiip sisaldas leesikalehti, mis pidi mehed targa otsuseni viima.

Hiina iidne meditsiin tunnustas leesikat kui neeru- ja naistehaiguste (valgevoolus, emakakaela haavand, põletik) ravimtee lähtetaime. Teed on kasutatud seal ka sünnitusega välja veninud lihaste kokkutõmbevõime taastajana. Vana-Kreekas soovitasid arstid leesikat põhiliselt kui neerude töö tasakaalustajat.

Tänapäevaks on leesika kasutusvõimaluste ring avardunud. Seda on võimaldanud taimes sisalduvate ainete põhjalikum tundmaõppimine. Nende siin loetlemine ei pakuks tavalugejale vist eriti midagi. Mainigem vaid, et rohke arbutiin võimaldab kehast liigset vett välja viia, parkainete (ehkki samuti ravitoimeliste) rohke sisaldus manitseb aga tee tarvitamisega mitte liialdama.

Kogumine, kuivatamine, säilitamine

Mõnedki autorid soovitavad leesikalehti korjata ka kevadel õitsemise ajal (mais-juunis) või sügisel, septembrist lume tulekuni. Kevadist korjamist ei tahaks küll soovitada, kuna siis kogutud lehed pidavat kuivatamisel valdavalt tumenema (mustaks tõmbuma). Seda ei juhtu aga sügiseste lehtedega, pealegi on siis ka noortel kasvudel lehed täielikult välja arenenud.

Valitakse jõudsalt kasvavad põõsad, mille varretipud on hästi lihavad ja okstel pole (või on väga vähe) värvus muutunud, tumenenud lehti. Pakutakse ka kahte eri kogumisviisi. Neist ühe järgi lõigatakse (kääride või noaga) leesikapõõsast varsi, teise järgi neid ei lõigatagi, vaid ühe käega otsast kinni hoides raasitakse teisega lehed kogumisnõusse.

Muidugi ei tehta vartest või lehtedest paljaks kogu põõsast, see tuleb jätta elujõuliseks, sest lehti on vaja edaspidigi, nii endale kui ka teistele. Leesikamarjad valmivad pohladega enam-vähem samal ajal. Kui kavatsetakse neidki korjata, sobib seda teha augusti lõpus või veel parem septembris, lehtedega koos. Lehti kuivatatakse otsese päikesekiirguse eest varjatud kohas, soovitatavalt hämaras ja tuuletõmbuses. Kui korjati koos vartega, võib need (pärast kahjustatud lehtede väljanoppimist) väikestesse paariskimpudesse siduda ja nöörile asetada. Roobitsetakse pärast kuivatamist. Lehtedena kogutud kraami kuivatatakse õhukese kihina puhtal paberil või linal. Vajadusel, eriti marjade kuivatamisel, võib kasutada ka kunstlikku soojust, kuid soovitatavalt mitte üle 40–45 kraadi.

Kuivatatud droogi säilitatakse kotis või puunõus (kilekott ei sobi). Lehtede säilitusajaks pakutakse kuni 5 aastat, marjadel pole tähtaega kirjanduses kohanud. Leesikapreparaatidel on antiseptiline, kootav, põletikuvastane, valuvaigistav ja sapieritust ergutav toime.

Lehetee valmistamine ja kasutamine

Leesikalehe tee keetmisel valada droogile peale toasoe vesi. Kui teed valmistatakse leotisena keeva vee pealevalamisega, lastakse seda tõmmata (enne kurnamist) peaaegu jahtumiseni. Seda põhjusel, et taimerakkudes leidub aineid, mis droogi kuuma vette sattudes kalgenduvad, ei lahustu ise ja takistavad seda teha ka mõnel teisel, alles jahtunult muutuvad need uuesti lahustuvaks. Nii võib leotise kuumalt kurnates juhtuda, et mõni hea toimeaine jääbki lahustumata.

