Talv nina peal

Ära kiru seda! Jah, muidugi on see üpris ebaesteetiline: punane ja paistes nina, samasugused silmad, nohisev hääl… Ning ikkagi, ära kiru. Sest nohu — on parim, mis sinuga külmal ajal juhtuda võis.

Ei, see ei ole irvitamine. Külmetus (ja ka gripp) on talvel täiesti loomulik ning peaaegu vältimatu nähtus. Ega pakane iseenesest külmetust ei põhjusta ning kurk ei valuta mitte külma pärast. Kõik need ebameeldivused on ülemisi hingamisteid kahjustavate viiruste sümptomid. On loogiline küsida, miks viirused tegutsevad just talviti. Loogiline vastus kõlab — sellepärast, et madalate temperatuuride juures säilib infektsioon paremini ning jõuab ära oodata järjekordse ohvri.

Lisaks nõrgestab külm organismi loomulikku vastupanuvõimet. Teatavasti liiguvad molekulid palju intensiivsemalt kõrgete temperatuuride juures, seetõttu on kuumal aastaajal enamusel meist immuunsusega kõik korras. Meie esivanemad teadsid seda suurepäraselt ning käisid regulaarselt saunas — st kiirendasid ainevahetusprotsesse. Külmal ajal kuluvad organismi kõik jõuvarud isiklikuks soojenduseks — et sisemine liikumine, mis tagab elu, ei peatuks. Järelikult ei jää võitluseks interventidega praktiliselt mingeid reserve.

Pealegi on õhk ruumides talviti tavaliselt liiga kuiv igasuguste küttesüsteemide tõttu. Sellepärast kuivab ka nina limaskest, muutub õhukeseks ning väga vastuvõtlikuks mikroobidele. Teatavasti ähvardab õhukest ka purunemisoht.

Ja veel see avitaminoos, pluss aastavahetuse stressid… Organism on päris kurnatud. Ning igasugused bakterid ja viirused just seda on oodanudki. Nad ründavad! Ja parim, mida antud olukorras võib teha — on aevastada nende peale sõna otseses mõttes.

Aevastagem kõige peale!

Aevastamine on iseenesest kaitsev hingamisrefleks. Selle eesmärgiks on ninast ja kurgust välja lennutada kõik “vaenlased”. Aevastus, ja salakaval viirus lendab välja selle asemel, et bronhidesse ja kopsudesse edasi tungida. Siin tuleks vaid etiketi norme silmas pidada ning katta aevastamise ajaks taskurätiga nina ja suu.

Püüa ka täita reegleid, mis takistavad nakatumist:

Kasuta vaid ühekordseid paberist ninarätte. Nuuskasid, viska minema ning pese käed. Taskurätik on lõputu külmetuse peamine põhjus. Torgates nina kaks korda ühte rätikusse, ajad infektsiooni lihtsalt laiali.

Kui aevastus on nii kiire tulema, et ei jõua võtta salvrätti, pane käsi suu ette. Ja siis kohe — jooksuga!  — pese käed seebiga puhtaks.

Ühiskondlikus transpordis ära võta kindaid käest — käepidemed, istmed ja seinad on täis mikroobide kolooniaid. Ja loomulikult ära puuduta kunagi kindaga nägu.

Kui oled mugavuse mõttes ostnud ninatilgad, siis on tähtis, et pipetti oleks pesemiseks ning desinfitseerimiseks võimalik pudelilt eemaldada. Vastasel juhul võideldes ninatilkade abil ebameeldivate sümptomitega, pikeneb samaaegselt haigus.

Talvel ei tohiks iialgi alustada madalakalorilist dieeti. Mõningad viirused “tukastavad” terve immuunsüsteemi juures rakkudevahelises avaruses ennast ilmutamata. Kuid järsk toidu kalorsuse vähendamine viib organismi stressi olukorda — immuunsüsteem seab end valmis võitluseks näljaga ning annab uinuvatele vaenlastele vaba voli. Viirused aktiviseeruvadki ja tuleb välja, et inimene nakatab ennast ise.

Nohu kasulikkusest

Oled ehk tähele pannud, et külmast sooja ruumi astudes hakkab nina kergelt tilkuma, otsekui sulama. See ärritab vahel, ometi on see immuunsüsteemi aktiivse tegutsemise tõenduseks — süsteem võitleb sel moel haigusttekitavate bakteritega.

Nina limaskest on kindel barjäär, mis kaitseb kurku, bronhe ning kopsusid infektsiooni eest. Kõik, mis on tunginud ninna sel ajal, kui sa viibisid rahvast täis kohtades, uhatakse organismist välja, haarates enesega kaasa gripiviirused, stafülokokid ning muud nakkused. Pealegi kuuluvad lima koostisse, mida sa põlglikult “tatiks” nimetad, baktereid tapvad ained. Limaskesta all on peidus tapjad-rakud, mis astuvad võitlusse, kui viirusi on liiga palju tekkinud. Need rakud töötavad välja erilist valku — interferooni, mis võitlebki infektsiooniga.

