Kuidas ja miks satuvad antibiootikumid toidu sisse?

Seaduste järgi ei tohi üheski toiduaines olla antibiootikumide jääke üle ette nähtud normi. Seda ka kontrollitakse küllaltki tähelepanelikult, näiteks liha- ja eriti piimatööstuses. Näiteks, kui haigeid loomi on antibiootikumidega ravitud, kehtib teatud aeg, mille jooksul ei või looma tapamajja viia või näiteks tema piima kasutada.

Antibiootikumide asemel on laiemaks probleemiks just nende kasutamise tagajärjel tekkivad antibiootikumide suhtes resistentsed bakterid. Kui näiteks lihatööstuses kasutatakse antibiootikume loomade raviks või profülaktilisel eesmärgil, siis inimeseni jõudev nende loomade liha vastab üldjuhul ikka igati normidele, aga ravimise ajal satuvad antibiootikumide jäägid läbi loomade väljaheidete, sööda jmt laiemasse loodusringlusesse, põhjavette jne. Loodusringluses olles suureneb aina enam võimalus, et erinevatel bakteritel võib nende vastu tekkida resistentsus. Need bakterid võivad aga omakorda sattuda ka inimestele ja siis pole neist enam võimalik resistentsuse tõttu antibiootikumidega lahti saada.

Terviseameti leht kirjutab: Paljud haigustekitavad bakterid paljunevad inimeste ja koduloomade seedekulglas. Näiteks esineb mitmetel põllumajandusloomadel inimesele ohtlike salmonellade, kampülobakterite ja haigustekitavate soolekepikeste kandlus. Teiselt poolt esineb ka inimestel haigusttekitavate bakterite, näiteks shigellade ja salmonellade kandlust. Toidukäitlejate ja loomakasvatajate vahendusel võivad need bakterid sattuda toidu sisse. Kuna nimetatud ja lisaks veel mitmetel teistel haigustekitajatel võib esineda ravim-resistentsust, siis võivad antibiootikum-resistentsust omavad bakterid sattuda toidu sisse ning selle kaudu ka inimese organismi.

Kuidas see meid ohustab?

Antibiootikumide ja nende jääkide sisse söömine meid otseselt ei ohustagi, aga see panustab juurde antibiootikumide ületarbimisele. Kui inimene tarbib ka enda raviks antibiootikume ja saab neid veel lisaks toiduainetest, on lõpuks antibiootikumide hulk järjest suurem.

Pigem ohustabki inimest see, kui ta sööb sisse või saab kuskilt mujalt endale külge mõne bakteri, mis on antibiootikumide ületarbimise tõttu muutunud antibiootikumide ja seega ravi suhtes resistentseks.

Tartu Ülikooli antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson: „Antibiootikumide ja ka muude ravimite resistentsus tähendab lihtsalt öeldes seda, et kuna me kasutame ravimeid nii inimeste kui loomade peal ja need satuvad selle tõttu lõpuks loodusringlusesse, siis harjuvad haigusetekitajad nendega juba nii ära, et rohud neile lihtsalt enam ei mõju. See tähendab, et bakteritest põhjustatud haiguste raviks seni kasutatud antibiootikumid kaotavad oma toime ning efektiivseid antibiootikume nende haiguste raviks jääb järjest vähemaks. Me nagu ise vaktsineeriksime baktereid antibiootikumide vastu.“

2050. aastaks võib juhtuda, et antibiootikumid on nr. 1 suremuse põhjustaja inimestel. Kuidas see võimalik on ja mida selle vastu ette võtta?

Sellised hirmutavad numbrid on võimalikud just seetõttu, et kui antibiootikumid tulid kasutusele, hakati neid kohe üsna ohtralt kasutama. Suurtes kogustes just põllumajanduses. Nagu Tanel Tenson mainis – me ise oleme baktereid praktiliselt nende aastate jooksul vaktsineerinud antibiootikumide vastu ja nüüdseks on välja arenenud bakterid, mis ei allu enam antibiootikumide ravile. Uute antibiootikumide välja töötamine on väga pikk ja keeruline protsess ja ennustatakse, et on tekkimas ka sellised bakterid, millele ei mõju enam ükski antibiootikum (antibiootikumidel on ka erinevad toimeained). Mõningate andmete kohaselt on selliseid baktereid juba ka esinenud.

Selle vastu võitlemisel on peamiselt just üks suund – kasutada vähem antibiootikume. Esiteks inimesed ise ei tohiks ilma põhjuseta ja kehvade teadmiste tõttu antibiootikume liialt tarbida. Näiteks näitas ka kevadel Kekava poolt Eesti inimeste poolt läbi viidud uuring, et 44 protsenti küsitletutest arvavad ekslikult, et antibiootikumid aitavad ravida tavalist külmetust ja grippi, kuigi need ei ole üldse tingitud bakteritest, mille vastu antibiootikumid võitlevad. See tähendab, et inimesed söövad sisse antibiootikume ja panustavad ülemaailmsesse probleemi, kuigi see isegi ei aita nende viiruse vastu.

Teine probleem on loomatööstuses, kus viimastel aastatel üritatakse üha rohkem antibiootikumide kasutamist piirata, aga varasemalt kasutati ohtralt antibiootikume puhtalt profülaktiliseks raviks. Kõige parem seda vältida ongi sama tee, mida on läinud Kekava. Kekava on investeerinud suured summad, et muuta kanade eluolud võimalikuks heaks nii, et viia täiesti miinimumini võimalus, et kanad üleüldse haigeks jääksid. Kui kanad pole elu jooksul kordagi haiged, siis ei pea ka antibiootikume kordagi kasutama. Seda näitab ka Kekava märgistus „Antibiootikumideta kasvatatud kana“.

Kuidas tunda ära toidud, mis ei sisalda antibiootikume?

Veterinaar- ja Toiduamet teostab põhjalikku kontrolli ja seda teevad ka kõik ettevõtted ise, et poelettidele ei satuks tooteid, mis sisaldaks antibiootikumide jääke üle normide. Tähendab, et selliseid tooteid ei tohiks meie poodides üldse ollagi. Kekava märgistus „Antibiootikumideta kasvatatud kana“ annab aga garantii, et need kanad pole oma elu jooksul kordagi haiged olnud ega antibiootikumidega isegi kokku puutunud.