Minu kuu taimetoitlasena: "Noh, kas sa kana ka tahad juba?"

Möödunud on täpselt kaks nädalat, ilma et ükski lind või loom mu kõhtu oleks täitnud ja mu enesetundel pole häda midagi — õigupoolest avastasin, et sügis oli tõenäoliselt kõige parem aeg taimetoiduga alustamiseks, sest toit kasvab mulle aiast kätte. Õunad, seened ja kõikvõimalikud aedviljad on just nüüd kõige maitsvamad. Mida olen enda jaoks avastanud ja mis on lisaks liha puudumisele mu menüüs seni kõige enam muutunud?

Söön puu- ja juurvilju rohkem kui kunagi varem. Olin alati see, kes sõi liha ära, aga jättis juurviljad alles, kuid nüüd pole mul kuigi erilist valikut ju enam, mis? Olen avastanud enda jaoks ühe väga maitsva roa ja selleks on pasta brokkoli ja aedubadega ja juustukastmega. Keedan kõik ilusti ära, segan kokku, maitsestan ja valan üle lihtsa juustukastmega (kõige maitsvam, kui selles on ka sinihallitusjuustu!) Kõht saab pastast täis, oad ja brokkoli annavad ohtralt vitamiine, foolhapet, kiudaineid ja juustust saan kätte vajalikud valgud. Vahepealseks näksimiseks söön palju apelsine, leiba ja pähkleid-seemneid. Teine kasulik (ja odav) toit on pajaroog, mida oli küll harjumatu teha ilma lihata, kuid viskasin patta porgandit, kaalikat, kapsast, kartulit, ube, herneid jpm ning tulemus oli ikkagi maitsev, pealegi jätkus seda nii kauaks, et ma ei pidanud järgmisel päeval lõunat ostma või järgmisel õhtul uuesti mõtlema, mida süüa teha.

Olen viimasel nädalal hakanud rohkem saama kaht põhiküsimust. Esimene on muidugi “noh, kas sa kana ka tahad juba?” ning loomulikult ma tahan kana. Ma ei mõtle sellele päevast päeva, aga kui keegi mu kõrval kana sööb, närib mind kadeduseuss. Eile tegi elukaaslane endale suitsuvorstiga võileibu ja isegi see näis isuäratav, ehkki ma suitsuvorsti üldiselt ei armasta. Aga kas ma käin ringi ja mõtlen pidevalt, kuidas tahaks ikka liha süüa? Ei. Kas ma leian, et on meeletult raske ilma lihata olla? Ei. Ütlen ausalt, et olen endale selle eksperimendiga osutanud enda organismile teene, sest nii palju rohelist ja värsket pole see enne saanud. Kui algul arvasin, et mu näonahk läks seoses eksperimendiga pisut aia taha, siis nüüd olen aru saanud, et selles võis süüdistada stressi ja mu muidu üsna probleemne näonahk näeb nüüd täitsa kobe välja. Ja mis veel — ma pole kordagi pärast söömist kogenud sellist vastikut ja rasket täiskõhutunnet nagu siis, kui ma liha söön.

Teine, mida minult uuritakse, on MIKS ma seda üldse teen. “Mis selle eksperimendi mõte on, öelda, et liha on paha? Või et ilma lihata polegi midagi süüa?” Ei, ei ja veel kord ei. Kõike ei pea keeruliseks ajama, kõigel ei pea olema sügavat ja teaduslikku seletust, mõni asi on täpselt nii lihtne, nagu seda esitletakse. Minu eksperiment seisnebki selles, et ma tahan teada, kas on võimalik päevapealt oma toitumisharjumusi muuta. Kui kaua ja kui tugevalt kestavad isud, kui suur on kiusatus, milliseid muutusi märkad enda enesetundes ja organismis. Ühtlasi on mul plaanis üks põnev ettevõtmine, kuhu võtan endaga kaasa ka videokaamera, kuid sellest juba järgmisel nädalal!