Suurpuhastus minu sees
Teatavasti sõltub väline veetlus otseselt inimese organismi sisemisest puhtusest. Oma organismi puhastamiseks võttis alljärgnevate märkmete autor osa 10-päevasest nn “hollywoodi” programmist, mis sisaldas hüdrokolonoteraapiat, infrapunast sauna, vaakummassaaži ning osooniteraapiat. Programm tõotas täielikku soolestiku puhastamist, vereringe paranemist, vabanemist šlakkidest, toksiinidest ning mõningatest liigsetest kilodest, aga ka organismi toonuse tõstmist.
Kõigepealt tehti mulle kompuuterdiagnostika, mille suhtes ausalt hoiatati, et selle usaldusväärsus on umbes 60%-line. Tulemused mind ei üllatanud: väsimus, kerge närvilisus, jääkained organismis… Aga kellel seda poleks? Edasi seletas doktor mulle, millise süsteemi järgi hakkan järgneval 10 päeval elama: kord kahe päeva sees protseduurid, lisaks hoolitsemine enda eest kahe nädala jooksul pärast programmi lõppu.
See tähendab, et iga päev tuleb ära juua 2 liitrit vett, süüa jaotatud toitumise printsiibi järgi mitte harvemini kui kolm korda päevas. Meeldiv, et programm on orienteeritud mitte niivõrd kehakaalu alandamisele, vaid eelkõige organismi puhastamisele ja tervendamisele.
Niisiis, kord kahe päeva jooksul lähen 2-3 tunniks kliinikusse: saun — 20-30 minutit, siis hüdrokolonoteraapia — tund aega ning lõpuks tund aega vaakummassaaži. Seejuures soovitati mulle tungivalt füüsilisi harjutusi ning basseini — abiks puhastusele. Esimene protseduur määrati homseks.
I protseduur: Seedetrakt annab ära varud.
Tulin kliinikusse lootuses, et varsti säran mitte ainult välispidiselt, vaid ka seestpoolt. Tuleb öelda, et positiivne häälestatus mõjutab tugevasti tulemusi — elus üldse ning organismi puhastusprotsessis osaliselt. Mind saadeti massaažikabinetti, sealsamas on infrapunane saun ning dušikabiin. Infrapunane saun pole selleks, et higi ojadena voolaks. Infrapunased kiired imbuvad sügavale naha alla (kuni 5 cm), väljutavad stressihormoone ning valmistavad organismi ette tõsiseks ning mitte eriti meeldivaks hüdrokolonoteraapia protseduuriks ehk lihtsamalt öeldes klistiiriks.
Seedetrakt peab ju aeg-ajalt vabanema koormusest. Mis on aga vähem kahjulik, kas mikrofloora väljauhamine klistiiri abil või pidev organismi mürgitamine lahtistavate teedega — see on veel küsimus. Küsimusele vastaski arst üksikasjalikult: jah, mikrofloora uhutakse paratamatult välja, sest ühe protseduuri jooksul läbib soolestikku kuni 40(!) liitrit vett. Kuid alates kolmandast protseduurist tuleb mul hakata võtma spetsiaalseid Linex tablette, milles sisalduvad bakterid taastavad lühikese aja jooksul mikrofloora.
Seansi kestel sai minu seedetrakt arsti käest kiita, sest andis rohkelt ära aastatega kogutu. Tundus, et oli tänulik puhastuse eest. Protseduuri ajal seletas arst mulle, kuidas on tarvis toituda, sest see protseduur, nagu ka kogu programm tervikuna, on suunatud sellele, et organismi puhastamine saaks tervisliku elustiili stiimuliks. Protseduuri lõppedes oli kergustunne kõhus lausa vapustav.
Kergenenud ja reibas, suundusin massaažikabinetti, kus heitsin pikali vaakummassaaži ootuses. Rahuldus sellest protseduurist oli lähedane orgasmile. Siin oli ka just see, millest unistab iga normaalne naine: rõhk nahaalusele kihile — st võitlust närtsinud naha ja tselluliidiga.
Selline massaaži liik aktiviseerib verevoolu, parandab vereringet ning mõjub hästi lõtvadele lihastele. Esimest tulemust pole veel näha, kuid selle eest tunnetan iga rakuga mitte ainult kaifi, vaid ka soojust: seismajäänud veri tsirkuleerib reipamalt ning keha otsekui sosistaks: aitäh, et mu ette võtsid! Peas vasardab aga üksainus mõte: saaks siit kuidagi silmapilkselt voodisse kanduda. Ometi, üles tõustes, tunnen end hoopiski mitte unisena, vaid äärmiselt reipana, kuigi olen täiesti lõdvestunud ja rahulik.
