Süüfilisebakter sai sada täis

 (9)
Süüfilis
Corbis/Scanpix

Möödunud sajandite üheks kardetuimaks ja hulganisti ohvreid nõudnud haiguseks Euroopas oli süüfilis. Tänapäeval on see haigus küll ravitav, kuid selle olemus on jäänud samaks — tegu on salakavala ja raske haigusega, millest on kümneid kordi lihtsam hoiduda, kui seda ravida.

Täpselt 100 aastat tagasi ehk 3. märtsil 1905 jõudsid kaks Berliini arsti jälile haigusetekitajale, mis toob endaga kaasa vägagi ebameeldiva sugulisel teel leviva haiguse — süüfilise. Sõjaväearst Erich Hoffman ja zooloog Fritz Schaudinn olid need, kes aastasadu valitsenud hirmuhaiguse põhjustaja lõpuks avastasid, milleks oli bakter Spirochaeta pallida, mida tänapäeval tuntakse nime Treponema pallidum all.

Miks süüfilise tekitaja väljaselgitamine nii pikalt aega võttis? Ühelt poolt oli see seotud nii tuvastamise keerukusega kui ka mitmete sajandite vältel levinud suhtumisega suguhaigustesse, milles need nii riigi kui kiriku poolt pigem maha vaikiti. Ja ometi oli süüfilis vägagi levinud, seda võis vaata et pidada prominentide haiguseks, sest selle küüsi langesid omal ajal nii kuulus filosoof Friedrich Nietzsche kui luuletaja Heinrich Heine.

Tõenäoliselt saabusid süüfilise bakterid Euroopasse peale Ameerika avastamist koos meremeestega. Päris kaljukindlaks seda versiooni küll pidada ei saa, kuna arheoloogid on väljakaevamiste käigus leidnud skelette, millel on olnud selgeid süüfilise jälgi ning mis samas pärinevad varasemast perioodist ehk ajast enne Ameerika avastamist Kolumbuse poolt. Mõnede teadlaste arvates pole sugugi võimatu, et juba iidsete aegade uljad meresõitjatest viikingid selle haiguse teiselt poolt maakera Euroopasse transportisid.

Oma nime sai haigus 1530. aastal ühe itaalia arsti poolt koostatud õpetlikust luuletusest, mille peategelast karjus Syphilust karistati tema pahelise elu eest raske haigusega. Euroopas tunti haigust väga kaua nn prantslaste haigusena, kuna sajad prantsuse kuninga Karl VIII sõdurid surid just sellesse haigusesse, kui nad 16.sajandil parasjagu Naapolit piiramas olid. Haigusele anti ka ladinakeelne nimetus Lues, mis tähendabki lihtsalt taudi, epideemiat, millest tulenevalt on süüfilist kutsutud ka lõbu- ehk himutaudiks.

Süüfilise puhul on tegemist väga salakavala haigusega, sest see kulgeb erinevate staadiumitena, jäädes alguses sageli märkamatuks. Peale nakatumist ilmuvad välissuguelundite piirkonda esmalt pisikesed ja valutud haavandid. Haavandid võivad paari nädala jooksul iseenesest kaduda, küll aga mitte haigus. Järgmisena lööb välja nn teisene süüfilis, mis ajaliselt võib aset leida umbes 9 kuni 10 nädalat pärast nakatumist. Üheks peamiseks avaldumisviisiks teises staadiumis on nahalööve, mis ei sügele, kuid punased plekid võivad levida üle kogu keha. Lisaks nahalööbele võivad tekkida uued haavandid nii suguelundite piirkonnas kui ka suus, on täheldatud ka juuste väljalangemist.

Kui ka haiguse teine staadium on märkamatult mööda lastud ning raviga pole alustatud, läheb asi tõeliselt tõsiseks. Siin lööbki välja süüfilise kogu salakavalus, sest nn kolmas staadium ehk kolmandane süüfilis võib avalduda alles kolme kuni viie aasta möödudes. Sellise pika aja peale on aga mingi osa inimestest kindlasti ammugi unustanud, kus või kellega seksuaalsuhetes sai oldud ehk kelle käest nakkus saadi.

Kolmandas faasis haarab haigus enda võimusesse luud, liigesed ja muud organid, hakates hävitama kudesid ja tuues pikapeale kaasa täieliku invaliidistumise. Kõhrkoe hävimise tõttu oli vana aja süüfilisehaigele iseloomulik ka sissevajunud ehk nn sadulnina, tänapäeval kohtab seda nähtust tänu õigeaegsele ravile küll üliharva või siis teatud riikide sellistes elanikkonna kihtides, kus arstiabi väga kättesaamatuks jääb.

Kui süüfilisebakter ka ajuni jõuab, on sagedaseks tagajärjeks mitmesugused vaimuhaigused. Ajaloost on teada, et näiteks Saksamaal oli eelmise sajandivahetuse paiku kolmandik psühhiaatriapatsientidest saanud diagnoosiks süüfilis, mis ühtlasi pani haigestunule ka pitseri: ravimatult haige. Paljusid tollaseid haigeid prooviti küll ravida elavhõbedasüstide ja –aurudega, kuid seda meetodit saatis ebaedu. Lisaks on elavhõbedal liiga palju kõrvaltoimeid, see kahjustab nii neerusid kui närve. Üldse olevat 19.sajandi lõpul saksa kliinikutes ravitud kümneid tuhandeid süüfilise diagnoosiga patsiente.

Loe veel

Kui süüfilist tekitav bakter 1905.aastal lõpuks avastati, ei toonud see veel kaasa tõhusaid ravimeetodeid. Alles aastajagu hiljem töötas Berliini bakterioloog August von Wassermann välja ühe testi, mille abil oli võimalik haigusetekitaja juba varases staadiumis avastada. Esimese kemoterapeutikumi — salvarsani -, mis ka süüfilise vastu aitab, töötas 1909.aastal välja saksa seroloog Paul Ehrlich. Lõplik edu nii süüfilise kui nii mõnegi teise haiguse üle saavutati alles siis, kui briti bakterioloog Alexander Fleming 1928.aastal penitsilliini avastas.

Vaatamata ohtlikele sugulisel teel levivatele viirustele, on inimesed oma seksuaalkontaktide osas jätkuvalt vägagi hooletud. Euroopa ühes arenenumas riigis Saksamaal näiteks on süüfilisse nakatunute arv drastiliselt tõusnud. Eestis on õnneks lood hetkel veel vastupidised. Tervisekaitseinspektsiooni andmetel on viimase viie-kuue aastaga haigusesse nakatunute arv mitu korda vähenenud: kui 1999.aastal registreeriti Eestis 841 süüfilisehaiget, siis eelmisel, 2004.aastal, vaid 184 haigusjuhtu. Päris kadunud see pahatahtlik haigus niisiis ei ole ning muude viiruste leviku kõrval ei tasuks seda pika ja kurva ajalooga haigust sugugi maha kanda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare