Sammud, mida sa saad astuda mahedama toitumise poole

Katkend Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine", kirjastuselt Petrone Print.

Äsja sõitis meie hoovi üks mõnus maapere, kes laadis maha 40 kilo kartuleid ja teist sama palju kapsaid, kaalikaid, naereid ja porgandeid. Kuidagi eriti hea tunne jäi sisse. Mitte ainult sellest, et sööme mürkideta kasvatatud mahetoodangut, vaid ka sellest, et ostsime juurviljad otse neid kasvatanud inimestelt, meid ja toidu kasvukohta lahutab vaid mõniteist kilomeetrit.

Soovitan kõigile teile leida “oma talunik” kiviviske kauguselt. Tundub, et liiga sageli on Eesti ökopoodides müüdav mahetoodang teinud karuteene loodusele oma kogutud kilometraažiga. Seda hakkasin ma tähele panema juba Ameerikas: mahetoidu sertifikaat on olemas küll, aga lisaks sellele peaks kehtestama ka madalate toidukilomeetrite sertifikaadi, mõtlesin ma. Mida
terviseteadlikumaks on muutunud tarbijad ning mida populaarsemaks muutunud looduslikult puhtad toiduained, seda enam on mahetoodang seal maal kogunenud suurkontsernidesse. Millega peaksin ma New Yorgis endale põhjendama seda, et ostan salatilehed, mis on kasvatatud — jah, mahedalt! — Californias ja siis tuhandete kilomeetrite taha sõidutatud? Aga paraku oli supermarketi ökoletis müügil vaid see kontinendi teises otsas tehtud salat… Nii, kus asub kohalike tootjate turuplats?! Pigem ostan ma selle salati ja kapsa ausate silmadega tädilt turul, isegi kui tal mahetoidu
sertifikaati pole.

Samasugused küsimused tekivad ka Eestis pakutavat mahetoitu vaadates. Saksamaal jahvatatud helbed võivad küll olla taimemürkidest vabad ja sulle organismile head, aga kui sa lisaks enda keha puhtusele hoolid ka keskkonna puhtusest, siis… need helbed on sinuni jõudmiseks keskkonna reostamisele päris palju kaasa aidanud.

Teiseks: pakendid. Enamik mahetoitu pakitakse plastivabalt — aga ka paber ja papp on jäätmed. Nii on mul eriti mõnus ajada asju maaperega, kellele saab kartulivõrgud hiljem tagasi anda ja kes toob munad papprestis, mis neile samuti uuesti kasutamiseks tagasi saab anda.

Piima ostame nüüd samamoodi klaaspudelitesse kallatult nagu nõukogude ajal. Mäletate veel neid pudelikorke, tootmise nädalapäev peale pressitud? “Esmaspäeva” nime kandev piim oli kolmapäevani hea, kauem mitte. Siiani tundub mulle, et midagi on valesti, kui piim üle kolme päeva vastu peab. Mis imemoodi ta säilima saadud on? Aga piima saame meie nüüd teisipäeviti ja reedeti tänavast läbi sõitvalt värske piima ringilt: otse maalt, otse talunikult, otse oma pudelisse või purki. Samamoodi talunikult saame mahedat, keemiavaba jogurtit ja kohupiima. Omaette hea enesetunde teeb veel see, et talunikule õnnestus anda hunnik kogunenud plastkarpe, mille sisse ta turul oma toodangut saab panna (plasti taaskasutamine on iga kell parem kui ümbersulatamisse saatmine).

Ja teate, “oma talunikku” polnud sugugi raske leida! Küllap elavad iga Eesti linna külje all põllumehed, kes linnas oma ringe teevad. Leidke nad ainult üles ja ühinege ringiga.

Miks mahetoit?

Seda küsimust olen enesele varemgi esitanud, tookord kirjutasin täpsemalt sellest, miks ma Ameerikas geneetiliselt muundatud toitu ei usaldanud. Eestissegi on GM-toitu jõudnud, aga üsna vähe. Ka peaks Eesti piim olema usaldusväärsem kui Ameerika n-ö tavaline piim, sest Euroopas on keelatud lehmadele rutiinselt kasvuhormoone süstida.

Aga miks siis tavalist toitu karta?

Esiteks, me ei söö 100% mahetoitu, vaid lihtsalt kombineerime oma parima äranägemise järgi. On mingisugused reeglid, millest katsume toitu hankides kinni pidada:

Ostame kohalikku. Kui vähegi võimalik, siis Eesti-Läti-Leedu-Soome-Rootsi toodangut. Igasugune kaugemalt toomine on olnud koormus keskkonnale ja suure tõenäosusega on neid toite ka rohkem tulnud säilitusainetega “rikastada”, et nad pikad reisid üle elaksid. Nii on Eesti õlu parem kui Tšehhi õlu ning Leedu juust parem kui Prantsuse juust. Ja vahel tuleb ette ka üllatusi: näiteks on suur osa Eestist müüdavatest mehhiko kööki kuuluvatest toitudest — näiteks tortiljad — valmistatud Rootsis, niisiis mitte väga kaugel. Ja mis kohalikku trajektoori puutub, siis… No natuke bensiini on ehk seenel käies kulutatud, aga põhimõtteliselt on nad ilma lisaenergiata ise üles kasvanud.

Ostame võimalikult hooajalisi vilju. Esiteks on sellistes viljades rohkem loomulikult säilinud vitamiine ja teiseks on neile kulunud vähe kasvatamisega, transpordiga ja säilitusainetega seotud ressursse. Ja loomulikult maitseb hooajavili kõige paremini! Värske ploom või värske kurk on hoopis teist maiku kui kesktalvine.

Õnneks on piisavalt toite, mida saab osta-süüa igal ajal. Näiteks on loomulikul teel kauasäilivad energiapommid jõhvikad. Samamoodi annavad talviseid vitamiine kartulid, kõrvitsad, porgandid, peedid, hapukapsas, hapukurk…

• Ostame võimalikult vähe pakitud toitu. Näiteks eelistame teepuru, mitte pakkidesse pandud teed, ja kindlasti mitte neid teepakke, mis on kõik veel eraldi pisikestesse kottidesse kiletatud. Juustu üritame osta suure kamaka korraga, mitte eelnevalt viilutatut ja kilesse surutut. Seepärast on poes jäänud proovimata nii mitmedki huvitavad road — need on pakitud plastkarpidesse! Kohalikul turul olen aga leidnud üles need müüjad, kes rõõmsal meelel müüvad oma toodangut ka minu enda karpi. Suured poed seda paraku ei tee.
• Ka koju veini ostes valime pigem lähemaid riike, mitte ookeanitaguseid - parim valik on Euroopa päritolu maheveinid või hoopis kodumaised, Põltsamaa marjaveinid. Kõige nõmedam on aga tollivaba alkoholi ostmine lennukites — on täiesti mõttetu lennumasinate lisakoormamine ja kütuse raiskamine need rasked pudelikastid vaid kauplemiseks õhku tõsta.
• Mis õllejoomisse puutub, siis keskkonnasõbralikum on mitte juua kodus teleri ees pudeliõlut, vaid kõndida kõrtsi ja tarbida seal vaadist tulevat märjukest — hoiad kokku pakendamise kulu.

On toite, mille puhul pole võimalik eelistada kodumaist — sest need taimed lihtsalt ei kasva Eestis. Eelkõige mõtlen musta teed ja kohvi. Nii tee kui ka kohvi tootmine on maailmas monopoliseeritud ning muutunud loodust kahjustavaks. Üks probleem on taimemürkide kasutamine, teine aga metsade mahavõtmine, et võimaldada suuremaid intensiivpõllumaid. Mis on lahendus? Meie pere jaoks on see “õiglase kaubanduse” tee ja kohvi ostmine. Juba Ameerikas elades hakkasime seda harrastama, ostes ka banaane ja mangosid, millel peal kleepekas “fair trade”. Neid oste tehes tead, et oled kaasa aidanud alternatiivsetele struktuuridele: neile, kes toetavad konkreetseid väiketootjaid ja talunikke, ja lõviosa su makstud hinnast lähebki selle asja tootjale, mitte suurtele vahendajatele. Ma käsitlen seda teatud mõttes heategevusena, kuigi see on ilmselt patroneeriv lähenemine: see pole ju tegelikult heategevus, vaid lihtne õiglus, kui kusagil kaugel pisikeses kohviistanduses saab pereisa oma lapsed kooli saata, mitte ei pea ööpäev läbi oma laste tööjõudu kasutama, et kuidagi ots otsaga kokku tulla.

