Tähelepanu all on: HORMONAALNE TASAKAAL

Kuni inimese keha toodab külluses ning õigetes vahekordades hormoone, on ta noor, terve ning võib endale lubada mida iganes - alustada uut karjääri, armuda, muretseda lapsi, asuda ümbermaailmareisile… Kui hormonaalne tasakaalu aga kõigutada, võivad tagajärjed olla väga tõsised.

Siinkohal avaldame lühendatult Venemaa Meditsiiniteaduste Akadeemia Endokrinoloogia Teadusliku Uurimiskeskuse professori Nikolai Gontsharovi väga selgelt ja inimlikult kirja pandud selgituse, kuidas keha oma hormonaalselt tasakaalu hoiab, kui kerge on seda kõigutada ja raske taastada.

* * * * *

Hormonaalse tasakaalu taastamisega hakati meditsiinis küllalt ammu tegelema – kohe pärast seda, kui olid eraldatud ning sünteesitud esimesed hormoonid. Ülesanne oli raske, kuid ahvatlev.

Raskus seisneb selles, et inimese sisesekretoorne sfäär on väga keeruline ning ettearvamatu. Selle ülesanne on reguleerida protsesse organismis. Olles ise juhtija, ei soovi see süsteem loomulikult endale lisaks veel ülemusi. Nii ei suuda me siia sekkudes tagajärgi seniajani ette näha.

Hormoonide maailm on väga lai ning siiani lõpuni uurimata.

Kahekordne raamatupidamine

Teadlastel, kes uurivad hormoone, on viimaste vastu vastakaid tundeid – see on segu imetlusest, hirmust ning põletavast uudishimust. Hormonaalne seisund on iga inimese üks tähtsamaid tunnusjooni, mis muudab ta kordumatuks. See on antud igaühele sünnist saadik, nagu näo- ja käejoonedki.

Inimese keha on keeruline, peenelt tasakaalustatud mehhanism, ning nimelt hormoonid hoiavad seda tasakaalus. Need reguleerivad kõiki elu külgi, kõiki funktsioone: vererõhku ja kehatemperatuuri, energiatootmist ning suguiha. Hormoone produtseerivad sisesekretoorsed näärmed, nende poolt jagatavad käsklused jõuavad “adressaatideni” verevooluga. Enamuse hormoonide toodang tõuseb oma tippu 20 - 30 eluaasta vahel, seejärel hakkab järjekindlalt langema. Paralleelselt sellega alanevad ka kõik organismi funktsioonid. Ajast, millal see avastus tehti, tunnevad inimesed kiusatust asuda selle loomuliku nähtusega võitlusse : mis võiks olla lihtsam, kui säilitada 20-30-ndate aastate hormonaalne tase ning organism muutub taas nooreks!

Ometi ootas eksperimentaatoreid juba esimese nurga taga ebameeldiv üllatus. Tark sisesekretoorne süsteem ei läinud selle kavaluse õnge. Selle asemel, et hakata lihtsalt apteegist saadud hormoone lisama nendele, mida organism iseseisvalt toodab, teeb süsteem siin ümberarvestuse ning annab signaali isiklike hormoonide tootmist vähendada.

Sel moel satub patsient sõltuvusse apteegipreparaatidest, kuna isiklik toodang väheneb. Tootmist on aga hulga lihtsam laostada, kui taastada. Niisiis kerkis teadlaste ette ülesanne see tõke kõrvaldada.

Seitse ühest kaunast

Hormoonide tootmiseks kasutab inimese organism diferentseerimise protsessi. See keeruline töö algab pooltoodetest, milledest, vastavalt saabuvatele tellimustele, toodetakse üks või teine detail.

Pooltooteks on meditsiini poolt taunitud, kuid organismile vägagi vajalik kolesterool. See pole küll kolesterooli ainuke rakendusvaldkond – õiguse eest seda kasutada, võitlevad mitmed elundid ja süsteemid. Kui aga mingil hetkel selgub, et kõige enam vajatakse seda steroidsete hormoonide tootmiseks – kasutatakse vajalik kolesteroolikogus koheselt prohormooni (hormoonieellase) moodustamiseks. Sellest prohormoonist saadaksegi ühe või mitme molekuli eemaldamise või lisamise teel vajaminevaid toimivaid hormoone.

Vastupidine protsess on võimatu: mitte mingisuguse hormooni üleküllus ei saa muutuda taas prohormooniks ning sellest mõneks teiseks puuduolevaks hormooniks. Ning selles seisnebki laialtlevinud probleem. Naised, kes saavad hormoonasendusteraapiat sünteetiliste östrogeeni ja progesterooniga, kannatavad peaaegu alati dehüdroepiandrosterooni (edaspidi DHEA) varase vormi vajakajäämise tõttu. Suguhormoonide ülekülluse puhul annab tagasiside mehhanism käsu vähendada seda hormoonieellast. Kõik oleks nagu korras, kuid DHEA pole mitte üksnes nende kunstlikult asendatavate hormoonide eellane, vaid ka teiste hormoonide eellane, millede toodang samuti väheneb.