Kas ja kui palju on selliseid kapriisseid ravitoimelisi aineid leesikas või teistes taimedes, mis alljärgnevalt koos leesikaga ravimtee lähtematerjaliks pakutakse, seda pole olnud kusagilt lugeda. Seetõttu ei saa ka olla kindel, kas mitmest ravimtaimeraamatust siia kogutud retseptide 5–10-minutilised tõmbamisajad, mis keeva vee pealevalamise puhul pakutakse, on ikka tõesti kõige otstarbekamad, tõhusamad.

Jäägu iga leesikakasutaja enda otsustada, kas ta usub oma haiguse raviks kõige paremini sobivat kuumalt kurnatud leotise (mille puhul võib mõni aine lahustumata jääda) või kavatseb lasta sel jahtumiseni tõmmata (sel juhul võib muidugi suureneda lahustunud parkainete kogus). On ju heal usul taimravis ka oma koht. Enne tee valmistamist droog peenestatakse, pärast tõmmata laskmist kurnatakse. Korraga ei soovitata valmistada üle kahe päeva vajaduse.

Üldjuhul soovitatakse parkaineid sisaldavat ravimteed, nagu leesika omagi, tarvitada enne sööki, s.o võimalikult tühja kõhuga, sest parkained kaotavad endaga toiduvalke sidudes kergesti oma ravivõime.

* Võtta 1 tl lehti klaasi keeva vee kohta, lasta tõmmata 5–10 min, kurnata, jahutada ja juua 1/3 klaasi 3 korda päevas enne sööki 10 päeva jooksul. Kui on vaja ravi jätkata, peetakse vähemalt nädalane vaheaeg ja tehakse järgmine ravikuur. Leesikateega alustatud ravi võib jätkata ka mõne teise, samale haigusele ette nähtud, kuid parkaineid väiksemas koguses sisaldava ravimtaimega.
Teed kasutatakse neeru- ja põiepõletiku raviks, aga ka kopsutuberkuloosi ning südame- ja veresoonepuudulikkuse korral.

* 1 spl lehti klaasi vee kohta, keeta 15 min, kurnata pärast 10 min tõmbamist. Võetakse 1 spl 5–6 korda päevas uretiidi (kusiti limaskesta põletiku), põiepõletiku ja -katarri, neeru- ja neeruvaagnapõletiku, neerutuberkuloosi, verikusesuse, uriinipaisu ja neeruliiva korral, samuti kusekivitõve raviks fosfaat- ja karbonaatkivide puhul (vastunäidustatud on oblikhappesooladest kivide puhul, need võivad leesikatee mõjul hoopis kristalliseeruda). Soovitatakse meestele ka enneaegse seemnepurske ning pollutsiooni ärahoidmiseks. Tee reguleerib ka seedehäireid, sealjuures aitab üle saada kroonilisest kõhukinnisusest.
Mainida tuleks ehk ka, et kui neerud on põletikust kahjustatud, teeb leesikas leiduv arbutiin uriini jõudes selle pruuniks, neerude paranedes see värvus kaob.

* 1 spl lehti 3 klaasi vee kohta, keeta 1/3 vett välja, kurnata. Juua 2 klaasi teed pärast lõunat öise kusepidamatuse vaevustel. (Soovitusest võib välja lugeda, et seekord juuakse pigem täis kõhuga. Seda tõenäoliselt põhjusel, et pikaajalisel keetmisel teesse lahustunud suhteliselt suur parkainekogus küllaltki rohkes teeannuses ei põhjustaks seedeelundite limaskestale ülemäärast ärritust.)

* 1 tl lehti ühe klaasi vee kohta, keeta 15 minutit, kurnata. Anda lastele (5–6-a) 1 spl 3–4 korda päevas uretiidi, põiepõletiku ja öise kusepidamatuse korral. Leesikat on tarvitatud podagra ja reuma ehk jooksva raviks ka välispidiselt. Leesika vannid ja kompressid vähendavad valu. Leesikapreparaate kasutatakse mähiste tegemiseks haavandite, mädaste haavade ja diateesi korral.

