Me ei peatu siin kõrgvererõhutõvel ehk hüpertoonial, kuna see on täiesti eraldi teema (viiteid artiklitele leiate lõpust). Kuid oleme saanud mitmeid kirju, kus otsivad infot need, kellel näitajad vastupidi, just väga madalad kipuvad olema.

Abiks on ehk teadmine, et seniks kuni inimene ise ennast suurepäraselt tunneb, pole põhjust muretsemisek, kui aga tekivad kaebused ja vererõhu mõõtmised erinevad normaalsetest näitudes, siis võiks küll arsti poole pöörduda ja põhjused välja selgitada. Pidage sealjuures meeles, et ehkki vererõhk ei ole otseselt päritav, võib olla perekondlik eelsoodumus kas kõrgenenud või madalatele vererõhu näitajatele.

Vererõhk - mis see on?
Käsivarre ümber mähitud täispuhutav mansett mõõdab süstoolset vererõhku (rõhku, mille teie süda tekitab verd läbi arterite välja surudes) ja diastoolset rõhku (arterites valitsevat rõhku, kui süda on löökide vahel puhkeasendis).

Miks?
Kõrge vererõhu varane diagnoosimine on oluline. Mida kauem kõrge vererõhk jääb ravimata, seda suurem on infarkti, insuldi, muude südame- ja neeruprobleemide oht.

Kui tihti vererõhku mõõta tuleks?
Pärast 18-aastaseks saamist kord kahe aasta järel või nii tihti, kui arst soovitab.

Vererõhu klassifikatsioon

süstoolne diastoolne
optimaalne* 120 või alla selle 80 või alla selle
normaalne 129 või alla selle 84 või alla selle
kõrgenenud
normaalne
130-139 85-89
hüpertoonia
1 etapp** 140-159 90-99
2 etapp** 160-179 100-109
3 etapp** 180 või kõrgem110 või kõrgem

* optimaalne vererõhk veresoonkonna haiguste ohtu silmas pidades.
** tuginedes kahele või enamale mõõtmisel pärast esimest mõõtmist.

Kõrge süstoolne vererõhk (ülemine näitaja) tähendab seda, et arterite maksimumrõhk iga südamelöögi ajal on piisavalt suur, et kahjustada veresoonte seinu. Kõrge diastoolne rõhk (alumine näitaja) tähendab seda, et teie süda ja veresooned ei lõõgastu löökide vahel piisavalt.

Kui teie vererõhk on 180/110 mm Hg või üle selle, pöörduge nädala jooksul arsti juurde.

Enesetunde indikaatoriks on ka ülemise ja alumise näitaja vahe. Normaalseks loetakse kui see jääb 40 -30 pügala vahele (näiteks 130/90). Kui vahe on aga 20 (100/80)või veel vähem võivad tekkida tasakaaluhäired ja raskusi liikumisega. Kui selline olukord on juhulik, siis aitab kui "aeg maha võtta" ehk lõõgastuda ja lasta südamel oma tegevus korda seada. Proovida võiks ka nn "sügavat hingamist" või võtta pitsike konjakit, et end toonusesse aidata. Kui vererõhkude väike vahe on krooniline - peaks sellest teavitama oma arsti ja välja uurima algpõhjused.

Arvestage, et vererõhk tõuseb ka raseduse ajal.

Kui madal vererõhk on liiga madal?

See on oluline, aga samas keeruline küsimus. On selge, et südame-veresoonkonna haiguste, eriti insuldi ja pärgarteri probleemidest (angiin, infarkt) ja trombidest tekitatud südamerikete oht kasvab, kui vererõhk tõuseb isegi vahemikus, mida vanasti peeti normaalseks. Seega on süstoolne vererõhk 110 ja diastoolne 70 parem kui 140/90 vererõhk. Küsimuse mõte on aga, kas on olemas vererõhu taset, mis on liiga madal ja seega tervisele kahjulik.

Lihtne vastus on "madal on parem" (muidugi eeldusel, et te tunnete end normaalselt), aga on ka erandeid. Kui süstoolne vererõhk on nii madal, et sellega kaasneb minestamine, siis ei ole see soovitatav ning seda nimetatakse hüpotooniaks.

Hüpotoonia põhjuseid võib olla palju, näiteks liiga agressiivne kõrge vererõhu landamine või veresoonte toonust kontrolliva autonoomse närvisüsteemi häired. Väga madal diastoolne vererõhk võib viidata südameklapi tegevuse häiretele, mistõttu arteritesse satub liiga palju verd. Äärmiselt madal süstoolne ja diastoolne vererõhk põhjustavad šhoki, millesse tuleks väga tõsiselt suhtuda. Šhokil võib olla palju põhjuseid, sealhulgas infarkt, tõsised südamerütmi häired, verekaotus või äge allergiline reaktsioon.

