Väärarvamusi manuaalteraapiast
Osteopaatia sünniaastaks loetakse 1874, selle rajaja dr Andrew Taylor Still (1828-1917) süstematiseeris suure hulga manuaalseid ravitehnikaid ja koostas terviksüsteemi, mille nimetas „osteopaatiaks“ (osteon — luu, pathos — kannatus kr. k.). Erinevalt tolleaegsest tavameditsiinist pidas dr Still paljude haigusseisundite põhjuseks lihas-luustiku häireid ja oli veendumusel, et enamikke haigusi võib leevendada või ravida ravimiteta.
Võtmeks oli siinjuures anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ja häirete korrigeerimine, mis takistasid vaba verevoolu ja „närvijõudu“ kehas. Näiteks seljavaevuste peamiseks põhjuseks luges ta mehhaanilist häiret, mille eemaldamine manipulatsiooniga lõi tingimused paranemiseks.
Dr Still keskendus kehaosade ja süsteemide terviklikkusele. 1892 rajas ta esimese Ameerika Osteopaatide kooli. 14 aastat hiljem rajas Ameerika vürtspoodnik Daniel David Palmer (1845–1913) Davenportis Kiropraktika kooli. Kiropraktika erines osteopaatiast otseste survetehnikate ja teooria poolest ning pidas tervisehäirete põhjuseks „lülisamba subluksatsiooni“, mis enamasti pidi asetsema 1. või 2. kaelalüli tasandil. Euroopas avati esimene Osteopaatia kool Inglismaal 1917, teine Prantsusmaal 1950. 1958 loodi Manuaalse Meditsiini Rahvusvaheline Föderatsioon (FIMM).
Tänapäeval on manuaalmeditsiin kogu maailmas tunnustatud meditsiinivaldkond, mille diagnostika (manuaaldiagnostika) ja ravimeetodi (manuaalteraapia) kohta levib rahva seas hulgaliselt väärarusaamu.
1. arvamus. Manuaalteraapia ravib ainult lülisamba haigusi.
Manuaalse meditsiini arsti poole pöördutakse enamasti seljavaluga, mis on põhjustatud lülisamba funktsioonihäiretest. Kuid teada on ka reflektoorne side lülisamba ja siseelundite vahel, mis avaldub kas haigest elundist selga kiirguva valuna või selja veast tingitud siseelundi häirena. Nt südamehaiguse korral võib valu olla tuntav seljas abaluude vahel, vasakul kaelas, õlas või käsivarres. Samas võib lülisamba segmentaalne häire põhjustada muutusi südame talitluses (rütmihäired).
Sarnane reflektoorne seos on ka lülisamba ja meeleelundite vahel — kaelavaludega arsti juurde pöördunud patsient võib manuaalteraapia järgselt avastada, et tal kadusid ka peavalu või lühinägelikkus. Sama reflektoorne seos on lülisamba ja sisenõrenäärmete vahel — manuaalteraapia järgselt võivad järk-järgult kaduda näiteks kilpnäärme alatalitlusest tingitud vaevused.
2. arvamus. Manuaalteraapia on üks massaaži liike.
See on üks enamlevinud eksimusi (isegi Eesti Entsüklopeedias on manuaalteraapia mõistet valesti tõlgendatud). Manuaalteraapia peamine ravitehnika on suunatud liigestele, massööri ravi on suunatud pehmetele kudedele (lihased, sidekude jne). Manuaalse meditsiini arst võib vajadusel manuaalteraapia protseduuri eel kasutada ka lihasmassaaži või muid lihastehnikaid (mobilisatsioon), kuid need protseduurid kuuluvad manipulatsiooniks ettevalmistuse faasi ja neid võib delegeerida ka vastava koolituse saanud massöörile või terapeudile.
Kuna manuaalteraapia protseduurile (liigesmanipulatsioonile) eelneb alati manuaalne ja konventsionaalne diagnostika ning üld- ja spetsiifiline anamnees, siis on nii Euroopa kui USA arstkond ühisel seisukohal, et manuaaldiagnostikat ja manuaalteraapiat tuleb lugeda arsti tegevusvaldkonda kuuluvaks.
3. arvamus. Manuaalteraapia on valus raviviis.
