TÕESTATUD: Depressiooni põhjused peituvad ikkagi geenides
Eile ajakirja Archives of General Psychiatry veebiversioonis avaldatud tulemused esitavad väljakutse 2009. aastal läbi viidud uurimusele, mis seadis geneetilise seose küsimärgi alla, toetades samas varasemat, arstiteaduslikuks läbimurdeks peetud tööd, vahendab PhysOrg.com.
2003. aasta suvel kuulutasid teadlased, et on leidnud seose serotoniini-nimelist neurotransmitterit reguleeriva geeni ning suutlikkuse vahel saada üle emotsionaalsest traumast, nt lapsepõlves kogetud füüsilisest või sugulisest ahistamisest.
Ajakiri Science tõstis tööd esile ühena aasta olulisematest avastustest ning USA riikliku vaimse tervise instituudi direktor kuulutas: „Tegemist on üliolulise avastuse ning tõeliselt hüppelise arenguga antud erialal.“
2009. aastal kiidukoor aga vaibus, kuna uurimuse tulemused seadis kahtluse alla ajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA) avaldatud töö. New York Times vahendas seda analüüsi, mis keskendus 14 eri uurimuse tulemustele, näidates, et range teaduslik kontroll esialgseid järeldusi ei kinnita.
Eile ilmus aga Michigani ülikooli arstiteaduskonna psühhiaatriaprofessori Srijan Seni ja kolleegide värskem ja laiahaardelisem analüüs seni läbi viidud uuringutest. Michigani ülikooli töörühm võttis vaatluse alla 54 uurimust aastatest 2001–2010, mis hõlmasid peaaegu 41 000 katsealust — mis tähendab, et tegemist on seni mastaapseima serotoniinigeeni ja depressiooni soest käsitleva uurimusega.
„Kui hõlmasime kõigi asjakohaste tööde tulemused, leidsime, et inimeste individuaalne geneetiline ülesehitus siiski määrab seda, kuidas nad stressile reageerivad,“ ütleb Sen.
Michigani ülikooli teadlaste analüüs toetab esmaseid tulemusi, mille kohaselt inimestel, kelle serotoniinigeeni konkreetses piirkonnas on lühem alleel, on raskem traumadest toibuda kui pika alleeliga inimestel.
Londoni psühhiaatriainstituudi lektori Rudolf Usheri väitel aitab Michigani ülikooli uurijate töö lõpetada vaidluse geneetilise seose üle ja koondada edasised pingutused uute edusammude saavutamisele, millest tolle vaimse häire all kannatajatele abi oleks.
„Analüüsi peamiseks tugevuseks on, et see on esimene kõiki antud teemal saadaolevaid uurimusi koondav töö,“ ütleb Usher. „Ning see annab väga selge vastuse: serotoniinitransporteri „lühike“ variant muudab inimesed saatuselöökide suhtes tundlikumaks.“
Ka esialgse, 2003. aastast pärineva uurimuse autorid rõõmustasid Michigani ülikooli töörühma tulemustest kuuldes.
„Nende hoolikas ja süstemaatiline lähenemine tõestab, et JAMA meta-analüüs oli ekslik,“ ütleb Duke’i ülikooli professor ning üks 2003. aasta uurimuse autoreist Terrie Moffitt. „Loodame, et samad ajakirjanikud, kes 2009. aasta uurimuse ülelihtsustatud väidet nii tõtlikult levitasid, on valmis kajastama ka seda läbimõeldumat uut analüüsi.“
Kui Michigani ülikooli teadlased piiritlesid oma analüüsi sama 14 uurimusega, millele keskendus 2009. aastal JAMA-s ilmunud töö, ei leidnud nemadki geneetilist seost, mis Seni hinnangul tähendab, et negatiivseid tulemusi ei tinginud mitte analüüsi metodoloogia, vaid valimi väiksus.
Michigani ülikooli töörühma analüüs tuvastas jõulise seose stressitundlikkuse ja lühikese alleeli vahel inimestel, keda oli lapsepõlves väärkoheldud, nagu ka teatud spetsiifiliste ägedate tervisehäirete all kannatajatel. Nende puhul, kes olid kogenud pingelisi elusündmuseid, leiti vaid marginaalne seos.
Ent see on ka igati loogiline. Erilaadsetel pingelistel elusündmustel võivad olla väga erilaadsed mõjud, osutab Sen. Näiteks pole põhjust arvata, et abielulahutuse mõjud on bioloogilisel tasandil sarnased kodu kaotamise või füüsilise rünnaku ohvriks langemise mõjudele.
Siiski ei tähenda uue uurimuse tulemused, et kõik peaksid kiiremas korras end geneetiliselt testida laskma; lühikesest alleelist johtuv soodumus on vaid üks paljudest teguritest, mis määravad, kuidas konkreetne inimene stressile reageerib, ütleb Sen.
Täiendavad uurimused peaksid aitama välja töötada meetodit depressiooni geneetiliseks kaardistamiseks.
„See toob meid sammu võrra lähemale suutlikkusele tuvastada inimesi, kellel võiks olla abi sekkumisest varajases faasis, nagu ka raviviiside kohandamisele konkreetse patsiendi vajadustega,“ ütleb Sen.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!