Minu kuu taimetoitlasena: pigem maksaksin liha kui taldrikutäie juurikate eest...
Olen nüüdseks neli päeva “näota” toidu peal olnud ja enesetunne on suurepärane — siiski, seda vast pika ööune ja mõnusa nädalavahetuse, mitte taimetoidu tõttu. Mingeid probleeme ega murdumishetki mul veel ette tulnud pole ja kuidas saakski, kui sõitsin nädalavahetuseks vanematele külla ja ema teatas rõõmsalt, et tegi mulle köögiviljakotlette ja kana-riisisalatit ilma kanata?
Minnes tagasi eelmisse neljapäeva, siis vastukaja, mida sain oli meeletu. Oma närvide säästmiseks püüdsin kommentaariumi vältida, kuid ka Facebookis läks mu sõprade-tuttavate seas aruteluks. “Kuu aega ilma lihata — selles pole mitte midagi rasket!” teatas noormees, kes pole vist ise päevagi lihata olnud. “Sa pead hoolitsema selle eest, et sa ikka kõik vitamiinid kätte saaksid,” tundis õde muret. “Anna teada, kui kuidagi abiks saan olla,” elasid kaasa tutvusringkonna taimetoitlased. Isegi mu suurele pasteediarmastusele leiti alternatiiv seenepasteedi näol, nii et kohe kindlasti ei tundnud ma end oma “uues olukorras” üksinda, pigem oli see põnev väljakutse. Pisut ettevaatlikumalt lähenesin oma elukaaslasele, kellega oleme harjunud vaat et iga päev kana sööma. Tema aga lubas mulle lahkelt porgandeid tuua, kui mul nende isu peaks tekkima.Oleksin pidanud seda aimama — ta läheb iga mu hullusega rõõmuga kaasa.
Mu teine hirm oli ema, sest tema tavaliselt kas elab entusiasmiga kaasa või vangutab pead ja küsib, kas see on ikka hea mõte. Sõitsin nädalavahetuseks vanematele külla ja mu hirm lahtus hetkel, mil ta teatas, et teeb mulle köögiviljakotlette ja kana-riisisalatit ilma kanata. Need olid nii head, et ma ei piilunud kordagi üle laua oma isa ja venna lihatükkide poole. Järgmisel päeval valmistas ta köögiviljasuppi, nii et sain terve nädalavahetuse mugava taimetoidu peal olla. Oletasin, et uus nädal toob rohkem väljakutseid, sest töö lõunapausidel olen ikka harjunud toiduga, mis sisaldab vähemalt kana või kala.
Eile õhtul saabusin väsinuna koju ja et külmkapp oli tühi ning kell palju, sõitis elukaaslane Hesburgerisse. Miks? Mu sõbranna oli soovitanud seal olevat veggie-burgerit. Selgus aga, et vähemalt Eesti hesburgerlased sellisest imest kuulnud pole ja nii pidin leppima ainsa lihavaba kõhutäiega menüüs: jalapeno-juustutortillaga. Muide, see oli väga maitsev ja pärast ei tekkinud rasket täiskõhutunnet, mis oleks takistanud mind järgmise tunni jooksul püsti tõusmast.
Mu sõbranna teatas aga eksperimendist kuuldes, et ma võtan nüüd kindlasti kaalus alla. Muigasin, sest mulle meenus töökaaslaste mure, et ma olevat juba niigi “kaduvväike”. Rahustan nüüd kõiki, sest vaevalt ma ühe suupoolega pastat ja teisega saia vitsutades eriti kaloreid kaotan. Nimelt avastasin ma, et röstitud sepik maitserohelise-määrdevõiga pole ju sugugi suur hind maksta selle eest, et ma järgmise kuu jooksul üheltki loomalt etteheitvat pilku ei pea saama.
Seni pole niisiis mingeid erilisi takistusi mu teele sattunud. Hetkeks tekkis kiusatus külmikus oleva pepperoni järele ja teisel hetkel leidsin end laual olevat suitsukana imetlemast, kuid pigem on justkui uhke tunne öelda, et ma pole juba neli päeva loomi söönud. See pole kõigi jaoks võib-olla teab mis saavutus, kuid mina võtan neid saavutusi asju tõsiselt, olgu need kogu maailma lehmade ja notsudega võrreldes kui pisikesed tahes. Nüüd on ees uus nädal töölõunaid ja õhtusööke, ühtlasi on sel nädalal ees paar üritust, kus peab hoolsalt lihast hoiduma. Peagi tahan lähemalt uurida, milliseid alternatiive võib leida kauplustes ja põigata sisse restoranidesse, et saada aimu, kas ja kui palju neis taimetoitlastele mõeldakse. Ehkki ütlen ausalt — pigem maksaksin hästi küpsetatud liha kui selle eest, et keegi on porgandid ja kapsad taldrikule sättinud ja küsib nende eest nüüd kümnekordset hinda.
