Kunagi jooksis teleris tore spagetireklaam. Räägiti, et Itaalias käib parajasti spagetikoristus, ja näidati maalilisi mäenõlvu, millel kasvavate puude arvukatelt okstelt rippus pasmastena alla spagette. Kui mälu mind ei peta, olid kohal ka sajandihõnguliste rahvariietega taluinimesed, käes korvid, kuhu korjati küps pasta. Tänapäeval nimetaksime seda käsitsivalmistatud pastaks, võib-olla koguni bio- või mahetoodetud pastaks, ainult et loomulikult ei kasva pasta puu otsas.

Inimesed ei tea, mida nad söövad

Humoorikas reklaam mängis tõsiasjaga, et enamik inimesi ei oska seostada seda, mida nad söövad sellega, mis seal sees on ja kust see tuleb. Spagette on nii- ja teistsuguseid, poes leidub sadu sorte, lisaks veel omatehtud. Võtame näiteks kas või täisteranisujahust pasta, mida tänapäeval haibitakse. Tervislikum? Pole nii maitsev? Pastatoodete maitseerinevused tekivad enamasti nisust, millest pastat valmistatakse; mõned jahusordid on “rikastatud“. Mida see veel tähendab? Kas meil on seda rikastamist vaja? Mida me endale õieti sisse sööme? Kuid pasta ei olegi eriti suur pahatekitaja, mis oleks tulvil mitmesuguseid lisatud suhkruid, ülemäärast soola või säilitusaineid.

Nimestik tavalistest toiduainetest, mis kaotavad sideme oma algupära ja geenidega, laieneb epideemilise kiirusega. Raamatus „Prantslannade neli aastaaega“ jutustasin poisist, kes teadis õunapirukat, aga ei teadnud, mis on õun. Alles eile käisin gurmeekaupluses värsket ricotta’t ostmas (nüüdsel ajal väärib ühe päeva vanune koduses stiilis ricotta eraldi poeskäiku) ning küsisin kaasa jalutanud abikaasalt: „Kas meil läheb veel midagi tarvis?“ Tema osutas kuivatatud vorstidele ehk saucisson’idele, nagu me neid Prantsusmaal nimetame, ja ütles: „Võtaks õige paar tükki?“ (Aeg-ajalt näkitseme õhtusööki valmistades ooteks viilu-paar vorsti.) Küsisin vastu: „Mitu korda nädalas sa tahad sealiha süüa, alles eelmisel päeval olime seapraadi söönud? Pealegi on vorsti sees tohutult palju soola.“ Edwardi peas käis klõps ja ta vastas: „Jessas (ta ütleb tõesti jessas), ma ju tean, et vorsti tehakse kõikmõeldavatest rupskitest, mida me ei sööks, kui taldrikuga ette antaks, aga ma lihtsalt ei seosta vorsti seaga — vorst on vorst.“ Jah, aga kui vorstil pole just peal silti, et tegu on pardi-, hirve-, kalkuni- või mis tahes vorstiga, võite olla suhteliselt kindel, et selles on palju sealiha. See on ilmne, kuid nähtavasti ei pane tarbijad seda tähele.

Toiduainete turustajad viivad silte mitte lugevaid tarbijaid eksiteele

Tean, et siltide lugemine 1) on igav; 2) ei lahenda kõiki probleeme; 3) ajab hirmu nahka; 4) tuleb kasuks, kui nipi kätte saate, ja eriti kulub see marjaks ära just tänapäeva globaliseeruvas maailmas, kus on pidevalt saada tooteid lähedalt ja kaugelt ning teised kultuurid tutvustavad meile regulaarselt uusi maitseid. Minu tähelepanu all on kaks asja, mille puhul tasub toode ostmata jätta: 1) pikk koostisainete nimistu — ütleksin, et viis on okei, aga viisteist peaks juba valvsaks tegema; 2) maisisiirup, suure fruktoosisisaldusega maisisiirup (väkk — odav magustaja ja säilitusaine, mille toiteväärtus on väike) ning sõnad, mis tunduvad nagu (ja tegelikult ongi) keemilised ained — neid peaks võtma kui ohumärke. Lisaks uurin sildilt valvsalt ka toote soola- ja suhkrusisaldust. Ja tunnistagem, et siltide osas on palju ebamäärasust ning toiduainete turustajad viivad tarbijaid eksiteele, olgu siis Ühendriikides või mujal.