Kui aga viirustel on õnnestunud võita ning end kindlustada limaskesta all, algab seal nende intensiivne paljunemisprotsess. Limaskest muutub nõrgemaks ning haavatavamaks — nüüd ei lõpe lugu enam üksnes nohuga. Kipitav kurk, köha, palavik ja peavalu on juba ägeda respiratoorse haigestumise sümptomid. Paremal juhul möödub kõik iseenesest 7-10 päevaga, hullemal juhul tekivad tüsistusena bronhiit, kõrvapõletik, haimoriit (ülalõuaurke põletik)…….

Muide, ärgem rääkigem halvast. Rääkigem parem heast — nohust!

Ravida või mitte ravida?

Nohu kohta käib levinud nali — kui ravida, läheb nädalaga mööda, kui mitte — siis seitsme päeva pärast. Kõige naljakam ongi, et see pole üldse nali. Ravida nohu 1-2 päevaga on võimatu. Võimalik on vaid lahti saada mõnedest ebameeldivatest sümptomitest… Või saada tüsistused vale ravimise tagajärjel.

Kui ravida, siis millega?

Antibiootikud on küllalt efektiivsed võitluses bakteritega, kuid absoluutselt võimetud viiruste vastu. Bakteritel ja viirustel on küll üpris sarnased sümptomid, ometi reageerivad nad ravimitele täiesti erinevalt. Lisaks kutsuvad antibiootikud esile veel terve spektri kõrvalnähtusi (allergiast kuni disbakterioosini).

Teoreetiliselt võiks kõike teha korrektselt: välja selgitada konkreetne haigusetekitaja, valida selle jaoks antibiootik või isegi viirusevastane preparaat, mis mõjub konkreetsele nakkusallikale ega tapa 40 cm raadiuses kõike elavat, tilgutada ravim ninna ja … hävitada vaenlane otse tema urus. Kuid selline uuring võtab aega just nimelt need seitse päeva, millega ravimata jäänud nohu iseenesest mööda läheb.

Ninatilgad ei ravi üldse! Need võivad haiguse kulgu isegi pikendada, ometi aitavad seda kergemini taluda. Üks asi on ärgata pidevalt öösiti sellepärast, et nina on kinni ning hingata on peaaegu võimatu — ja nii 7 päeva järjest. Teine lugu on aga vahetevahel nuusata nina ning magada öösiti rahulikult, ning ehk isegi tööl käia ja seda 10-15 päeva.

Ninatilgad ahendavad veresooni, alandavad limaskesta turset ning vabastavad sel moel kinnisest ninast. Ometi ei tohiks ignoreerida ravimiga kaasasolevat õpetust, kus peaaegu kõikide sedalaadi preparaatide puhul on kirjas:” Üle 5 päeva mitte tarvitada”. Vastasel korral võib tekkida nn ärajätmise sündroom: niipea kui unustasid tilgad, on nina taas kinni. See võib jätkuda mitmeid kuid. Pealegi võib kauaagse ravimi tarvitamise tagajärjel külmetusest tekkinud nohu üle minna allergiliseks, see on aga siis juba hoopis pikaks ajaks.

Mõned nõuanded:

Organismi loomulikud jõud vajavad abistamist. Kui immuunsuse kaitseks jääb isiklikust interferoonist väheseks, tuleb seda väljastpoolt hankida. Siin on tähtis võimalikult vara avastada protsess, kuni viirused pole jõudnud liiga sügavale tungida.

C-vitamiin stimuleerib interferooni väljatöötamist. Seetõttu on vanaema soovitused sidruni ja küüslaugu suhtes täiesti teaduslikud retseptid.

Keerulisemad immuunsust stimuleerivad vahendid põhinevad bakteritel (haigusttekitavate bakterite antagonistid) või taimsetel ekstraktidel. Reeglina on need vahendid küllalt kallid, nii et otsusta ise, kas tasub liigne nohuta päev seda kulutust ära. Äärmisel juhul kasuta vanu rahvatarkusi.

Peale suure koguse C-vitamiini, sisaldavad küüslauk ja sibul ka veel bakteritsiidseid eeterlikke õlisid. Õrnad ja tundlikud olevused — mikroobid ei talu absoluutselt küüslaugu vänget lõhna. Küüslaugumahla endale ninna tilgutada muidugi ei tasu, kuid selle lõhna sissehingamine on päris kasulik. Nii kummaline, kui see ka pole, ei ole küüslaugukapslitel peaaegu mingisugust lõhna, kuid mikroobidevastane efekt on kindlustatud.

A-vitamiin soodustab limaskesta taastumist ning stimuleerib immuunsüsteemi.

Et kiirendada mikroobide väljaviimist organismist, tuleb võimalikult palju juua. Joogivette võib lisada sidrunilõike, või veel parem — loomulikke antibiootikuid pohli.

Kõige kindlam ja ohutum vahend külmetuse vastu on 5-minutilised kuumad jalavannid enne magamaheitmist.