Jõudnud selle näiliselt üpris pessimistliku momendini, leidsid teadlased ootamatult lootuskiire.

Hormoonide ema

DHEA pole mitte üksnes üldtunnustatud “hormoonide ema”, vaid ka kõige levinum hormoon inimese kehas. See on ka kindel bioloogilise vanuse tähis. DHEA toodang alaneb aja jooksul loomulikul teel - alates 25-ndast eluaastast umbes 2% aastas. Koos sellega langeb ka ülejäänud hormoonide tase.

Uuringud kinnitasid, et DHEA madal tase on kõige kindlamaks peatselt ilmuvate ealiste haiguste ettekuulutajaks, selle kõrge tase aga võib neid ära hoida. Ka enesetunne on seda parem, mida kõrgem on DHEA tase: inimene on energilisem, tunneb end õnnelikuna ning tuleb paremini toime stressidega.

Selgub, et kõige mõistlikum on asendada loomulikku kadu just DHEA-ga.
Esiteks teab “hormoonide ema” paremini, kuidas tõsta oma tuletiste taset, midagi seejuures ära rikkumata.
Teiseks pole just temal tagasiside mehhanismi. See tähendab, et DHEA taseme kunstlik suurendamine ei ole prohormooni tootmise vähendamise signaaliks.

Väga tähtis aspekt on DHEA ja kolesterooli vastastikused suhted. Arstid määravad tänini infarkti haigestumise riski kolesterooli kõrge taseme järgi. Ning avastanud ohu, soovitavad patsiendile reeglina alandada selle taset. Pakilistes olukordades see abinõu mõjub, kuid endokrinoloogid kutsuvad üles sellest kui standardsest profülaktilisest ravist loobuma. On ju teada, et just kolesteroolist toodetakse hormoone, mis juhivad organismi kõiki protsesse. Hormoonide tootmise alanemine on vananemise kindlaim tunnus ning peamine põhjus.

Teadlased soovitavad asjale läheneda teisest küljest. DHEA kasutamine võib alandada “halva” kolesterooli osa ilma kõrvalmõjudeta, parandada veresoonte seisundit ning vähendada trombide moodustumise ohtu. Loomkatsetel on selle hormooni abil õnnestunud saavutada isegi ateroskleroosi taandarengut. Loomulikult määrab vaid arst DHEA doosi, selle võtmine peab olema äärmiselt täpne ning rangelt individuaalne.

Naeratage!

On olemas aine, mis mõjutab “hormoonide ema” väljatöötamist organismis, ning seejuures äärmiselt soovimatus suunas. See on hormoon nimega kortisool. Seda nimetatakse vahel ka stressihormooniks ning toodetakse teda neerupealistes. Oma leviku ulatuselt on kortisool inimorganis DHEA järel teisel kohal. Kortisooli üleküllus, mis tekib stressi toimel, lämmatab DHEA väljatöötamist.

Sellest pole midagi hullu, kui ebameeldiv olukord kestab lühikest aega ning tasakaal peagi taastatakse. Kuid pikaajalise stressi puhul on kortisooli tase krooniliselt kõrge, DHEA ja selle tuletiste toodang aga krooniliselt madal. Selline seisund viib üldisele elutegevuse langusele.

Kortisooli taseme tõus kutsub ühtlasi esile ka insuliini taseme tõusu: need faktorid kiirendavad koos vananemisprotsessi, samas alaneb kaitsehormoonide tase. See paheline ring tuleb ilmtingimata võimalikult varakult katkestada. Esmane ja peamine on püüda vähendada kortisooli tootmist, väljudes kroonilise stressi mõju alt.

Mõned on arvamusel, et see on võimatu, ning et selline situatsioon ei sõltu nendest. Ometi pole see sugugi nii. Teadlased kinnitavad, et isegi kõige raskemas olukorras võib inimene kontrollida oma stressi taset umbes 50% ulatuses, üritades muuta olukorda ennast, peamiselt aga oma vastuvõtlikkust. Püüdkem siis kõigele vaatamata sagedamini naeratada!

Hoia noorust noores eas

Hormoonteraapia peamine raskus seisneb selles, et teised organismi süsteemid kuluvad aastatega. Kui arendada analoogiat autoga, peab hormoonteraapia õnnestumiseks organism olema algselt heas korras, see peab olema oskuslikult kasutatud ning seal peavad puuduma läbikulunud detailid – nõrgad kohad.

Teiste sõnadega – noorust ei ole võimalik lihtsalt osta, isegi mitte suure raha eest. Teaduse kõikide edusammude juures tuleb selle eest võidelda nii või teisiti kogu elu. See aga tähendab ikka sedasama, mida tahaks nii väga vältida – rezhiim, toitumine, doseeritud koormused…

Nii võib ehk ka ilma hormoonpreparaatideta hakkama saada.