Tervislik elustiil või… kinnisidee? Kõik, mida pead teadma ortoreksiast
Ilmselt ei mõtle ükski tervisliku toitumise ja elustiili harrastaja, et tema tegevus võib talle soovitud kasu asemel kahju teha. Kuid ajal, mil me kõik teame, mis on anoreksia ja buliimia, ei tunnista me endale sugugi, et on olemas veel üks söömishäire — ortoreksia –, mis ohustab just enda arvates kõige tervislikumaid valikuid tegevaid ning toitumise vallas häid teadmisi omavaid inimesi. Loe edasi, kuidas tervislik elustiil muutus samm-sammult Tartus klienditeenindajana töötava Karini (31) kinnisideeks.
Soov elada tervislikumalt
See salakaval toitumishäire võib alata — nagu teised toitumishäiredki — pealtnäha süütust soovist veidi kaalust alla võtta. Ja selleks oli Karini puhul ka põhjus, sest ta kaalus oma 160 cm pikkuse kohta 67 kg (KMI 26,17, mis näitab ülekaalu — toim). “Kaalu motiveerisid mind langetama kiire elu ja valed toiduvalikud. Kuna mul oli istuv töö ja liikuda sain vaid lõunapausil, siis jõudsin arusaamisele, et kui ma kohe midagi ette ei võta, jätkab kaal vaid tõusmist. Seni seadsin lõunapausidel sammud toidupoodi, kus mind ahvatles kondiitrilett värskete saiakeste ja kookidega ning sooja toitu ostsin ka reeglina valmistoitude letist.”
Kindel soov kaalust alla võtta olemas, hakkas Karin uurima infot tervisliku toitumise kohta internetist ja ajakirjadest. “Eriti huvitasid mind toiduainete koostis ja toitainete sisaldus, ühesõnaga, hakkasin huvi tundma, mida miski täpsemalt sisaldab.” Naine sai aru, et selliste toitumisharjumustega, nagu tal siis olid, ei tule kaalulangetamine kõne allagi. “Lisasin menüüsse rohkem puu- ja juurvilju ning värsket kraami. Poes hoidsin valmistoidulettidest ja poolfabrikaatidest eemale, samuti käisin kauge kaarega mööda ka saia- ja koogiletist. Hakkasin poes käies alati lugema toodete silte ja üheks ostukriteeriumiks sai ostetava tervislikkus.” Algus oli küll raske, kuid mida rohkem Karin tervislike valikute tegemisega kokku puutus, seda lihtsamaks ja selgemaks kõik justkui kujunes.
Pingutused
“Jõudsin järeldusele, et poes pakutav toiduvalik ei sobi mulle,” meenutab Karin. “Jäigi üle kõik, mida söön, ise valmistada — hakkasin varasemaga võrreldes palju rohkem ise süüa tegema. See nõudis palju aega ja muidugi ka raha. Ja nüüd võtsin ka tööle ise süüa kaasa, selle asemel et lõunapausil poodi minna.”
Karini elustiil oli tänu toitumise muutmisele täielikult muutunud ja tasapisi hakkas ka kaal langema. “Mõtlesin, et võtan asja rahulikult ega hakka mingit numbrit taga ajama. Põhiline oli siiski, et kaal natukenegi langeks. Tahtsin endale teadvustada, et kogu see protsess võtab aega ja üleöö ei juhtu midagi.”
Paraku reaalsusesse see suhtumine ei rakendunud. “Kui nägin muutusi, sattusin teatavas mõttes hasarti ja tahtsin endale tõestada, et olen enamaks võimeline. Esimesed tulemused avaldusid paari kuu pärast — sõbrad-tuttavad tegid komplimente, et suutsin end “käsile” võtta. Nad küsisid, mida ma selle saavutamiseks teen, ja ma ei varjanud midagi, rääkides neile, mida nad kuulda tahtsid. Mu enesetunne oli super!” Sisimas ihkas Karin aga kooke ja saiakesi, kuid lubas neid endale haruharva — need olid talle täiesti “keelatud”.
