Parim janukustutaja on teadagi puhas vesi. Inimese kehas leidub vett üle 60%, eriti veerikas on aju. Sellepärast ongi üks veepuuduse tundemärk väsimus. Vett on päevas vaja kuni 40 ml/kg kohta. Näiteks 60-kilosel inimesel on päevane veevajadus seega 2,4 liitrit. Lisaks sellele, et vett saadakse söögiga, moodustub organismis endas iga päev umbes 350 ml vett. Nii ei jäägi klaasiga vee joomiseks kuigi palju — vahest ehk kuus klaasi päevas (väga individuaalne!).

Alkohol, nt külm õlu pärast sauna, kustutab samuti hästi janu, ent loomuselt on ta siiski toksiline aine, mis mõjub kahjustavalt kõigile kudedele ja organitele.

Alkohoolsed joogid jagatakse klassikaliselt alkoholi (etanooli) sisalduse alusel kolme gruppi:
1. õlu — sisaldab 2,5%-6% puhast alkoholi
2. vein — sisaldab ligikaudu 12% puhast alkoholi
3. kange alkohol (nt viin) — sisaldab ligikaudu 40% puhast alkoholi

Alkoholi kahjustav toime avaldub juba enne seda, kui inimene jääb nähtavalt purju. Kui asendada osa toiduga saadavast energiast alkoholiga, muutub toiduvalik liigselt kaldu rasvade ja rafineeritud süsivesikute poole. On täheldatud, et need, kes tarvitavad rohkem alkoholi, vähendavad sellevõrra piima ja piimatoodete ning puu- ja köögiviljade tarbimist.

Kuigi alkohol kahjustab tervist ja võib põhjustada varajast surma, arvatakse Taanis tehtud uuringu põhjal, et veinil on kaitsev toime, õlul neutraalne ning kange alkohol lühendab eluiga. Just punases veinis olevad antioksüdandid (flavonoidid, tanniinid, polüfenoolid) võivad osutada tervisele positiivset toimet ja vähendada südamehaigustesse haigestumist.

Arvukates uuringutes on sama toimet andvate antioksüdantide real siiski kindlalt ka kiudained, küllastumata rasvhapped, antioksüdantsed vitamiinid jms, milledel puudub alkoholi toitainete imendumist takistav toime. Sellepärast soovitatakse oma alkoholitarbimist piirata selliselt, et naised jooksid päevas maksimaalselt 10 g alkoholi, mehed aga 20 g. Viimastes dokumenteeritud toidusoovitustes on öeldud, et päevasest energiahulgast ei tohiks alkoholist saada üle 5%.

Mahl on tervislik jook ja hea vitamiiniallikas. Mahlades on rohkesti kaaliumi ja paljusid mikroelemente, kindlasti tasub mahla eelistada igasugustele limonaadidele ja kokakoola-jookidele. Parim mahl on täismahl ehk 100% mahl.

Mahlad jaotatakse vastavalt nende valmistusviisile ja koostisele järgmiselt:

Täismahl ehk 100% mahl valmistatakse mahla kontsentraadist, millele lisatakse ainult niipalju vett, kui seda aurustus välja mahla pastöriseerimisel. Veidi lisatakse ka suhkrut. Täismahlas on alles vitamiinid, mineraalained ja mikroelemendid. Nende toiteväärtus on kõrge ja nad on suhteliselt energiarikkad.

Nektarites on pool mahla, pool vett. Lisatakse ka suhkrut, konservante, looduslikke värvaineid, antioksüdante. Nektarite valmistamisel kasutatakse sageli erinevate mahlade segusid. Toiteväärtust vähendab lisatud vee hulk.

Mahlajoogid on nektaritest veelgi lahjemad. Nendes on täismahla 10%-24%. Mahlajooke saab võrrelda morsiga. Nendes on sageli suhkruasendajaid, paksendajaid, konservante, lõhnaaineid jms. Toiteväärtus on võrreldes eelmistega kõige madalam.

Mahla sisaldavates jookides on mahla ainult mõni protsent, see-eest on lisatud rohkesti sünteetilisi värvaineid, konservante ja ka vitamiine. Joogid võivad olla kas gaseeritud või gaseerimata. Neid tooteid ei saa pidada mahlaks.

Limonaadide sortiment on suur, kuid see ei suurenda nende tervislikkust. Suur osa limonaadidest on gaseeritud — küllastatud süsihappegaasiga. Kihiseva vee joomisel tundub see jahedamana ning mõjub värskendavalt. Olulised komponendid on suhkur või suhkruasendaja ja värvaine. Viimase lisandi tõttu võivad limonaadid tekitada allergiat. Gaas aga võib põhjustada kõhuvalusid ja röhitsemist. Limonaad olgu ainult laste sünnipäevajoogiks, parem muidugi, kui sealgi joodaks täismahla.