Silmale nähtamatu — osteoporoos
Kehakaal võib tõesti olla seotud osteoporoosiriskiga, peene kondiga ja saledaid daame loetakse selle haiguse riskigruppi kuulujaks. Oma vanavanematelt ja vanematelt saame kaasa palju geneetilisi omadusi: silmade värv, keha kuju, juuste paksus jne, kuid ka omadusi, mis kohe otseselt silma ei torka, aga aastate jooksul tuntavaks saavad. Näiteks luukoe massi mahu ja struktuuri omapära. Sellest johtuvalt teame jämeda- ja peenekondilisi inimesi, kel on elus erinevad eeldused tegutsemiseks ning ka erinevad riskid haigestumiseks teatud haigustesse.
Luukoe tihedus kujuneb välja lapse- ja noorukieas ja saavutab oma maksimumtiheduse ehk kõrgväärtuse 30. eluaastaks. Luukoe moodustamise ja selle tiheduse määrab individuaalne suguhormoonide tase organismis. Lapseeast noorukiikka siirdudes vajame rohkesti kaltsiumi, sest see talletub luudes ja on nii luude kui ka hammaste tugevuse olulisemaks tagajaks.
Kaltsiumivajadus on suurenenud ka keskealistel intensiivset füüsilist tööd tegevatel inimestel. Kaltsium on vajalik vere hüübimisprotsessides, lihaste töös, D-vitamiini ainevahetusprotsessis ja hormoonide toime vahendamises. Tähtsamateks osteoporoosi teket mõjutavateks faktoriteks loetakse suguhormoonide vaegust, füüsilist mitteaktiivsust ja valest toitumisest tulenevat kaltsiumi- ja D-vitamiini vaegust.
Vananedes suguhormoonide tase organismis langeb ja see toob omakorda kaasa luukoe massi kahanemise. See protsess on täiesti normaalne ja algab 40. eluaastates (luumass kahaneb 0,5% aastas) ja avaldub enam just naistel pärast menopausi. 30% naistest kaotavad oluliselt luumassi menopausijärgses perioodis. Selles eluperioodis on osteoporoos ülekaalukalt naiste haigus (naiste-meeste suhe 2:1). Sagenevad kaebused seljavaludele, mille põhjustajaks võivad olla lülikehade kokkuvajumine ja selja ümardumine. Naine jääb nagu veidi lühemaks ja seljale tekkivad kuusekujulised nahavoldid, mida ka kuusefenomeniks nimetatakse.
Vanuses üle 70 aasta kasvab mõlemal sugupoolel seniilse osteoporoosi sagedus. Mõnel naisel kulgeb luukoe massi vähenemine eeskätt just luukoe hõrenemisena eriti kiiresti (aastas väheneb üle 3,5% luukoest, tüüpiline varasele menopausijärgsele osteoporoosile esimese 10 menopausijärgse aasta jooksul), teistel kulgeb see aeglasemalt (alla 2% aastas, tüüpiline hilisele menopausijärgsele osteoporoosile pärast 10 menopausijärgset aastat). Luukoe hõrenemist soodustab östrogeenide nivoo langus organismis, seega ongi just menopausijärgne periood selles suhtes eriti oluline aeg ja seda protsessi püütakse aeglustada östrogeen- ehk hormoonraviga.
Östrogeenid talletuvad naistel mõningal määral rasvkoes ja siit on tekkinud arvamus, et kõhnadel naistel ei ole pidevalt piisavalt östrogeene organismis ning seetõttu on nende luud hapramad ja kalduvus luumurdude tekkele suurem. Kinnitust sellele ei ole, kindel on vaid see, et igasugused kahtlased dieedid kaalu langetamise nimel on viinud daamide luude tugevuse vähenemisele ja tulemuseks on luude murdumine ka kergete traumade puhul.
Teaduslikult siiski ülekaaluliste inimeste eelised aeglasemale luuhõrenemisele tõestatud ei ole. Osteoporoosi ehk luude hõrenemist on käsitletud kui süsteemset luukoe haigust, mida iseloomustab luu massi vähenemine ja luu mikrostruktuuri muundumine. Kuna luudes on talletunud ligikaudu 99% kehas olevast kaltsiumist, siis pidev kaltsiumi saamine piisavas koguses on väga oluline luutugevuse säilitamiseks. Kõik need elustiilist tulenevad faktorid, mis takistavad kaltsiumi juurdesaamist (näiteks ebapiisav piimaproduktide tarbimine) või viivad organismist kaltsiumi intensiivsemalt välja (näiteks kohv), vähendavad luude tihedust.
Väga oluliseks luude tugevuse määrajaks on inimese liikumisaktiivsus — mida rohkem inimene liigub, seda soodsam on tema luude tugevuse ja luumassi seis. Mõnikord on liikumisvaegus ise peamiseks luude hõrenemise põhjuseks. Võin väita, et sagedasti kaasneb ülekaalulisusega liikumistahte pärssumine ja seetõttu on rasvunud inimene just osteoporoosi riskigruppi kuulujaks.
Eriti keeruline on “raskekaallaste” ravimine juhul, kui mingi luuhäda või trauma on juba juhtunud. Nende paranemine on tunduvalt raskem ja aeglasem kui seda on normaalses kehakaalus oleval inimesel.
Kaal kontrolli alla
Nii et kui aastatekoormale lisada veel kaalukoorem, on see kurb jõuproov, milles “raskekaallane” võib kaotajaks jääda. Kaal peab olema kontrolli all ka vanemas eas. Millegipärast peetakse aga normaalseks, et vanem inimene on trullakam ja seda müüti, et eakus ja rasvapolstri paksenemine ongi aastates inimesele omane, ei suudeta kuidagi ümber lükata. Küpses eas saleduse säilitamine ei ole liigne luksus! Liikumisteraapia on arstiteadlaste poolt osteoporoosi raviskeemi lausa ravimeetodina sisse kirjutatud.
Kihutasin kord jalgrattal meie suusakuulsuse Allar Levandi järel metsarajal. Püsisin tal hästi kannul seetõttu, et Allaril oli vaja jälgida ka oma kaaslast, noort retriiveri kutsikat, kes lippas jalgratta kõrval. “Kas see koormus noorele koerale liiga ei tee?” oli mu murelik küsimus puhkepeatuses. “Liikumisega naljalt liiga ei tee, küll võib teha liiga liigsöötmisega,” vastas spordimees asjalikult, “mõõdukalt sööta ja lasta võimalikult palju liikuda, nii kasvab tal tugev kont ja sitked lihased. Temast saab siis terve ja tugev loom ja ma ei pea temaga loomakliinikutes tunglema.”
Loomade ja inimeste maailmad ei ole füsioloogilistest reeglitest lähtudes kuigi palju erinevad, ja nii veenan ma ikka ja jälle vanemaealisi inimesi end rohkem treenima — see tähendab end tõeliselt rohkem armastama ja enese eest rohkem hoolitsema. Liikumine ja mõõdukas õige toitumine — need on haigusliku osteoporoosi vältimise võtmesõnad.
Kaltsiumi omastamist organismis soodustavad vitamiinid D, C ja A, aga ka magneesium, fosfor, mangaan, küllastamata rasvhapped ja raud. Kõiki neid vajalikke aineid võib inimene saada normaalse toiduga. Süües regulaarselt kala (100 grammis kalalihas on kolmandik kaltsiumi vajalikust päevakogusest) ja rüübates juurde veel kruus piima, siis on saadud vajalik kogus kaltsiumi jt vajalikke mineraalaineid oma luude tugevuse säilitamiseks.
Taimedest on oma hea kaltsiumisisalduse poolest tuntud spinat, rooskapsas, sojauba. Osteoporoosi kulgu võib pidurdada isegi kõrges vanaduses, kui tarbida 1200 kuni 1500 mg toidukaltsiumi päevas ja lisades 5 mikrogrammi D-vitamiini.
Lausa asendamatu on füüsiline koormus : liikuda tuleks iga päev vähemalt tund värskes õhus. Moes on kõnnikepid. Nende abil on liikumine reipam ja kindlam, ka komistamine on kergemini välditav. Vanemale, mugavust hindavale inimesele soovitaks siiski kõndida kas või ring ümber oma elukvartali või võtta omale mingi siht kaupluse või postkontori näol.
Eriti oluline on õues viibimine päikesepaistelisel päeval, sest organismis toimuvad protsessid vajaliku D- ja C-vitamiini omastamiseks päikesevalguse kaasabil. Nii et päise päeva ajal, kui õues on päikesevalgus, ei maksaks toas TV seriaalidest seltsi otsida.
Millist dieeti soovitaksin? Kui ei ole tegemist just kõrgenenud kaltsiumivajadusega (reuma, luude valud, igemete veritsus, parkinsonism, ateroskleroos, hemorroidid, aneemia, jalalihaste krambid, maohaavandid, ülemäärane kohvilembus, suitsetamine, krooniline alkoholitarvitamine, pikaajaline kortikosteroidide ravikuur), siis piisab normaalsest söömisest.
Sama nime kannab Mihkel Zilmeri ja ta kaasautorite poolt hiljuti väljaantud toitumisraamat. Mõnus raamat lugemiseks ja tõhus targu järgimiseks. Tsiteerin sealt: “…piima mineraalained on meile vajalikud, piimas on kaltsiumisisaldus nii suur (keskmiselt 120 mg 100 gr piimas), et piim on tähtsaim kaltsiumiallikas. Piimaproduktidest saame umbes 75% meile vajaminevast kaltsiumist… toonitan, et õige piim on väga kasulik kõigile, eriti aga lastele ja vanadele.”
Muidugi on ka neid inimesi, kellele piim ei maitse. Neil tuleks seda enam leida meeldivaid produkte nn elavate hapupiimatoodete — probiootiliste bakteritega rikastatud toodete — hulgast, või keskenduda tavalisest rikkalikumale juustude, jogurtite ning kohupiima valikule.
Küsimusele, kas juba tekkinud osteoporoosi on võimalik luustiku taaskasvatamisega ravida, peab kahjuks eitavalt vastama. Vanadusega kaasnevat hõrenenud luukudet ei taasta täielikult toidu, ravimite ega ravivõimlemisega, seetõttu on oluliseim osteoporoosi arengu ennetamine: sportlik tervislik eluviis, normaalne toitumine, küllaldane viibimine päikesevalguse käes, eelsoodumuste olemasolul naistel menopausijärgne hoolikas hormoonasendusravi östrogeenidega.
Mida apteegist osta? Pakutakse palju, kuid arstiga nõu pidamata ärgem ostkem midagi, iga ravim koormab organismi.
