Sõltuvus — kuula, vaata ja märka, enne kui on liiga hilja!
Kui kuuleme, et üks viimase aja suundumusi narkojoobe saamiseks olevat muskaatpähkli tarvitamine või et linnalegendi järgi puhastavat narkomaanid oma süstlaid poes sidrunites, siis need kummastavad faktid jäävad meile ilmselt kõrva.
Üldine meediast meieni jõudev info suitsetamise, narkootikumide ja alkoholi tarbimise kahjulikkuse kohta on paraku tihti justkui taustamüra.
Kui oma lähikonnas ei ole inimest, kes sõltuvusega otseselt kimpus oleks, tundub mure olevat võõras. Ometi ei ole need probleemid meist kellestki nii kaugel. Näiteks Tervise Arengu Instituudi 2010. aasta uuringu põhjal joob iga teine 16–44-aastane mees end kord kuus purju; lisaks hakatakse alkoholi tarvitama väga varases eas: 11–15-aastase noorte alkoholitarbimise poolest oleme Euroopas suisa 3.–4. kohal. Ka alates 1990. aastate paiku alanud narkootikumide leviku algusest on uimastitarvitamine Eestis järsult kasvanud ennekõike laste ja noorte seas.
Oskus kuulata, vaadata ja märgata
Kui probleem reaalselt meieni jõuab, ei ole enam pääsu — kui oma laps, elukaaslane või hea sõber on korraga ringis, kust väljapääsu leida ei oska. Siis mõtleme küll: oleks võinud kuulata, vaadata, märgata. Kas me aga seda oskame?
Wismari haigla aastatepikkuse kogemusega psühholoog Milvi Igalaan ütleb, et paraku tihti ei oska: “See on hämmastav, kui pimedad me oma kõige lähedasemate suhtes oleme. Kui vaadata asju kaugemalt, siis ei tundu ehk probleem nii tõsine, aga kui endal on kodus lähem kokkupuude selle probleemiga, siis läheb asi ikka väga-väga hulluks ja probleem on olemas 24/7.”
Lähtudes oma töös iga päev nähtust tõdeb psühholoog, et praegune vaba ja piiranguteta ühiskond on probleemiks selles suhtes, et kõik inimesed ei pruugi teatud asjade kahjulikkusest aru saada. Positiivne on see, et enesele abi otsimine on suurenenud, aga n-ö hukkaläinute protsent on ikka endine või pigem tõusujoonel. Milvi Igalaane sõnul on näiteks uimastitarbimise kasvu põhjuseks kindlasti võõrandumisprotsess:
“Põhjus, miks sõltuvused konkreetse inimese kätte saavad, on selles, et ta on võõrandunud iseendast. Inimene ei saa enam aru, mida ta tegelikult vajab. Oleme võõrandunud nii iseendast kui ka oma lastest — oleme üksteisele nagu objektid,” nendib psühholoog. “Erich Fromm kirjutab oma “Armastuse kunstis” seda, et nüüdisaegne armastus ei ole mitte see, et ma armastan teda tingimusteta sellepärast, et ta on selline ja selline, ma tahan temaga koos olla ja talle ennast anda, vaid see on see klassikaline rikka vanahärra ja kaunitarist noore neiu juhtum — nemad vahetavad oma kvaliteete. Rikas vanahärra annab oma rikkuse ja kaunitar annab oma nooruse.”
Mida nooremalt, seda suurem risk
Sõltuvusainete tarbimisel on üks selge ühine joon — teadvuse muutmine. Näiteks alkoholi ja uimastite abil saabub muutus teadvuses väga kiiresti ja lihtsalt. Nagu Milvi Igalaan tabavalt märgib: kui öeldakse “Andke rahvale tsirkust ja leiba”, siis uimastid on see tsirkuse pool.
“Kui hakata ennast ise spetsiaalselt lõbustama, lõõgastama, tegema meeldivaid asju, on see kõik ju ressursimahukas. Uimasti — olgu see siis mis iganes — on selleks kõige lihtsam vahend, seal on vaja teha vaid üks liigutus. Alkoholi puhul viia klaas suule, teiste puhul midagi põlema panna või süstida, ja kohe on sul lõbu ja lust käes.”
Suhtumine erinevatesse sõltuvusainetesse varieerub vastavalt ühiskonna kultuurile ja tavadele. Kui näiteks islamiusulistel ei ole alkoholitarbimine aktsepteeritav, siis meil on see osa peopidamistavadest. Alkoholitarvitamist peetakse normaalseks ning sellega on sõltuvushäire tekkimisele loodud soodus pinnas. Seega võib lihtsalt juhtuda, et inimene kaotab kontrolli ja hakkabki tekkima sõltuvus.
Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse Sensus psühholoog Elen Kihl tõdeb, et sõltuvust tekitavad ained — alkohol ja narkootikumid — olid, on ja jäävad. Selle vastu me ei saa.
“Suuremaks probleemiks tundub olevat see, et nende proovimine ja tarvitamise alustamine nihkub aina nooremasse vanusesse. Mida nooremalt inimene alustab, seda suurem on risk tõsiste probleemide, sealhulgas sõltuvuse tekkeks.”
Mida kergem on sõltuvusainet kätte saada, seda rohkem esineb ka vastava aine väärkasutamist. Elavaks tõestuseks on heroiini tarvitajate suur osakaal oopiumi tootmise ja vahendamisega tegelevas Pakistanis.
Ka kanep on ohtlik
Kanep on üks selliseid aineid, mille kergelt kättesaadavuse ja legaliseerimise nimel pidevalt võideldakse, tagataskus väited, et tegemist pole ju eriti ohtliku ainega. Tegelikult on kanepi sõltuvust tekitav mõju nüüdseks teaduslikult tõestatud. Psühholoog Milvi Igalaan toob esile meeldejäävad kolm m-i, mis kanepitarbimise tagajärjel kaovad: “Motivatsioon, mälu ja mehelikkus. Lisaks on inimesi, kes ei tohi kanepit kunagi tarvitada — sel moel võivad vallanduda teatud skisofreeniavormid.”
Kui vaadata seaduse poolt, siis sellega on sotsiaalminister kehtestanud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad, mida ravimiameti ettepanekul uute meelemürkide tekitamise tõttu pidevalt täiendatakse. N-ö klassikalised sõltuvusained on alkohol, narkootikumid ja taimed (kanep, kärbseseen, kokapõõsa lehed).
Sõltuvushäire võib tekkida aga ka sõltuvust mittetekitavatest ainetest, nagu lahtistid, analgeetikumid, antatsiidid, vitamiinid, steroidid või hormoonid, isegi ravimtaimed või rahvameditsiini vahendid.
Kas ka sportimine ja toitumine?
Tänapäeval on sõltuvushäirete teema tavainimese jaoks muutunud suhteliselt laialivalguvaks ning tundub, et neid esineb üha rohkem.
Milvi Igalaan ütleb, et ühiskonna suhtumise järgi on olemas n-ö pluss- ja miinussõltuvused: “On asju, mida ühiskond absoluutselt ei salli — uimastisõltuvus, hasartmängusõltuvus, seksisõltuvus.”
“Liiga tervislik” eluviis üldiselt aga tema sõnul kelleski otseselt pahameelt ei tekita: “Ühelt poolt pole selles ju justkui midagi halba, et me tahame sportides oma enesetunde paremaks teha. Aga kui inimene läheb näiteks palavikuga jooksma ning pärast seda vajab kiirabiarsti abi, siis ei ole enam asi nii üheselt võetav.”
Psühholoog Elen Kihl lisab: “Sõltuvuse puhul klassikalises mõttes saame rääkida ikkagi sõltuvust tekitavatest ainetest. Samas võib inimene liiale minna ükskõik missuguse tegevusega. Näiteks sport tekitab inimesel mõnutunnet, mida tahaks kogeda veel ja veel. On inimesi, kes kalduvad oma hoiakute ja tegevustega äärmustesse. Tervislik toitumine on praegusel ajal väga populaarne teema, aga ka sellega võib liiale minna, kui tervisetoidule kogu oma energia ja vaba aeg pühendada ning tundide viisi poes toitude märgistusi lugeda. Võrreldes alkoholiga ei ole need “sõltuvused” muidugi märkimist väärt — need on pigem veidrused, mis kaasnevad inimeste isiksuslike iseärasustega.”
Ametlikud sõltuvushäired
Elen Kihl selgitab, et ametlikult peetakse sõltuvushäireks seda, mis on tekkinud sõltuvust tekitavate ainete tarvitamisest. Need on alkohol, opiaadid, kanepitooted, rahustid ja uinutid, stimulandid, hallutsinogeenid ja nikotiin. “Buliimia ja anoreksia on söömishäired ning patoloogiline hasartmängimine on impulsikontrollihäire, kuigi neil kõigil on mõningal määral ka sõltuvuse tunnuseid.”
Erinevad võivad olla ka ühiskondlik ja inimese isiklik arvamus. Milvi Igalaan selgitab: “Väga sageli on nii, et ühiskonna jaoks on alkoholi kuritarvitamine ammu probleemiks — tööviljakus langeb, puudub kvaliteet –, inimene aga ütleb: “Ma ju lähen igal hommikul tööle kohale. Kas me saame seda siis häireks nimetada?””
Millal saab sõltuvusest haigus ja millised on sõltuvuse tekke riskitegurid, loe juba märtsikuu Kodutohtrist.
