Kuivatamise põhimõte on iseenesest lihtne: vesi aurub ja toitained kontsentreeruvad. Kõige parem on kuivatada madalamal temperatuuril (30–40 kraadi) ja võimalikult kiiresti, kuna siis säilub suurem hulk vitamiine ja lõhnaaineid. Kui kuivatame kuumuses, tekib toiduainele koorik, mis aeglustab vee aurumist ja kuivamist. Samas ei ole hea väga tugev õhu liikumine, kuna sellega lenduvad lõhnaained. Päikese käes kuivatamine ei ole hea seetõttu, et ultraviolettkiirgus lagundab mitmeid vitamiine, muudab puuvilja koostist ja võib need muuta isegi kahjulikuks. Kuivatada tuleks seega küttekeha läheduses — mõõdukalt kuumal köögipliidil või radiaatoril (40-75 kraadi). Suletud ahjus ei tohi kuivatada, kuna seal ei eemaldu niiskus ja kuivatatav toiduaine pigem küpseb.

Eestis on aastakümnete jooksul levinud mitmete puuviljade kuivatamine, kuid kõige sagedamini kuivatatakse õunu ja pirne, vähem ploome, kirsse ja kreeke. Köögiviljadest kuivatatakse herneid ja ubasid, marjadest saab kuivatada mustikaid, vaarikaid, kibuvitsamarju, mustsõstraid ja karusmarju. Marjadel tuleb lasta enne 1-2 päeva närtsida ja alles siis kuivatatakse need lõplikult. Õigesti kuivatatud marjad on elastsed.

Kuivatatud puuvilju on hea hoida riidest kotis või paberiga vooderdatud purkides ja karpides kuivas, jahedas ja õhurikkas kohas. Turul sügisel lahtiselt müüdavates kuivatatud puuviljades on palju niiskust, nad on kaalult raskemad ning võivad ka kergelt hallitama minna.

Kuivatatud puuviljad on mõnusaks ja ka tervislikuks vahelduseks muule näksimisele, aga nende söömisega tuleb siiski piiri pidada. Nimelt suureneb kuivatamisel puuviljades peituv süsivesikute hulk ja seda lausa kuni 70%. Kui tarbida rohkesti kuivatatud puuvilju, saame liiga palju süsivesikuid ja see võib kaasa aidata kehakaalu suurenemisele. Kuivatatud puuviljade söömisega liialdamisel võib tekkida ka kõhuvalu ja puhitustunne.