Vägistamine lõhestas mind 17 inimeseks
Vana-aastaõhtul sõitsime abikaasa ja sõpradega Las Vegasesse. Meie kaks last jäid koju. Pidin voodisse heitma, sest ei tundnud ennast hästi. Sellegipoolest olin õhtu otsa kasiinos — ilma et oleksin aru saanud, miks.
Mees leidis mu lõpuks üles ja mul oli käekotis 2500 dollarit. Mängima olin hakanud 25 dollariga. Pidin kiiresti välja mõtlema, miks ma polnud hotellitoas, vaid kondasin kasiinos. Ma ei teadnud seda ka ise.
Selleks ajaks oli minuga juhtunud juba palju imelikku. Olin hiljuti läinud süüa ostma ja “ärganud” kaubamajas, ostes pojale mütsi. Ma ei mäletanud, et oleksin mingil hetkel mõelnud: ei, ma ei lähe süüa ostma, lähen hoopis kaubamajja mütsi ostma.
Mõnikord hakkasin raamatut lugema ja äkitselt märkasin, et leheküljenumber on palju suurem kui enne, kuid ma ei mäletanud, et oleksin lugenud. Kord leidsin padja alt noa, see oli täiesti seletamatu.
Kui sündis teine laps, ei suutnud ma enam meenutada oma pulmi ega magamist abikaasaga. Samuti ei meenunud mulle midagi ajavahemikust, mil olin 6-10-aastane.
29-aastasena läksin psühhiaatri juurde. Doktor Baer seletas mulle need mäluaugud ära. Ta ütles, et niimoodi kaitsen ennast meenutamast seda, mis juhtus minuga lapsena. Nimelt kasutasid mind seksuaalselt ära meessoost sugulased.
Ta soovitas mul üles kirjutada kõik ebatavalised olukorrad, millesse satun. Ühel reede öösel panin kirja: “Kell on 2 öösel ja ma ei tea, kus olen või kuidas siia sattusin. Ma ei tea, mis linnas ma olen. Siin pole maju, see on täiesti lage. Ma ei tea, mida teha. Kas peaksin abi otsima või lihtsalt edasi sõitma, kuni miski tundub tuttav?
Mehele helistada ma ei või. Ta ei saaks aru. Olen üksi ja mul on hirm. Olen bensiinijaamas ja seal on üks naine. Küsin temalt.
Naine oligi abivalmis ja nüüd tean, kus olen. Me jõuame koju.”
Kasutasin sõna “meie”, kuigi olin täiesti kindlalt üksinda. Nüüd tuligi doktor Baerile pähe, et äkki on mul lõhestunud isiksuse sündroom.
Ta arvas, et sel ajal, millest ma ise midagi ei tea, vahetab üks isiksus end parasjagu teise vastu välja. Mõni kuu hiljem juhtus midagi, mis seda kahtlust kinnitas.
Järjekordse seansi ajal näitas arst mulle kirja, mille oli saanud postiga. Lapsekäega oli kirjutatud: “Kallis doktor Baer, minu nimi on Claire. Olen 7-aastane. Elan Kareni sees. Kuulen sind kogu aeg. Tahan sinuga rääkida, aga ma ei tea, kuidas.”
Ümbriku tagaküljel oli saatja aadress, ja see oli minu aadress. Kuigi ma ei mäletanud selle kirja kirjutamist ja lisaks oli see ju kirja pandud lapsekäega, ütles vaist mulle, et mina olin selle saatnud. Olin ehmatusest minestamise äärel.
Arst seletas, et enamasti põhjustab lõhestunud isiksuse sündroomi seksuaalne väärkohtlemine lapsepõlves. Kui inimene elab pidevas ahistuses, loob ta sellega toimetulemiseks teisi isikuid. Pidi olema tavaline, et lõhestunud isiksused püüavad oma haigust varjata, kartes, et neid tembeldatakse muidu hulluks. Kirju olevat need teised isikud arstile kirjutanud varemgi.
Sain aru, et kiri oli selge märk: osa minust tahtis, et need “teised” välja pääseksid.
Hakkasin paremini aru saama, kes kõik minu sees elavad. Õhtusööki ja majapidamistöid tegi või autot juhtis enamasti erinev isik. Sellepärast ma tihti ei mäletanudki, mida olin teinud.
Öösel kuulsin, kuidas hääled peas arutasid päevaseid sündmusi — ja mina neid ei mäletanudki! Paistis, et öösiti saavad need erinevad olendid kokku ja jagavad muljeid.
Püüdsin olevusi eristada ja esitasin arstile nende nimekirja.