Leesikalehtedest tehakse ka tinktuuri. Panna 20 g purustatud lehti 1/2 klaasi viina sisse, lasta 15 päeva soojas kohas tõmmata, siis kurnata lehti hästi läbi pigistades. Võtta 10–15 tilka 3 korda päevas pärast sööki liigesereuma ja podagra korral, samuti närvisüsteemihaiguste ja alkoholismi raviks.

Leesikas koos teiste taimedega

Leesikat sobib raviks kasutada ka koos mitme teise taimega. Siin mõned lihtsamad retseptid, mis koosnevad ainult kahest komponendist. Klaasi keeva vee kohta soovitatakse võtta kumbagi taime peenestatult 1 tl, lasta 5–10 min tõmmata, seejärel kurnata ja juua päeva jooksul lonkshaaval ära.

* Leesikalehed ja pohlalehed. Kasutatakse neeru-, põie- ja reumaatiliste haiguste puhul.
* Leesikalehed ja kadakamarjad. Soovitatakse meestele põie- ja eesnäärmehaiguste korral.
* Leesika- ja petersellilehed. Soovitatakse uroloogiliste haiguste raviks. Abi on saadud ka südamepuudulikkuse arstimisel.
* Leesikalehed ja kummeliõied. Mõeldud spetsiaalselt lastele mitmesuguste põiehädade raviks, eriti just sagedase ja valulise urineerimise puhul. Lapsele antakse seda teed vaid 1 spl 5 korda päevas.

Lehed koos marjadega

Nüüd veel üks Ameerika rahvaravitsejate retsept ödeemi raviks. Ödeemiks nimetatakse sagedamini südame- ja veresoonehaigustest, aga ka kõrgest vererõhust või neerude vaegtalitlusest põhjustatud vedeliku kogunemist kudedesse, sealhulgas siseelundite omadesse. Silmaga on see kõige sagedamini märgatav tursetena jalgadel.

Võetakse 1 liiter vett, aetakse keema, lisatakse sellele 3 spl kuivatatud ja peenestatud leesikalehtede ja -marjade segu. Keedetakse 5 minutit, lastakse 30 minutit tõmmata ja seejärel kurnatakse. Seda tuleb juua 2 nädala jooksul iga päev 2 klaasitäit, seejärel võtta 6 nädala jooksul iga päev 2 kapslit marjapulbrit. Kuna meil pole seda kapslites müügil näha olnud, tuleb need ilmselt asendada endakorjatute noaotsamõõduga. Kaheksa nädala möödumisel on täheldatud haige tervisliku seisukorra tunduvat paranemist ja loodusravi on võidud lõpetada. Sama teed kasutavad Ameerika rahvaravitsejad ka paljude teiste haiguste raviks, nagu nefriit, tsüstiit, uretiit jt. Istevannina pakutakse hemorroididest ehk pärakukomudest vabanemiseks. Sel puhul soovitatakse tuharatest kahe käega kõvasti kinni võtta ja teineteisest eemale tõmmata, et ravimtee ligi pääseks.

Kuid ettevaatust! Tuleb teada ja sellega arvestada, et suhteliselt rohke parkainesisalduse tõttu võib leesikapreparaatide pikaajaline ja suurtes annustes järjepidev kasutamine esile kutsuda seedeelundite ja kuseteede limaskesta tugeva ärrituse ning põletikuliste protsesside ägenemise, valu neerudes ja isegi neerukudede ummistusi, viia tasakaalust välja ka organismi soolavahetuse, tekitada kõhulahtisust. On võimalik, et mõnel põhjustab leesikatee joomine iiveldust, isegi oksendamist. Sel juhul seda ei jooda, vaid võetakse lusikatäite kaupa. Kui ka siis ei talu, tuleb selle ravimtaime (seespidisest) tarvitamisest loobuda. Leesikapreparaatide seespidine kasutamine on üldse vastunäidustatud, kui haigel on oksalatuuria (oblikhappesooladest sadestunud kusekivid), glomerulonefriit (põletik mõlemas neerus) või rasedus (võimalik nurisünnitus).