Miks on vaja silti lugeda?

Teraviljahelbed ja jogurtid on hea näide kaubahallis müüdavast, mis rõhutab vajadust silti lugeda ja teada, mida me endale sisse sööme. Kõrge vererõhuga või veepeetusega inimesed söövad teraviljahelbeid, märkamata, et mõned neist sisaldavad ohtralt naatriumi. Helbeid süüakse tervise nimel — et alla võtta ning leevendada ülekaalust põhjustatud tervisehädasid, olgu selleks siis kõrge vererõhk või midagi muud — ent inimene ise ei teagi, kui palju need helbed, mida ta sööb, suhkrut või kaloreid sisaldavad. Enam-vähem sama võiks öelda jogurti kohta.

Hiljuti tuli Ameerikasse üks meie sõber, kes pole Ühendriikides sündinud ega elanud. Mees tuli kõrgelt tunnustatud spaasse nimega Canyon Ranch, et kaalust alla võtta, ja ühtlasi sai ta esmakordselt toitumisalaseid teadmisi. Töörohke elu, rohkete reiside ja ohtra meelelahutuse tagajärjel oli ta aasta-aastalt mõne kilo juurde võtnud. Ühel päeval oligi pauk käes, nagu öeldakse — algasid tervisehädad, mis muutusid järjest tõsisemaks. Tal kästi alla võtta ja kehalist koormust suurendada, aga… teadagi. Viimaks jõudis ta omadega sinnamaale, et ravimid, hoiatused, südameoperatsioonid ja tavapärased epistlid enam ei aidanud, jutt oli lühike: teil on tarvis kohe kaalust alla võtta, jalamaid, või muidu olete varsti surnud. Kaalukaotamisel ja tervislike eluviiside juurde tagasi pöördumisel vajas ta abi ning sai endale paranemistee alustamiseks spaad lubada.

Kohtasin teda brantšil Rootsi lauas, teadmata, et ta vahepeal spaas viibis, ent nägin, et ta on natuke vähem massiivne ja mis peaasi, paistab kuidagi teistsugune — ütleme, et parema tervise juures ja õnnelikum. Ütlesin “oi!“ ja õnnitlesin teda uue välimuse puhul. Ta jutustas mulle, et käis hiljuti spaas ning võttis alla neli ja pool kilo (paarkümmend tuleb veel võtta). Ta rääkis, et sai palju toitumisalaseid teadmisi — ja ometi hoidis ta käes helbekaussi (kus minu silma järgi paistis kolm portsjonit — mäletate, portsjon teraviljahelbeid on ¾ tassi, mitte 1½ ega 2 tassitäit). Ma ei saanud jätta küsimata, kas ta sõi spaas samasugust hommikueinet. Enam-vähem, vastas tema, ehkki seal sõi ta müslit. Viieminutiline söömisest rääkimine tõi ilmsiks, et tal on probleeme veepeetusega, niisiis küsisin, kas ta teab teraviljahelveste soolasisaldust. Ei teadnud. Ma ei hakka toote marki täpsustama — tegu on suure ja tuntud firmaga –, ent populaarsete maisihelveste karbilt leidsin üle viieteistkümne koostisosa, sealhulgas kolm sellist, mis mulle muret teevad: sool, suhkur ja suure fruktoosisisaldusega maisisiirup. On teil aimu, milleks on maisihelveste sisse tarvis panna nii suhkrut kui ka suure fruktoosisisaldusega siirupit, mis on sisuliselt ju samuti suhkur? Kõige tipuks oli karbi ülaosas sildike: „Diabeedisõbralik toode“. Keda siin lollitatakse? (Kas diabeedisõbralik tähendab seda, et toode teeb teid diabeediga tuttavaks? Või tervitab suhkruhaigust kahel käel? Kahtlane, kas firma ses sõnastuses peituvat irooniat üldse tabab.) Jah, paljud inimesed silte ei loe ega tea, mida söövad. Antud maisihelbekarbi puhul oli naatriumisisalduseks 220 mg portsjoni kohta (seal loetakse portsjoniks üht untsi ehk umbes 30 grammi); ütleksin, et tegelikus elus on portsjonid kaks või isegi kolm korda suuremad. Mu abikaasa lemmikhelveste naatriumisisaldus on poole väiksem ning ise söön ma ehtsat pekanimüslit, milles pole üldse naatriumi.