Mis põhjustab vererõhu tugevat langust, kui inimene tõuseb püsti?

Selleks on mitu põhjust, harvematel juhtudel ka Addisoni tõbi ehk adrenaliininäärmete talitluse häire.

Gravitatsioonijõu mõju (me elame gravitatsioonijõu ehk G-jõu mõjupiirkonnas) põhjustab tavaliselt vererõhu kerget langust, kui lamavast või istuvast asendist püsti tõusta. Keha tasakaalustab tavaliselt selle mõju, tõstes veresoonte toonust südamerütmi kiirendamise läbi. Seda reaktsiooni juhib autonoomne närvisüsteem. On mitmeid põhjuseid, miks see korrektsioon aset ei leia ega takista vererõhu langust, mis omakorda võib põhjustada pööritust või koguni minestamist.

Ortostaatilise hüpotoonia levinuim põhjus on kõrge vererõhu (hüpertoonia) alandamiseks võetava ravimi liiga suure doosi manustamine. See võib tuleneda ka kõrge vererõhu vastaste ravimite võtmisest ägeda haiguse ajal, mis võib lõppeda vedelikukaotusega. Ka äge vedelikupuudus võib põhjustada ortostaatilist hüpotooniat. Ja südamest väljuva verehulga vähenemine kas liiga aeglase või kiire südamerütmi tagajärjel võib samuti vererõhu alanemist põhjustada.

Muud ortostaatilise hüpotoonia põhjused on autonoomse närvisüsteemi haigused, sealhulgas diabeedi komplikatsioon neuropaatia, ja haruldane sündroom, mida kutsutakse Shy-Drageri sündroomiks. Ajakirja Neurology 1998. aasta juulikuu numbris ilmunud artiklis väidavad arstid, et neurogeense ortostaatilise hüpotoonia ravimiseks on tõhus midodriini-nimeline ravim.

Ja kui pikaajaline haigus sunnib teid olemas voodis ja vereringet kontrollivad autonoomsed refleksid ei ole piisavalt stimuleeritud, siis võib organismil kuluda püstiasendiga harjumiseks aega. Selle probleemi all kannatavad astronaudid, kes naasevad Maa peale pärast nullilähedase gravitatsiooni piirkonnas viibimist.

Vererõhu mõõtmine
Vererõhu mõõtmisel on märgata erinevusi erinevatel päevaaegadel võetud rõhu osas. Kas on olemas konkreetne aeg, mil on kõige parem "keskmist vererõhku" mõõta ja kas see on oluline?

Vererõhk kõigub tavaliselt öösel ja päeval. Üldiselt on vererõhk hilja õhtul madalam, kõige madalam on see varahommikul magamise ajal ja tõuseb hommikul, kui te tõusete üles. See on normaalne. Kui te töötate vahetustega ja peate öösel tööl käima, siis muutub ka vererõhk vastavalt teie eluviisile.

Vererõhku mõjutavad paljud tegurid. Füüsiline aktiivsus võib põhjustada vererõhu tõusu, kui teie süda peab rohkem verd lihastesse pumpama. Puhkamise ajal vererõhk langeb. Ka keha asend mõjutab vererõhku, seepärast ei ole vererõhk lamades, istudes ja seistes sama. Ka tugev stress, valu, kofeiin, söömine, suitsetamine ja mõned ravimid võivad põhjustada vererõhu tõusu. Alkoholi tarbimine kas alandab või tõstab vererõhku.

Vererõhku on kõige parem mõõta mitu korda päevas, näiteks hommikul enne hommikusööki ja õhtul paar tundi pärast õhtusööki. Mõõtke vererõhku kaks korda päevas. Seda ei ole tavaliselt vaja teha rohkem kui kord nädalas, kui teie vererõhk on üldiselt normis, aga küsige täpsemalt arstilt, kui tihti te seda tegema peaksite. Puhake enne vererõhu mõõtmist vähemalt viis minutit, toetage käsivars südame kõrguselt ning istuge selga toetavas toolis. Kui te teete päeva jooksul trenni, siis on teie vererõhk arvatavasti paar tundi pärast trenni lõppu madalam. Seepärast on mõistlik mõõta vererõhku enne trenni või mitu tundi pärast seda.

Standardne vahend vererõhu mõõtmiseks on elavhõbedasamba tüüpi mõõdik, aga paljude arvates on seda raske kasutada. Elektroonilised või digitaalsed seadmed on lihtsamad käsitseda, aga on kallimad, ei ole nii täpsed ja lähevad kergesti rikki. Kui teol on selline seade, laske selle täpsust kontrollida vähemalt kaks korda aastas.