Noor naine: ma ei söö liha, kuid maniakaalseid taimetoitlasi ka ei mõista

Ma ei söö liha lihtsal põhjusel: mulle ei maitse! Nii lihtne see ongi. Ma ei suru seda arvamust kellelegi peale ega pea ka loomade tapmist hirmsaks patuks. Just sel põhjusel ei mõista ma ka neid taimetoitlasi, kes kõik teised hukka mõistavad ja isegi oma lastele ajupesu teevad.

Üritasin süüa, kuid ei maitse
Ma olen praegu 24, lapsepõlves ikka veidi liha sõin, kuid ausalt öeldes pole see mulle kunagi maitsenud. Viimased kümme aastat pole ma liha söönud (ka kana mitte). See pole mingil kodusel põhjusel, mu vanemad söövad liha ja pigem on isegi kurvad olnud, et ma ei söö. Minu meelest on see iga inimese enda valik. Ma pigem olen veidi muretsenud, et teatud vajalikud ained jäävad saamata. Aga üritan siis vajalike ainete saamiseks süüa näiteks peeti, herneid, magustoiduks ampsan hematogeeni, vitamiinidest rääkimata.

Veganist neiu: appi, kas see on piim
Viimasel ajal on taimetoitlusest ka meedias ja internetis rohkem rääkima hakatud. See oleks mõne inimese jaoks justkui religioon. Ja seda ma juba ei mõista. Ka Delfi Naistekas kirjutas üks inimene, et nägi, kuidas loomad toidulauale jõuavad ja siis otsustaski “õhh, jube, jube” lihast loobuda. Minu meelest äärmiselt naiivne jutt. Mis ta siis varem arvas, et liha on mingi müstiline toit, mis sõrmenipsu peale lihaletti jõuab? Tea, äkki soovitaks sel inimesel ka piimast loobuda, äkki lehmadel on valus, kuid neist piim välja pigistatakse… Selle viimasega seoses meenus mulle hiljutine juhtum, kui sain ise vastu pead, et julgen piimatooteid tarbida.
Olin sõpradega Saaremaal väljasõidul. Rääkisime enne menüü läbi ja mainisin, et liha ma ei söö, et küll saan salatite, pudru ja muuga hakkama, nad ei pea muretsema. Ühe sõbra tüdruksõber teatas, et kui tore, temagi liha ei söö, saame koos süüa teha. See lõppes hoopis tüliga, sest tema on radikaalne vegan, kes näiteks piima ei taha nähagi. Tegin hommikuks tatraputru piimaga. See neiu pahaaimamatult maitses ja siis sülitas selle välja. Hakkas minu peale karjuma, et mis taimetoitlane ma olen, kui piima pudru sisse topin. Mina hakkasin naerma. Ta vihastas niivõrd, et tahtis mulle kallale tulla.

Rahunege maha!
Vahetult pärast seda sattusin Päevalehest lugema artiklit sellest, kuidas vanemad oma lastele ajupesu teevad ja keelavad neil kõike süüa. Sellist asja ma ei salli. Igaüks võib teha enda jaoks valikud, kuid seda kellelgi teisele peale suruda on vale. Mis ma peaks siis sõpradega mõnel grilliõhtul tegema — haarama neilt grillivardad ühes lihaga ja lõkkesse viskama? Kas ma siis tunneks end kuidagi paremini?

Soovitan maniakaalsetel taimetoitlastel maha rahuneda, elu mõte ei saa olla vaid söök.