Seal oli neli last, kõik alla 10 aasta vanad (kolm tüdrukut ja poiss), kaks teismelist tüdrukut (Julie ja Sandy), 21-aastane naine, mina ise, mees ja naine, mõlemad 34-aastased (Holdon ja Katherine) ning veel üks väga kuri mees.
Nimekiri aitas asjasse selgust tuua. Minu sees elas vähemalt 11 olevust, kellel kõigil oli nimi, kindel vanus, oma iseloom ja elulugu. Hakkasin neid üha selgemalt “nägema”. Kuid pidev oma isiku vahetamine oli kurnav.
Näiteks usaldasin autojuhtimise ühele mehele. Kui ta tegi parasjagu midagi muud, jäi autosõit üldse ära.
Tänaval teretasid mind tuttavad, aga mina neid küll ei tundnud. Ilmselt tundis neid keegi teine, kes minu sees elas.
Viimaks arvas doktor Baer, et on aeg rakendada hüpnoteraapiat. See on lõhestunud isiksuse sündroomi puhul tunnustatud ravi. Hüpnoosis olin võimeline tundma ära endas pesitsevad isikud ja nende kohta rohkem teada saama.
Aja jooksul tuli välja, et minus on veel kuus isikut, kõik need kuus kirjutasid mu arstile. Kokku oli neid siis juba 17. Igaüks neist oli tulnud mind omal ajal aitama.
Näiteks Jensen, 11-aastane poiss, sündis aastal 1971, mil olin 12-aastane ja mind vägistas mu vanaonu. Ma polnud vägistamisest kunagi kellelegi rääkinud, sest isa lubas mind ära tappa, kui kellelegi midagi iitsatan. Jensen võitles minu eest ja püüdis mulle midagi rindade ümber siduda, et need oleksid lamedamad ja ma paistaksin mehelikum. Jensen vihkas vanu mehi.
Juliann oli 15-aastane plika, kes pulbitses energiast ega muretsenud suurt millegi üle. Ta oli suur latatara.
Järgmiste aastate jooksul ajas doktor Baer nende olevustega hüpnoteraapia ajal juttu rohkem kui minuga. Pea valutas kohutavalt, sest olevused polnud alati ühel meelel. Mõned hakkasid pidama ühist päevikut, kuid siis põletas üks olevus selle ära.
Paistis, et mu haigus on läinud eriti hulluks.
Läks veel kaks aastat mööda ja siis kirjutas psühhiaatrile Holdon, 34-aastane mees, kes minus elas. Ta oli samm sammu haaval kirja pannud, kuidas saaks kõik need seitseteist olevust minusse integreerida. Nii arst kui mina olime väga imestunud.
Proovisime Holdoni õpetust kõigepealt Juliega, kes oli 13-aastane ja tekkinud siis, kui vanaisa mind ahistas. Julie oli halvatud ega saanud korralikult hingata.
Hüpnoosi all kohtusin Juliega turvalises paigas. Ja Julie „astus“ mu kehasse. Arst muidugi aitas mul võtta omaks tema mõtted, mälestused ja iseloomujooned.
Kõik see tundus päris lihtne, aga tagajärjed olid rasked. Nimelt muutusin kohe ülitundlikuks kõigi häälte ja helide suhtes. Kuulsin arsti hingamist, pastaka liikumist paberil, liiklusmüra tänaval ja õhukonditsioneeri undamist. Oli tunne, nagu oleksin raskel operatsioonil. Ma ei tahtnud seda enam läbi elada.
Kui jõudsin koju, kihutasid mu meeled nii, nagu vaadanuksin väga kiire tegevusega filmi. Mälestused tulvasid kiiresti minusse ja elasin läbi iga väiksemagi valu, mis oli jäänud minevikku. Võttis nädala, enne kui olin läbi elanud kõik mälestused, mis kuulusid Juliele, ja olin jälle võimeline endaga toime tulema.
Sain aru, et Julie tähendas mulle kaitset selle mäletamise eest, mis oli juhtunud lapsepõlves.
Järgmiseks „integreerisime“ Claire´i, mis läks pisut kergemalt. Kui olin Claire´i omaks võtnud, tundsin ennast äkki naiselikuma ja tundlikumana.
Võttis kaua, enne kui olin kuusteist isikut endasse võtnud, ja see polnud lihtne. Holdoni jätsime viimaseks. Raske on seda seletada, aga tunnen ennast nüüd rohkem „isikuna“. Kõiges on nagu rohkem värvi. Mehest läksin lahku, sest abielu jooksis karile.
Läks veel kaks aastat, enne kui võisin ravi lõpetada. Doktor Baerist on saanud mu sõber.
Olen aru saanud, et kui lastest saavad ärakasutamise ohvrid, pöörduvad nad ainsasse turvalisse paika, mida teavad — iseenda sisemusse.