Ning lisaks — õiglase kaubanduse sertifikaat tagab ka, et konkreetsetes istandustes ei kasutata liialt kemikaale ega hävitata ümbritsevat loodust. Seega on samas tegemist ka mahetootega.

• Sojatooteid me eriti ei söö, ja kui, siis ainult mahesojast tehtuid. Sojatoodete läbitavad kilomeetrid on väga suured, neid ei toodeta Eesti lähialadel. Lisaks on väga suur osa sojast geneetiliselt modifitseeritud. Ning mitmel pool maailmas võetakse just sojaistanduste laiendamiseks maha vihmametsi.
• Ka riisiga peame piiri. 15% maakera metaanist (väga tugev kasvuhoonegaas) tuleb riisikasvatusest. Ja ühe kilo riisi kasvatamiseks kulub umbes 5000 liitrit vett; lisaks veel transport kaugelt maalt meile.
• Ostame võimalikult vähe töödeldud toitu. Kui teha kartuliputru, siis kartulitest, mitte kartulipudrupulbrist. Kui teha vaniljekastet või kooki, siis ikka piimast ja munadest, mitte pulbrist. Ka liha söömise puhul (mida üritame harva teha) eelistame töötlemata kraami, mitte vorstikesi. Miks? Mida vähem on toitu töödeldud, seda vähem on sellesse midagi lisatud. Näiteks vorstidesse lisatakse punast toiduvärvi, et need apetiitsemad välja näeks, koogipulbritesse lisatakse säilitusaineid. Ka Põltsamaal toodetud omamaistest marjadest moosides on säilitusaineid, mõnele on ka lisatud ka salapäraseid aroome ja maitsetugevdajaid. Üritame hoidiseid teha ise või vähemasti osta isetehtut. Pole midagi paremat kui kodus tehtud õunamahlad ja ploomimoosid, marineeritud angerjad purgis, kuivatatud õunad ja puravikud, purki villitud mustikad…

Juba ammu on meile saanud harjumuseks heita poes pilk toiduaine koostisele: enne midagi ostukorvi ei lähe, kui on selge, mis seal täpselt sees on. (Kindlasti oleks vaja reguleerida toiduainete koostise trükiks kasutatava kirja minimaalset suurust! See on sageli trükitud imetillukeselt läikivale materjalile, üle kümne keele ühes plokis, et keegi seda ometi lugema ei vaevuks hakkama!) Igasugustest E-dest üritame hoiduda, eriti värvainetest.

Muide, üks värske üllatus, mille Justin äsja koju tõi: Eestis toodetud popkorn ehk plaksumais, koostiseks ainult mais ja sool. Üritan nüüd sellesse popkorni suhtuda eelarvamusvabalt. Samal ajal on palju toite, mida reklaamitakse tervislike vitamiinipommidena, aga mis on oma E-dest kubiseva koostise tõttu väga kahtlased — näiteks värvilised vitaminiseeritud pudelijoogid.

