Söö vähem, ela kauem — kas see on tõesti reaalne?

 (5)
Söö vähem, ela kauem — kas see on tõesti reaalne?
Pilt on illustreerivFoto: Dan Gold/Unsplash

Katkend pärineb Rudi Westendorpi raamatust "Elada vanaks, tundmata end vanana".

Üks kiirelt populaarsust koguv vananemisteooria ütleb, et me võime kauem elada juhul, kui me vähem sööme. Evolutsiooni jooksul pidime küll pidevalt silmitsi seisma toidupuudusega, kuid nüüd on põllumajanduse ja loomakasvatuse edu­sammud arenenud maades toonud kaasa selle, et me elame toidukülluses, ja seda tuletatakse meile meelde nii päeval kui öösel. Toidupuudusest tingitud eluea lühenemise asemele on astunud surm liigsöömise tõttu. Me peame püüdma vältida liigsöömist ja sellest tulenevat rasvumist ning paljudele meie ümber olevatele ahvatlustele vastu panema, tarbima vähem kaloreid ja põletama rohkem kaloreid. Me põletame praegu tunduvalt vähem kaloreid, kui kunagi põletasime, sest meie elus on palju vähem füüsilist pingutust. Teiste sõnadega, meie nüüdisaegne keskkond ei sobi enam kokku nende bioloogiliste tööriistadega, mis on koos meiega arenenud. Pole mingit vajadust olla luider, eriti mitte vanas eas, kuid noorte ja keskealiste inimeste oht haigestuda ja surra on kõige väiksem siis, kui nad on heas füüsilises vormis, samal ajal kui vanade inimeste ellujäämisvõimalused on kõige suuremad siis, kui nad on pisut prullakad. Paistab, et vanas eas tuleb väikese (rasva)tagavara omamine kasuks, juhuks kui inimest tabab „rünnak” kas seest- või väljastpoolt haiguse või õnnetuse kujul. Mitte keegi ei ole seda nähtust (seni) paremini selgitanud.

Seotud lood:

Tulihingelised vähema söömise eestkõnelejad ei poolda aga vanemas eas tüsenemist. Nad unistavad sellest, et elavad kauem, kuna söövad 20–30% soovitatavast keskmisest kalorihulgast vähem. Selle tulemuseks on alakaalulisus, pidev nälja­tunne ja suurenenud külmatundlikkus. Sellist ranget režiimi järgivad inimesed väidavad, et see annab neile heaolutunde.

Niinimetatud kalorite hulga piiramise teooria aluseks on hiirtega tehtud laborikatsed, milles hiired elasid kauem siis, kui tarbisid 30% võrra vähem kaloreid. Nad püsivad silmanähtavalt kauem terved ja surevad hiljem hiirtest, kellel lastakse süüa nii palju, kui nad soovivad. Seda efekti kirjeldati esimest korda 1930. aastatel ning see on üks enim uuritud vananemisvastane meetod.

Kalorite hulga piiramine ei toimi mitte ainult hiirte, vaid ka teiste katseloomade puhul, nende seas puuvilja­kärbsed. Kuigi kasulik mõju on ilmnenud korduvalt ning see on puhtalt bioloogilise mehhanismi tagajärg, ei toimi see kõikide kärbeste ja kõikide hiirte puhul. Paljude geenivariatsioonide puhul ei ole kalorite hulga piiramisel mingit mõju või on see hoopis eluiga lühendav. See suunab meie pilgu looduse ja kasvatuse vahekorra peale, kuna kalorite hulga piiramine (kasvatus – õpitud käitumine) sõltub katseloomade geneetilistest joontest (loodus). Tundub, et kõikidel ühe liigi geneetilistel variantidel on ainult neile sobiv optimaalne kalorite hulk. Kui see on nii, teeb liiga palju toitu halba, kuid sama teeb ka liiga vähene toidu hulk. Seda on praeguseks katsetega tõestatud.

Muidugi, tegelikult tahame ju teada, kuidas see toimub inimeste puhul. Kas parem on süüa (palju) vähem toitu, kui toitumissoovitused ette näevad? Ehk annavad vastuse reesus­ahvidega tehtavad pikaajalised katsed. Reesusahv on evolutsiooniliselt meiega lähedalt seotud liik. Neis katsetes on ahvid juhusliku valiku alusel jagatud kahte sama suurde rühma, ühele rühmale antakse süüa normaalses koguses, teisele aga ainult 70% sellest kogusest. (Piiratakse ainult „tühjade” kalorite hulka.) Mõlemale rühmale antakse samasuguse kvaliteediga toitu, mõnel puhul ka toidu­lisandeid, et ahvidel ei tekiks vitamiini- ja teiste oluliste toitainete puudust. Katset tehakse kahes eraldiseisvas USA uurimisasutu­ses, mis ei ole üksteisega seotud. Katse on kestnud juba mitukümmend aastat ning nüüd hakatakse mõõtma mõju oodatud eluea pikkusele, kuna märkimisväärne arv ahvidest on praeguseks surnud ning on võimalik hinnata mõlema rühma üldist suremise riski.

Loe veel

Niisiis, millised on senised tulemused? Ahvid, kes sõid pikema aja jooksul vähendatud kalorite sisaldusega toitu, näevad välja nooremad, neil on rohkem energiat ja neil tekib väiksema tõenäosusega tüüpilisi vananemisega seotud haigusi, nagu näiteks suhkurtõbi. Sellest saab järeldada, et nende loomade vananemisprotsess on aeglasem. Kuid nende ellu­jäämise määras see siiski ei peegeldu (vähemalt seni mitte). Kui kõik surmapõhjused kokku võtta, ei ole vähendatud kalorite kogust tarbinud ahvide eluiga märkimisväärselt pikem. Uuringud alles käivad ning viimane sõna ei ole veel öeldud. Nende suurepäraste katsete kogu potentsiaali ilmnemiseks on vaja rohkem aega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare