Vastab prof NAOMI LOOGNA:
Kui kehatemperatuur tõuseb, hakkavad higinäärmed intensiivsemalt talitlema. Higi on happeline orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid sisaldav vesilahus (sisaldab kusiainet, -hapet, ammoniaaki, naatrium- ja kaaliumkloriidi, inimese poolt tarvitatud ravimeid ja jm), teda eritub ka jahedates tingimustes 0,5 l, kuumas töötades isegi 12 l ööpäevas.
Higinäärmed on ka näol ja kaenlaaukudes ning päraku ja suguelundite ümbruses, nende tegevus ei ole soojusregulatsiooniga seotud, nad väljutavad tugevalõhnalist eritist. Nende tegevus intensiivistub murdeeas. Inimesele iseloomulik lõhn, mõnikord lausa vängevõitu, tekib ilmselt suuresti sellest eritisest. Higinäärmeid on inimesel 2-2,5 milj.
Soodsalt mõjub tervisele higistamine saunas, kus organism vabaneb hõlpsasti nn šlakkainetest, samuti toimuvad organismis mitmesugused muud positiivsed nihked, tekib eriline heaolutunne.
Tugev higistamine võib olla normaalne, näiteks soojal suvel (kõrge välistemperatuuri korral) ja raske füüsilise töö puhul. Teravamaitselised või külmad toidud-joogid põhjustavad eelkõige näo higistamist. Liighigistamine võib aga olla probleemiks isegi siis, kui väljas on jahe ja rõivastus igati sobiv.
Higi ja haigus
Rohke higistamine on üldine või paikne. See võib olla inimese termo-regulatsiooni eripäraks või seoses mõne elu kestel omandatud haigusega.
- Higieritus on mõnikord seotud emotsionaalse stressiga (näit hirmuhigi). Igasugusele tugevamale erutusele reageerivad higinäärmed intensiivsema talitlusega. Rohkem eritub higi kaenlaaukudest, peopesadest ning labajalgadest. Seda organismi reaktsiooni on arvestatud ka valedetektori kasutamisel (ülekuulamisel hakkab inimene valetades higistama).
- Liighigistamine tekib kõrge palavikuga kulgevate haigustega.
- Higistamise põhjuseks on mõnikord kesknärvisüsteemihaigused, parkinsonism, kilpnäärme liigtalitlus, suhkruhaigus, tuberkuloos, isegi mõni töö- või olmealane mürgistus.
- Liighigistamine on menopausi kaaslaseks.
- Mõningate ravimite (antidepressandid, hormoonid) tarvitamine võib põhjustada liighigistamist.
Kui tekib kahtlus, et tegemist ei ole füsioloogilise higistamisega, tuleb tingimata pöörduda arstile. Vahel on vajalik nõu küsida ka närviarstilt, endokrinoloogilt või nahahaiguste arstilt.
Sagedamini esineb kaebusi üksikute kehapiirkondade liighigistamise kohta. Nendeks on jalatallad ja varbavahed, peopesad, kaenlaalused, kubemevoldid ning tüsedatel naistel rinnanäärmete alune piirkond. Paikset liighigistamist on täheldatud isegi ninal. Mõnes kehapiirkonnas ilmneb higistamisest tingituna haudumus, nahapõletik, kaenlaaukudes aga küllaltki tihti higinäärmete põletik. Liighigistamine soodustab ka nahaseenhaiguste teket. Käte higistamine on sageli nii tugev, et peopesad on pidevalt niisked. Higilõhn on äärmiselt ebameeldiv lähikondlastele, eriti kui mitteküllaldaselt ei pesta higistavaid piirkondi. Umbsetes jalatsites võib higi omandada erakordselt vastiku lõhna, mida põhjustavad peale higi veel naha sarvkihirakkude ja -rasu lagundamine bakterite poolt.
Mida teha?
Higistavaid piirkondi tuleb iga päev vähemalt 1-2-3 korda pesta ja hoolikalt kuivatada.
Paikseks raviks kasutatakse antiperspirante või deodorante. Soovitatakse alumiiniumkloriidi/sooli sisaldavat kreemi või geeli, mis sulgeb higipoorid korgina. Deodorandid sisaldavad aldehüüde, näit formaldehüüdi, mis ei sobi allergikutele. Uut deodoranti valides määrige sellega väike osa kaenlaalusest. Kui selles kohas tekib kihelus või naha punetus, on parem tootest loobuda.
On olemas ka higistamisvastased suu kaudu kasutatavad tabletid, kuid et neil on mitmeid ebameeldivaid kõrvaltoimeid (suukuivus, silmade kipitus), siis neid tarvitatakse äärmiselt harva.
Kes on rikkam, võib kasutada süstitavaid higistamisvastaseid ravimeid, mis annavad 6-12 kuud kestva positiivse ravitulemuse. Harva rakendatakse kirurgilist ravi. Hirmust ja murest tingitud liighigistamise korral annab häid tulemusi psühhoteraapia.
Jalgade liighigistamise puhul mitte kanda kummi-, samuti kitsaid vereringet takistavaid jalatseid. Suvel ei soovita pealt kinniseid umbseid kingi. Sokkidest ja sukkadest on parimad hästiimavast materjalist puuvillased või villased. Higistamist vähendavad jalavannid kaaliumpermanganaadi lahusega ja tammekoore keedusega. Selleks keedetakse 500 g tammekoort lahtises nõus 2 l veega, kuni jääb järele l liiter keedust, millega tehakse jahedaid vanne.
Igasuguse liighigistamise korral soovitatakse õhu- ja mõõdukaid päikesevanne ning meresuplust.
Vaata ka : Higistamine ja kehalõhnad