• Pakendilt uurime ka, et oleks kasutatud pigem piimrasvu, mitte taimseid rasvu. Näiteks sisaldavad taimse rasva lisandit paljud kohukesed ja jäätised ja see on enamasti ka pakendle märgitud. Need rasvad on küll loodusliku päritoluga (kunstlikult tahkestatud taimeõlid), aga oma olemuselt on nad ebatervislikud surrogaadid, mis tõstavad nn paha kolesterooli kõrgele, ummistavad veresooni ja seega suurendavad südamehaiguste riski. Kahjuks pole Eesti riik sätestatnud tootjatele kohustust näidata transrasvade sisaldust — osal pakenditel on see antud, osal mitte (näiteks Kanadas, Prantsusmaal, Taanis, osaliselt ka USAs on kohusrtus transrasvad kirja panna ning seatud on ka piirmäärad). Iga toiduaine, mille valmistamisel on kasutatud margariini või “osaliselt tahkestatud taimset rasva” või “osaliselt hüdrogeniseeritud rasva” sisaldab alati trans-rasva — paraku kuulub nende hulka enamik poes müüdavaid maiustusi ja küpsetisi! Magusaisu rahuldamiseks teeme meie pigem koduseid kooke, kus kasutame muidugi piima baasil tehtud võid.
• Ja lõpuks — ostame võimalikult palju mahetoitu. Mahetoote sertifikaadi saab Eestis see talu, kelle põldudel pole kolm aastat keemilisi väetisi ega taimemürke kasutatud. Loomulikult on Eestis ka palju sertifikaadita talupidamisi, kes kas kombe või põhimõtte pärast pole oma aedadele-põldudele aastakümneid lisanud muud kui vett ja looduslikku komposti, ülejäänud töö on teinud päike ja vihm. Mulle meeldib, kui mul tekib mahetoitu kasvatanud inimesega isiklik kontakt. Aga sama oluline on lihtsalt see meeldiv teadmine, et sertifikaadi taga on riiklikult kontroll ja ma tõesti saan kemikaalide- ja taimemürkidevaba toitu, mis on — otse ja labaselt öeldes — parem mu kehale. Teadusuuringud on kindlaks teinud: mahetoodetes on palju väiksem osakaal organismi ladestuvaid jääkaineid, näiteks vähkitekitavaid nitraate, ning nad sisaldavad keskmiselt 30% rohkem vitamiine, mineraalaineid ja antioksüdante. Tõendeid selle kohta, et midagi on üldise toidulauaga kehvasti, saame me ju iga päev. Veidi veel statistikat: naiste rinnavähki haigestumise sagedus kasvab keskmiselt 1% aastas, meeste sperma viljakus langeb 1% aastas, laste allergiate sagedus kasvab 3% aastas. Need on tendentsid, mis algasid just 1950ndatel ehk ajal, mil sünteetilisi taimekaitsevahendeid laiemalt kasutama hakati.

“Umbrohumürgid on ju mingisuguste ametite poolt kontrollitud,” võib üritada vastu vaielda. Paraku pole mitte üheski riigis olnud nii suurt ja tugevat survegruppi, kes oleks suutnud läbi suruda riiklikud keelud erinevate taimemürkide koos kasutamise kohta. Nii on tavalises põllumajanduses lubatud ühendada just nii palju taimemürke ja väetisi, nagu põllupidaja heaks peab. Läbiviidud uuringud näitavad, et paari tavapärase pestitsiidi segamine võib tõsta nende toksilisust sadu kordi, võrreldes nende mõjuga eraldi — toimub nn kokteiliefekt. Miks ma peaksin sellist läbiuurimata kokteili endale ja oma lastele sisse söötma?

Aga on ka laiem põhjus, miks mahetoitu eelistada. Seda võiks nimetada “parem mu hingele”. Umbrohumürgid tapavad putukaid ja linde, imbuvad pinnasesse ja põhjavette… Mina ei taha sellest osa võtta. Kui ma üritan endalt küsida, miks, siis jõuan lõpuks hämaratesse usu ja ebausu
valdkondadesse. Ma arvan, et see on patt, mida me keskkonnale teeme. Ja ma loodan — pooleldi ratsionaalselt, pooleldi müstikasse kaldudes -, et kui mina oma lastega seda pattu ei tee, siis on mu järeltulijatel suurem tõenäosus edasi elada ja sugu edasi viia.

Maitseb parem

Aga tulles teadusuuringute ja müstilise usu piirimailt tagasi tegelikku ellu… Miks me sööme? Sest meile maitseb see, mida me sööme! Kõige olulisem otsustaja on ju tunne maitsenäsades… Sain Ameerikas mitu korda selle n-ö maitsešoki — seal on tavatoit ja mahetoit millegipärast eriti erineva maitsega. Mäletan, kuidas haukasin seal kord üle pika aja maheporgandit. Kui magus, kuivõrd porgandi maitsega, just nagu lapsepõlvest pärit, just äsja peenrast tõmmatud! Olin juba unustanud, kui hästi võib üks porgand maitsta, sest olin seal seni ostnud tavalist porgandit, mis nii paljalt kui supi sees maitses nagu… ei maitsenudki kuidagi.