“Mu kõht oli pidevalt tühi.”
Sõprade komplimentidele ja alanevale kehakaalule vaatamata — ning ka näilisele rõõmule sellest — tundus, et Karini organism toimuvaga rahul ei olnud. “Kehale oli juba see šokk, kui hakkasin tunduvalt vähem sööma kui varem. Mul oli pidevalt kõht tühi, kuna organism oli harjunud suurmate kogustega. Jäin siiski endale kindlaks ja otsustasin mitte alla anda, sest eesmärk oli ju püstitatud ja tulemused samm-sammult avaldumas.”
Lisaks muutustele menüüs otsustas naine muuta ka oma liikumisharjumusi ja liitus spordiklubiga. “See lisas veelgi rohkem tahtejõudu ja usku endasse, et suudan enamat. Ma ei olnud aktiivne klubis käija — jõudsin sinna vaid paar korda nädalas –, aga hea enesetunne oli garanteeritud juba sellestki teadmisest, et teen trenni. Samal ajal jätaksin tervislikku toitumist.” Soovitud kaal (50 kg) püsis Karinil poolteist
aastat. Hetkel Karin spordiklubis enam ei käi, kuid üritab siiski end liigutada ja võimalikult palju jalgsi käia.
“Tervisliku elustiili” tagajärjed
Kui noor naine oli saavutanud oma soovkaalu, muutus ühtäkki miski. “Tundsin, et tervis veab mind alt ja mul polnud enam seda energiat, mis alguses. Rääkisin sellest ka arstile, kuid ta arvas, et muretsemiseks pole põhjust. Mul endal oli aga tunne, et asi pole enam õige — ju oli organismil siiski millestki puudus ja ta andis mulle sellest nüüd märku. Sattusin segadusse, sest enda arvates olin ju kõik õigesti teinud ja ma ei mõistnud, mis toimub. Mida ma siis valesti tegin?!”
Karini maailm varises kokku. “See periood oli minu jaoks väga raske, kuna olin just saavutanud oma tahtmise ja siis äkki muutus kõik. Hakkasin sööma igasuguseid asju, mida pakuti ja kätte sain — ma ei pööranud tervislikkusele enam mingit tähelepanu. Sisimas lootsin, et probleemid lahenevad ja keha saab, millest tal puudus oli, ning võin varsti oma vanade harjumuste juurde naasta.”
Karini kaalunumber püsis mingi aeg muutumatuna ja alustas siis taas tõusmist. “Alguses see mind ei häirinud, kuid kui hakkas lisanduma rohkem kilosid, sain aru, et pean oma tervislike valikute juurde tagasi pöörduma, sest muidu lõpeb kõik topeltkilodega ja seda ma küll ei soovi, sest olen kaalu alandamiseks juba nii palju vaeva näinud. Praegu jälgin endiselt, mida ma poest ostan, kuid ei tee seda enam nii täpselt kui varem, kui veetsin ühes poes tunde, uurides, mida miski sisaldab.”
Ortoreksia…
ehk orthorexia nervosa on uue aja söömishäire, mis tekib inimestel, kes soovivad oma tervist parandada teatud toiduaineid valides. Inimene toitub enda väljamõeldud “tervislikkuse” reeglite järgi.
Kuidas ortorektik käitub?
Üldine ortoreksia all kannatajate käitumine on sarnane anorektikute ja buliimikutega, ainus erinevus on selles, et anorektikud ja buliimikud tunnevad muret tarbitava toidu koguse üle, aga ortorektikute põhimureks on toidu kvaliteet.
Oma väljamõeldud toitumisreeglite järgimine nõuab ortorektikutelt tugevat tahtejõudu. Kui ortoreksia all kannataja rikub oma “reegleid” ja alistub keelatud toitudele, siis tunneb ta nii vaimset kui ka füüsilist süüd. Tulemusena mõtleb ta välja veel absurdsemaid reegleid.
Kui ortorektikule määratakse ravi antidepressantidega, on see raskendatud, kuna ta peab ravimeid kahjulikeks.
Loe lisaks:
