Kasemahl on superjook: 10 põhjust selle kodumaise imevedeliku tarvitamiseks

 (2)

11RT15APR10K02
11RT15APR10K02Foto: Raivo Tasso

Vanasti usuti kasemahlas peituvat maagilist väge, mis pidi aitama 101 tõve ja haiguse vastu ning joojat noorendama, kuid lisaks sellele aitab kasemahl võidelda väsimuse ja stressiga ning sisaldab hulgaliselt kasulikke aineid: glükoosi, fruktoosi, vitamiine (C, PP, karotiin), taimseid hormoone, valku, rauda, fosforit, kaltsiumit, kaaliumit, magneesiumit jpm.

Kasemahl kiirendab ainevahetust ja ladestab tselluliiti, ergutab neerude tegevust ning aitab liigsest soolast vabaneda. Kevadel tasub kasemahlaga teha mahlakuure reuma, podagra ja lihaspinge korral.

Lisaks kõigele sellele parandab kasemahl ka vereloomet ja aitab võidelda peavaluga!

Kasemahla kogumine ammune tava

Eestis on puudelt mahla kogutud juba sajandeid. Kõige tüüpilisem mahlapuu ongi kask. Eri paikkondades valitsesid ka erinevad arusaamad, millal mahlakogumisega alustada. Mõnel pool usuti, et paras on mahlalaskmisega alustada ajal, millal kaskede ümbruses on lumi sulanud. Teatud paikkondades oodati ka maapinna sulamist, teistes piirkondades tehti mahlakogumisega algust juba siis, kui maa oli veel külmunud. Sellega, et mahlakogumist tuli enne pungade puhkemist ette võtta, oldi rahvatarkustes pea kõikjal ühel nõul.
Et kaskedelt mahlakogumine inimestele tähtis tegevus oli, sellele viitavad ka vastavad eestikeelsed nimetused, nagu kõivu tikkamine või kasemahla pärkimine. Intensiivse mahlajooksu lakkamise kohta öeldi, et kask oksendab või mahla asemel tuli puust vaid rähma või perä.

Seotud lood:

Temperatuur oluline

Kaskede mahlavoolu kestvus oleneb kõige rohkem välistemperatuurist. Külmema kevade korral niriseb puust nestet kauem, soojemate ilmade puhul vältab mahlajooks vähem. Mahla liikumise algamiseks peab ööpäevane keskmine temperatuur olema vähemalt +4-6 kraadi. Mahlajooks algab hetkest, millal juured mullast juba vett kätte saavad ja vedelik koos selles lahustunud erinevate ühenditega hakkab mööda puutüve puhkevate pungadeni liikuma.
Varuks kogutud süsivesikud lagunevad järk-järgult ja nii suhkrustubki mullast imetud vesi oma teel puutüves. Kõige lihtsam on mahlajooksu algusaega märgata hetkest, millal oksa murdekohale ilmub läbipaistev kasvav tilgake.

Mida kasemahl sisaldab

Loe veel

Biokeemiliselt koostiselt sisaldab kasemahl erinevaid suhkruid (ksüloosi, glükoosi, fruktoosi ja sahharoosi). Tõsi, suhkrute sisaldus on suhteliselt tühine, jäädes vahemikku 0,5-0,8%. Orgaanilistest ühenditest on kasemahlas tähtsal kohal ka erinevad orgaanilised happed, eriti õunhape. Mineraalelementidest on kasemahlas ohtralt kaaliumi, mõnevõrra vähem kaltsiumi ja magneesiumi, jälgedena ka rauda ja vaske. Unustada ei tohi ka erinevaid bioaktiivseid aineid: ensüüme, taimehormoone ja vitamiine. Kõikide nende ühendite osakaal kasemahlas on siiski suhteliselt tühine, sest mahla kuivainesisaldus ületab harva protsendi künnise.

Vähene suhkrute ja hapete hulk ongi põhjus, miks me värske kasemahla joomisel mingit erilist maitset — ei magusat ega haput — ei tunne. Samas on kasemahlas piisavalt suhkruid mikroorganismide elutegevuseks. Siit ka põhjus, miks värskelt kogutud mahl kipub paari päevaga hägustuma ja omandab hapuka maitse.
Vanasti säilitatigi kasemahla peamiselt hapendatult. Kasutati nii iseeneslikku hapnemist kui ka erinevaid juuretisi (leib, rukkijahu, linnased, meekärgede leotis, rosinad). Suhkru, mineraalühendite ja pärmide täiendaval lisamisel ja pikemal käärimisel saab kasemahlast isegi veini valmistada.

Tervistav vedelik rahvameditsiinis

Juba 16. sajandist pärinevad slaavlaste kirjalikud teated kasemahla raviomadustest. Kasemahla kasutati siis nii välis- kui seespidise arstimina. Kasemahlaga määrimine pidi aitama vistrike, ekseemide, paisete, põletushaavade ja muude nahahaiguste ravis. Tunduvalt suuremaid ootusi ja lootusi pakkus kasemahlaravi mitmesuguste seesmiste tõbede arstimisel. Nii väidavad rahvameditsiini erinevad allikad, et kõnealusest vedelikust on abi südame-, seedeelundkonna- ja neeruhaiguste korral.
Värske kasemahl on soodsa toimega ka reuma, põiehaiguste ja kehvveresuse puhul. Kasemahla kiituseks rõhutatakse selle vedeliku üldergutavat, värskendavat ja organismist liigsete soolade eemaldavat toimet ning söögiisu tõstvat mõju. Veel mainitakse, et kasemahl kustutab hästi janu, eriti just palavikuhaiguste korral. Kogu eelnev loetelu tugineb rahvameditsiinipärimustele.

Tänapäeval kasemahla ametlikuks ravivahendiks igatahes ei loeta. See aga ei tähenda seda, et ta organismile kasutu oleks. Arvestades kasemahla soodsat kaaliumi ja naatriumi suhet on see jook tänapäeva keedusoolarikkuse korral hea janukustuti ning temast on abi liigse naatriumi väljutamisel.

Küll aga peab rõhutama seda, et inimeste ülitundlikkuse kasv kajastub tänapäeval ka kasemahla pruukimises. On inimesi, kelle nahk ei talu kasemahla ja mahlaga määrimine põhjustab neil nahapunetust ja sügelust. Samuti ei saa osad inimesed kasemahla juua, sest neil tekib iiveldus. Kasemahla tarbimisest peavad loobuma needki inimesed, kes on allergilised kaskede õietolmu suhtes.

Sobib ka iluhoolduseks

Rahvapärimustes pajatatakse, et neile naistele, kes enne jüripäeva kasemahlaga nägu pesid, ei hakanud päike peale ega tulnud ka tedretähne. Usuti sedagi, et kasemahlavannid kindlustasid tütarlastele väga heleda nahajume. Kunagi olid populaarsed nii kasešampoon kui ka kasevesi. Juuste pesemisvahendile lisatud kasemahl soodustab juuste kasvu, muudab need tugevamaks ning takistab kõõma teket. Loputades juukseid kasemahlaga, muutuvad need siidiseks. Kasemahlaga näo pesemine pidi uskumuste kohaselt kaotama tedretähne ja pigmendilaike, nägu muutub heledamaks ja pehmemaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare