Täna jagatakse teavet osteoporoosi kohta

Neljapäeval, 29.augustil kell 16.30, ootab Eesti Reumaliit üle 45 aastaseid naisi Tallinnas, Rävala puiestee 8 toimuvale osteoporoosi e luuhõresust käsitlevale teabepäevale. Reumatoloogid õpetavad kokkutulnuid luukadu ja luumurdusid ennetama.

Eestis on juba umbes 15 000 inimest, kes oma luude tiheduse on lasknud ära mõõta ja on murruohu määrast teadlikud. Luu tihedust hakati meil mõõtma 1998. aastal Tartus, siis varsti kohe ka Tallinnas ja nüüd siis veel Pärnus. Ida-Tallinna Keskhaigla (enne lihtsalt Tallinna Keskhaigla) reumatoloog

Margus Pail

kinnitas Terviselehele, et tööd on neil kuhjaga, aga et haigla densitomeetril e tihedusemõõturil on ka väike vabaaja varu veel olemas. Reumatoloogide ja linnarahva kohtumisel Rävala puiestee projekteerijate majas luuhõresust mõõta ei saa, küll aga saab teadjate inimeste osalusel teha riskitesti, et otsustada, kas oht on olemas ja mida siis nüüd oleks mõistlik ette võtta. Miks murrud kergest löögist või kõvemast komistamisest just naisi varitsevad, ei ole doktor Paili sõnul päris täpselt teada. Arvatakse, et selle tingib naissuguhormoonide taseme langus veres pärast menopausi algust.

Mis see reumasse puutub?

Rahvakeeli peetakse reumaks pea kõiki liigesehaigusi, neid on sadu, aga kõik need haigused ei ole siiski reumad. Reuma on südamehaigus, mis algab sellest, et streptokoki-infektsioon kutsub pärast ägedat angiini näiteks esile südamelihase põletiku ja sellega kaasnevad siis ka liigeste tursed. See, et mõnedes maades ravivad osteoporoosi valdavalt endokrinoloogid või günekoloogid, aga meil reumatoloogid, seletub ka sellega, et luumassi vähendavad ka põletikulised liigesehaigused, reumatoidartriit näiteks.

Räägitakse ka, et reumatoloogid ise “toodavad” urbset luustikku, sest mõned ägedate liigesehaiguste ravimid vähendavad luumassi?

Eelkõige ikka need haigused ise ja siis ka veel mõned üksikud rohud. Siin peab arst otsustama, et kui põletik on äge ja halva kuluga, toob rohi rohkem kasu kui kahju.

Inimese luustik kogub tihedust üldjuhul 30. eluaastani, püsib sellisena kümmekond aastat ja hakkab siis langema. Arstid on ammu enne tihedusemõõturi leiutamist pidanud teadma, kuidas vananeva luuga lood on. Seda vaadati siis ka röntgenipildi pealt ja öeldi, et teil on siin luu hõre, aga see diagnoosimine on subjektiivne – pildi vaatajast sõltuv.

Liiatigi on siis juba 30-40% luumassist kadunud, ennetustööga on hiljaks jäädud. Niisiis on luu tihedust vaja spetsiaalselt mõõta. Mõõtmisele suunab tavaliselt arst, sest hapra luustikuga inimene ei tunne end iseenesest halvasti. Mõnikord on seljas valu, aga kindlam märk on kergest traumast saadud murd. Ja siis need liigesepõletikud.

Kuidas me siis hõreneme, pealaest jalatallani?

Enamikul juhtudel on tegemist kogu skeleti urbnemisega. Mõnikord hõreneb luu piirkonnas, mis pole kaua koormatud olnud. Olgu siis näiteks käsi kaelas või jalale ei tohi toetuda. Luu ei taasloo end, kui tal pole küllaldast koormust. Nii näiteks kahjustavad kosmonaudid oma luustikku, kui nad kaua kaaluta olekus on.

Ja terve naissugu on elu teises pooles murruohus?

Kõik miskipärast siiski ei ole. Miks ühtedel osteoporoos tekib ja teistel ei, seda päris täpselt keegi ei teagi. Pärilikkus mängib siin oma osa. Aga mõõta luu tihedust on mõistlik, sest siis on teada, et sellest ohust olete teie prii. Tiheduse mõõtmise eest patsient ei maksa, haigekassa maksab kliinikule ühe mõõtmise eest 181 krooni.

Jutt headest toitumisharjumustest ja füüsilise koormuse tõstmisest ehk korralikest eluviisidest on siin iseäranis kohane, sest kuigi me kutsume ennetustöös osalema vanemaid, luukahjustustega inimesi, levib kasulik teave nende kaudu ka kodudesse, noorte inimesteni, kes oma skeleti siis 30. eluaastaks küllalt tugevaks kasvatavad. Eesti inimesed ei ole täna tingimata haigemad kui eile. Neil on nüüd kohased riistad ja rohud, et ohud varakult avastada ja neile vastu astuda. Eesti rahvas vananeb kiiresti, oluline on elu lõpuni säilitada töö- ja tegutsemisvõime.