Kas maisihelvestes peab tõesti olema veel suhkrut ja soola?

Muidugi peab teadma, mida tähendab x grammi naatriumi isikliku tarbimise kontekstis ning kuidas teha teadlikke otsuseid. Praegu on soovitavaks päevaseks koguseks minimaalselt 500 ja maksimaalselt 2400 mg, visualiseeritult siis vastavalt veerand teelusikatäit kuni terve teelusikatäis. Mõelge sellele, kui soolatopsi kätte võtate. Viitan sellele, et paljud meist annustavad soola mõttetult üle. Dieetlimonaad? Pole kaloreid, pole kolesterooli, aga kas ka soola pole? Vale — keskmises dieetlimonaadis on 28 mg naatriumi. Ja mõeldes, et dieetlimonaadis „pahasid“ aineid peaaegu ei ole, joovad inimesed ühe asemel tihti kaks või isegi kolm. Ja kas mäletate naatriumisisaldust tolles helbekausikeses — enne seda, kui lisati piim ja ühes sellega veel naatriumi?

Jogurt viieteistkümne koostisosaga? Ei, aitäh!

Jogurtit peetakse imepäraseks toiduks ja maitsestamata jogurt seda tõepoolest ongi. Kuid minge Ameerikas, Brasiilias või kus tahes, kaasa arvatud Prantsusmaal, mõnda suurde kaubahalli — mina tegin nii ja võtsin reporterid kaasa –, ja teile vaatab vastu tohutu seinatäis jogurtit, tosinaid, isegi sadu liike ja brände. Lugege silte. Enamik neist ei vasta mu ideele maitsestamata jogurtist (jogurt on jogurt on jogurt), retsept näeb ette piima ja juuretise, ja punkt; lisaainete, kalorite ja muu suhtes säilitage valvsus. Kõige hullemat sorti jogurtite koostises on viisteist ainenimetust. No palun väga. Tehke parem ise, see ei võta üldse palju aega. Vaja läheb ainult liitrit piima, juuretist (seda võib osta tervisetoidu poodidest või kasutada selle asemel lusikatäit maitsestamata — ehtsat — jogurtit), piim on vaja peaaegu keema ajada, lisada juuretis, panna segu topsikutesse ja voilà — edasi teeb juba jogurtimasin (mis koosneb lihtsalt soojendist ja mahutist) kogu töö ära ning teil on värske jogurt terveks nädalaks võtta: kuus kuni kaheksa topsi, olenevalt teie valitud jogurtimasinast (head kaubamärgid on Cuisipro Donvier, Salton ja Euro Cuisine), mille saate kätte üheainsa topsi hinnaga. Omatehtud jogurtile värskeid puuvilju, veidi mett või nisuidusid lisades on teil täpselt teada, mida te jogurti sisse panete — ja endale sisse sööte.

Spaas käia on tore, kui võite seda endale lubada (tean inimesi, kes käivad igal aastal korra, et vahepeal juurde võetud kilo-paar seljast maha saada; eks seegi ole midagi, ent minu silmis on spaakuur pigem jojo-dieedi üks vorme), ent veidi toitumisalaseid teadmisi on igaühele jõukohased ja vajalikud, nagu ka oskus silte lugeda. Loodetavasti antakse need oskused edasi nooremale põlvkonnale, et aidata ära hoida epideemilist rasvumist ja selle tagajärgi. Õnneks õpetatakse toitumisega seonduvat ka koolis järjest enam.

Naistekas avaldab katkendeid Mireille Guiliano raamatust "Prantslannad ei lähe paksuks - KOKARAAMAT", kirjastuselt Varrak. See ülemaailmset tähelepanu pälvinud tujutõstev mitte-dieediraamat annab nõu, kuidas toidust rõõmu tunda ja samas saledaks jääda.