Toitumisekspert: suhkrumaks ei lahenda ülekaalulisuse probleemi — siis leitakse hoopis alternatiivne odavam toode, mitte aga tervislikum toode
Valitsus on öelnud selgelt, et soovib karastusjookidele vastavalt magusaine sisaldusele astmelist suhkrumaksu, aga samal ajal jätab maksustamata ülejäänud magusad tooted. Ja kuna väidatavalt on eesmärgiks eestlaste tervis, siis paneb selline käitumine mind kukalt kratsima.
Oma töös kohtan sageli inimesi, kes tarbivad suhkrut ülemäära palju. Tihti on suhkru tarbimine peidetud kujul ja inimene ei pruugi endale teadvustada, kui suured on erinevate toodete suhkrusisaldused. Suur on nende üllatus, kui ma menüüd koostades jogurtid või magusad kohupiimad välja praagin ja soovitan asendada maitsestamata variantidega. Või siis leib -enamus ei tea, et erinevate leibade suhkrusisalduse vahe võib olla lausa kaheksakordne. Seetõttu on väga oluline, et inimesed oskaksid pakendeid lugeda ja et toite ei jagataks primitiivselt tervislikeks ja mitte tervislikeks.
Tervise Arengu Instituudi korraldatud „Rahvastiku toitumise uuring 2014” näitab selgelt, et kõige suurem kogus suhkrut saadakse pagaritoodetest, mis moodustasid teatud rühmadel (poisid vanused 10-17) isegi 12 portsjonit päevas. See ümber arvestatuna on keskmiselt 480 kilokalorit ja need kalorid on ainult pagaritoodete arvelt.
Sama vanuserühma poiste magusate piimatoodete tarbimine ulatub 8 portsjonini päevas. Magusate piimatoodete hulka kuuluvad magustatud jogurtid, kohupiimakreemid ja vedelad magustatud piimatooted. Lisaks tarbivad sama vanusegrupi poisid keskmiselt päevas 3,5 portsjonit šokolaadi, komme ning suhkrut, mis on arvestuslikult 35 grammi suhkrut. Kui arvestada WHO soovitust, mis peab tervislikuks kuni 4 portsjonit suhkrut päevas, on meil väga suur ületarbimine.
Kõik need numbrid näitavad väga suurt suhkrutarbimist ja ma nõustun valitsuse sõnumiga, et inimeste tervise huvides tuleb suhkru tarbimist vähendada. Küll aga jääb minu jaoks arusaamatuks, kuidas loodetakse saada tulemusi, kui maksustatakse magusa kategooria kõige nõrgem lüli, ehk siis kategooria, mida tarbitakse kõige vähem. Ülejäänud suhkrurikkad tooted jäävad maksuvabaks ja üks magus toode asendatakse lihtsalt teise ja odavamaga.
Ülekaalu vältimine algab siiski kindlast soovist tervislik olla ja ka arusaamisest, mis on tervislik. On vaja teadmisi, kuidas oma tervise eest toitumisega hoolt kanda, aga oma töös ma näen, et sageli need puuduvad. Üldjoontes ju ülekaalulised tarbivad ka koguseliselt toitaineid rohkem, seega nad kulutavad ju toidule niikuinii rohkem. Kui kehtestatakse maks, mis peaks muutma toitumisharjumusi, siis leitakse alternatiivne odavam toode, mitte aga tervislikum toode. Jälgima peab mitte ainult lisatud suhkru tarbimist, vaid ka teiste kaloririkaste allikate (rasvade, süsivesikute ja valkude) mõõdukust ning tasakaalu.
Ülekaalulisus on suur probleem, kuid vaid magustatud jookide hinnatõusuga seda trendi ei muuda. Igaüks võib veenduda, et magustatud jookide hinnad (olenevalt kaubamärgist, pudeli tüübist ja suurusest) erinevad samade koguste puhul kordades. See näitab, et hind ei ole suhkru liigtarbimise juures määravaks teguriks. Tarbijad, eriti aga ülekaalulised, peavad aru saama, et hea vormi saladuseks on tasakaalustatud toitumine ja liikumine. Nii lihtne see tegelikult ongi.
