• E- tähis ei tähenda ilmtingimata ebatervislikku. Euroopa Liidu riikides märgitakse lisaained numbrilise koodi ja E-tähisega. E-tunnus tähendab seda, et lisaaine on läbinud vastava ohutuse hinnangu ning on Euroopa Liidus heaks kiidetud.
  • Lisaainetel on erinevad rühmad. Lisaained on jaotatud rühmadeks tulenevalt nende põhifunktsioonist (näiteks toiduvärvid, säilitusained, antioksüdandid, magusained, paksendajad).
  • Toidus kasutatavad lisaained on ohutud. Toidu teaduskomitee ja/või Euroopa Toiduohutusamet on hinnanud kõikide kasutamiseks lubatud lisaainete ohutust. Euroopa Liidu toidu lisaainete loetelus on ainult sellised lisaained, mille ettenähtud kasutusalasid peetakse ohutuks.
  • E-aine ei ole automaatselt säilitusaine. E-tähisega ainete hulka kuuluvad ka näiteks stabilisaatorid ja emulgaatorid, mis aitavad tagada toidu vajaliku konsistentsi ning toiduvärvid, mis annavad toidule atraktiivsema välimuse.
  • Järjest vähem kasutatakse sünteetilisi lisaaineid. Vastupidiselt eksiarvamusele on viimaste aastate suund toiduainetööstuses sünteetiliste lisaainete kasutamise vähendamisele ning nende asendamisele looduslike lisaainetega.
  • Lisaainete kasutamine peab tarbijale kasu tooma. Näiteks selleks, et lihatoodetes ei hakkaks arenema inimorganismile ülimalt mürgised bakterid lisatakse neile nitriteid (E 249; E 250) ja nitraate (E 251; E 252), mis suruvad alla botulismitekitaja elutegevuse ja säilitavad samal ajal liha roosa värvuse.
  • On ka looduslikke lisaaineid. Paljud levinumatest lisaainetest on pärit puu- ja köögiviljadest. Näiteks lisaaine E 162 on peedist saadud betaniin ehk peedipunane, mida kasutatakse jogurtites, toorjuustudes, hapupiimatoodetes ning moosides. Paprikast on pärit aine E 160c ehk paprikaekstrakt, mis on tuntud punase toiduvärvina. Säilitusainetest kasutatakse jookides sorbiinhapet (E 200), mida leidub marjades ka looduslikult.
  • Kõiki toite ei saagi lisaaineteta valmistada. Näiteks annab emulgaator majoneesile või pektiin keedisele just selle õige konsistentsi.