Pöördunud tagasi tööle, pole peas ainsatki tobedat mõtet, kõhus on aga tühjus. Tunnen, et võiksin ära süüa terve elevandipoja. Torman kohvikusse, et kiiresti midagi hamba alla saada. Ning söön ära iseendalegi üllatuseks kolmekordse portsjoni lihtsat peeti, mis on kergelt maitsestatud taimeõliga. Liha ei taha mitte vaadatagi… Teadmine aga, et mulle on kategooriliselt keelatud minu traditsiooniline pokaal punast veini, teeb veidi kurvaks. Aga olgu pealegi, ongi juba ammu aeg võidelda kahjulike harjumustega.
II protseduur. Paanikas tselluliit.
Ülejärgmisel päeval sooritan kangelasteo: mina, põline “öökull”, lähen laupäeva hommikul kell 10 protseduuridele! Ja olengi kohal, organismile on hakanud niiväga meeldima terve eluviis. Ja seda kõike pärast ühtainsat korda! Huvitav, mis saab edasi…
Seekord lähen kõigepealt hüdrokolonoteraapiasse — mind hoiatatakse, et teine protseduur on tavaliselt hulga loium, kuigi organismi viiakse lisaks veel osooni. Minu organism on aga ikka elav ja rõõmsameelne. Saan jälle arsti käest kiita. Ta küsib, kas ma tahan süüa ning mida ma arvan füüsilistest harjutustest. Tunnistan ausalt, et nendeni pole veel jõudnud, kuigi süüa ei taha tõepoolest: kergust tundnud kõhule hakkas meeldima, et pole toitu täis tuubitud.
Lähen sauna. Keha on aga kannatamatu: tee kiiremini — duši alla ja hakkame massaažiga peale. Ja taas kaif ning tunnen lausa füüsiliselt, et tselluliidil hakkab halb… Innustatuna meeldivatest emotsioonidest uurin end hoolega suure peegli ees — kummaline, kuid nahk tervikuna ja probleemsed kohad osaliselt näevad kuidagi siledamad välja…
Kolme tunni pärast olen valmis ning seisan dilemma ees: kas sõita koju, süüa midagi ning magada veidi või… Panen ise ennast imestama: sülitan harjumuspärasele laupäevasele puhkusele ja sõidan basseini — hea, et trikoo on kaasas! Pärast basseini, kella kahe paiku, annab kõht ühemõtteliselt mõista, et pole valmis nälgima. Sõidan poodi ning ostan millegipärast jälle keedupeeti ja vähesoolase lõhetüki, millest tavaelus pole just kunagi puudust tundnud. Pilk peatub mitmesugustel lihasortidel — aga vaat, ei taha, löö või maha! Puhkepäevad mööduvad vastikuseni tervislikult: joon kogu aeg vett, söön kui linnuke — seejuures täiesti vabatahtlikult. Esmaspäeva hommikul märkan rahuldustundega — püksid pole enam nii ümber.
III protseduur. Õhetus pealaest jalataldadeni.
Kolmas kord kulges etteantud skeemi järgi. Ainus erinevus oli, et mulle tehti osooniteraapiat. Veenist voolab voolikutpidi pudelisse 200 ml verd, mida segatakse osooniga ning lastakse uuesti veeni. Pole valus ega hirmus, kuid seni on veel arusaamatu, miks. Kuigi arstid seletasid, et selline protseduur aitab väsimuse vastu, muudab reipaks ning on äärmiselt kasulik kõikidele, eriti suitsetajatele. Eriti innukatele, nagu mina, sest küllastab kogu organismi, sealhulgas kopsud, momentaalselt hapnikuga. Tulemus andis endast märku õhtuks: tõstnud hambapesu ajal silmad peeglisse, kangestusin: mitte ainult mu nägu, vaid kogu keha oli roosa — otsekui oleksin paar tundi veetnud paraja kevadise päikese käes! Ausalt, ei uskunud esialgu oma ebamaist ilu, arvasin, et see juhtus kuumas teest. Kui aga hommikul kolleeg küsis, kas olen solaariumis käinud, taipasin, et efekt oli täielik.
IV ja V protseduur. Alustan uut elu.
Neljas protseduur ei erinenud mitte millegi erilisega eelnevatest. Välja arvatud see, et soolestik oli nii intensiivselt jääkainetest vabanenud, et viiendat korda polnud hüdrokolonoteraapiat tarviski teha — sest paistis, et rohkem puhastada polnud midagi. Niisama organismi häirida polnud aga mõtet. Jälle sain verre osooni ning mu nahavärv kutsus sõprades esile hämmelduse…
Kliiniku viies külastus piirdus vaid sauna, massaaži ja osooniteraapiaga. Lahkudes — roosa ja kaunis, hoides kinni märgatavalt laiaksjäänud pükse — ütlesin naeratavale personalile siiralt: ”Kas võib, ma jään siia elama?…” See oli muidugi nali. See aga, et kavatsen nüüdsest teisiti elama hakata, on küll tõsi.
Järeldused ja tulemused.