Kui patsiendi üldseisund on hea, vastunäidustused manuaalteraapiaks puuduvad ja patsiendi psüühiline hoiak raviks on soodne (patsient oskab end lõdvestada ja usaldab arsti), siis on ka manuaalteraapia protseduur valutu ja efektiivne. Eelarvamustega ja pinges patsient raskendab protseduuri läbiviimist kuni olukorrani, et manipulatsioonravist tuleb loobuda.
Eri põhjustel võib jääda ravijärgselt kehasse kerge ebamugavustunne, mis möödub paari päevaga. Mõnikord võib patsiendil pärast protseduuri tekkida kerge eufooria, mis on tingitud meeldivast vabanemistundest kogu kehas. Vahel võib ravijärgsest kiirest tõusmisest tekkida lühiajaline peapööritus, mis möödub, kui patsient saab enne püstitõusmist veidi istuda. Kogenud arst oskab patsiendi seisundit ja koostöövalmidust adekvaatselt hinnata.
4. arvamus. See pole tõhus raviviis.
Mõnele annab manuaalteraapia vaid lühiajalise kergenduse. Sellisel juhul tuleb luu-lihaskonna vaevuste põhjusena arvesse ka krooniline sisehaigus, hambajuure põletik või psühhoemotsionaalne stress. Psühhoemotsionaalsetel põhjustel on märkimisväärne roll pea, kaela ja alaseljavalu tekkes.
Mistahes stress võib avalduda seljas, ilmnedes lihaspinge muutustes, lülisamba teatud tasandi liikuvuse piiratuses ja valus. Manuaalteraapia jääb edutuks, kui stressi põhjus jääb lahendamata, siseelundi või hamba haigus ravimata. Kuid sekundaarse ravina võib manuaalteraapia olla edukas, mõjutades patsienti positiivselt.
5. arvamus. See on lühiajaline raviviis.
Kui äge selja- või kaelavalu on tekkinud valest liigutusest — näiteks ebakorrektne keha pööre või raskuste tõstmine jne, siis on võimalik, et efektiivset abi saab ka ühest raviseansist. Kui tegemist on kehas aastatega kujunenud muutustega ja sellest tingitud kroonilise pea-, kaela-, selja- või jäsemete valuga, nõuab probleemi lahendamine pikemat aega. Liikumiselundkonna kroonilised haigused on tingitud staatilisest lülisamba koormusest, raskuste tõstmistest, elu jooksul kujunenud rühi ja liikumise iseärasustest ning lülisamba kõverdumisest, vaagna asümmeetriast, lihastasakaalustamatusest, jalgade pikkuse erinevusest, jalgade deformatsioonidest jne.
Kuigi igal kehal on oma tervenemisaja määr, kulub iga haigusaasta kohta keskmiselt üks kuu ravi. Ägeda probleemiga patsiendi ravikuur on lühem, sest haigusseisund ei ole nii sügaval kui kroonilise haiguse puhul. Palju sõltub ka patsiendi elujõust — üldise hea tervise puhul on paranemine kiirem. Pigem alustada ravi kergemate vaevuste ilmnemisel kui oodata, kuni valu muutub väljakannatamatuks.
6. arvamus. Manuaalteraapia spetsialistil ei pea olema kõrgem meditsiiniharidus.
Nii Euroopa, USA kui Austraalia arstkond võitleb selle vastu, et liigeste manipulatsioonravi teeb arsti hariduseta ja spetsiaalse kvaliteetse ettevalmistuseta inimene. Kui on vaja usaldusväärset abi lülisamba häiretest tingitud vaevuste puhul, on õige pöörduda manuaalse meditsiini arsti, mitte terapeudi või massööri poole.
7. arvamus. Paljudes riikides pole manuaalne meditsiin tunnustatud.
Tänapäeval on manuaalteraapia kui peamine soovituslik raviviis lülitatud seljaravi ametlike ravijuhendite loetellu. Mitmetes riikides (USA, Prantsusmaa, Suurbritannia) on ülikoolides manuaalse meditsiini kateedrid, kus nii perearste kui erialaarste valmistatakse ette manuaalse meditsiini praksiseks. Koolituse läbinud arstidele antakse manuaalse meditsiini (lisa)eriala diplom.
Lõpetuseks. Vanas Hiinas korraldati inimesele, kes soovis hakata teisi kätega ravima, omapärane katse: ta pidi kätega kobades valima nahkkotikesest välja katkise vaasi kokkupanemiseks vajalikud tükid.
