Vähiravifond "Kingitud elu" palub abi 38-aastase ühe lapse ema toetuseks võitluses maovähiga

 (15)
Kingi lootust ja elu!
Vähiravifond Kingitud elu Marina
Vähiravifond Kingitud elu MarinaFoto: erakogu

"Kingitud elu" vähiravifond asus sel nädalal toetama 38 aastase tallinlanna Marina Meleško maovähiravi, millele kulub järgneval kolmel kuul üle 13 000 euro. Kutsume kõiki üles naise toetuseks annetama.

Noor ema Marina kirjutab:

"Mu 96-aastane vanatädi vaatas mulle üle laua otsa ja ütles: “Tead Mari, ma lihtsalt armastan elu!”
See oli 1.jaanuaril 2018. Mõtlesin heldimusega, et tahan jõuda sama suure elujanu, positiivse hoiaku ja rõõmsameelsusega vanaduspõlve.
Kaks kuud hiljem sain diagnoosi: neljanda staadiumi maovähk metastaasidega.

Alguses mõtlesin, et see saab olla vaid eksitus. Ma jumaldan elu, oma tööd, inimesi enda ümber.
Ma ei ole tegelenud enesehävituslikke asjadega. 38.eluaastaks oli minu ellu jõudnud igapäevane peapealseismine joogas. Kuigi ma ei ole ristitud, on kümme käsku ja budistlik eluhoiak alati mulle südamelähedased olnud.

Ma olen olnud õnnelik!
Aga mida ma olen siis valesti teinud?
Kes hoiab minu peret, sõpru ja last kui mind enam pole?
See peab olema kindlasti eksitus!
Aga ei olnud.

Vähiravifond Kingitud elu Marina
Seotud lood:

Algas võitlus, et saaksin jätkata oma armastatud ülesannetega olla ema, tütar, õde, sõber, teekaaslane. Sain keemiaravi.
Pärast viiendat kuud tundus, et suren ravi kätte. Kaalusin 46 kilogrammi ja ei saanud ilma lähedaste toeta hakkama.
Raske on panna sõnadesse kõike kogetut: valu, agoonia, pisarad, uued ravikuurid, üksildus haiglas, eraldatus, jõuetus, hirm. Ka süümepiinad, et vaatamata kõigele ma ikkagi ei saa oma elu tagasi.
Vähimarkerid tõusid taas. Ma ei suutnud süüa. Toit jäi valusalt soolestikku kinni.

Andsingi lõpuks alla. Elasin antidepressantidega ja arstist ema ning sõprade ja sugulaste pideva kontrolli all. Nad hoolitsesid, et ma oma rohtud võtaks, keemiaravi jätkaks, tehtud toitu suhu paneks, mäluks, voodist üldse üles tõuseks, seina jõllitamise lõpetaks, lapsed kooli saadaks. Ja tööle läheks, kus mind oodatakse ja toetatakse.
Et tunneksin end ikka selle ühiskonna liikmena, mitte välja heidetuna.

Neli kuud toetab sind haigekassa, mis juhtub aga pärast seda? Tervenemine? Lõpp? Kelle hooldada jääd? Kauaks?
Mida sa teed üksinda kodus kui pilt jälle keemiaravi vaheajal korraks ees?
Mõistan, et riik ei jaksa kõike üksi kanda. Abiks ongi pered, sõbrad, ühiskond ja hoolivad inimesed. Ma tunnen tänulikkust ja ka süümepiinu, et ise ei jaksa hoolida. Et olen hoopis see, kes vajab abi.

Olen alati olnud ise tugev. Olen olnud kümneid kordi loobumas, aga end siiski uuesti jalule vedanud.
Vahel mõtlen: äkki olengi maailmas üks “rike”, kes tuleb kõrvaldada?
Aga siis vaatan oma tütart, peret ja sõpru, inimesi tänavatel, kohvikutes, haiglates, ka abivajajaid - lootusetuid inimesi ja maailma ilu - ning adun iga inimese unikaalsust.
Tänan, et olete andnud minu perele ja lähedastele uue võimaluse. Usu, lootuse ja Elu."

Vähiravifond Kingitud elu kutsub kõiki Eesti inimesi ja ettevõtteid panustama noore naise ravi toetuseks.

Annetused on oodatud selgitusega "Marina heaks"

SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu

Swedbank: EE212200221059073061

SEB pank: EE211010220228917224

LHV pank: EE137700771001442514

Nordea pank: EE591700017003638161

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare