17 aastat depressiooni põdenud naine: mängisin tihti enesetapu-mõttega

 (82)
17 aastat depressiooni põdenud naine: mängisin tihti enesetapu-mõttega
Foto on illustreerivUnsplash.com

Mare* näib ütlemata elurõõmus, keda vaadates ei oskaks arvatagi, et ta on aastaid kannatanud depressiooni all. Naine ise tunnistab, et haigus tuleb paljudele üllatusena: „Isegi mu sõbrad ei tea, et olen depressiooni põdenud. See ei paista välja.“

Ometi on ta olnud depressioonis pisut ulmelisena näivad 17 aastat. „Kõik algas 2000. aasta talvel. Paljud asjad juhtusid samal ajal: ma kaotasin kodu, lahutasin, pidin tegevjuhina võtma firma likvideerimise ette ja kandma vastutust alluvate eest. Samuti olid mu autistist lapsel kooliga mured,“ räägib Mare (54) ja jätkab „nimekirja“: „Kahe aasta eest olin aga matnud vanavanemad. Mind kummitas „tegemata asjade“ ja hetkeolukorra pärast pidev süütunne. Tundsin, et olen teinud midagi valesti.“

Õigemini arvab ta siiani, et oleks pidanud kuidagi teisiti käituma ja olema. Õige eestlane on ju teistele eeskujuks! „Ka ei saanud ümbritsevad aru, mis mul juhtus. Olin ju kogu aeg hakkama saanud, mis siis nüüd valesti oli?“

Leinani 15 aastat
Mare ei suutnud kurnatuse tõttu enam magada, teinekord püsis lausa 72 tundi jutti üleval. „Siis sattusingi haiglasse. Diagnoosiks määrati depressioon. Olin seal tükk aega, kuni tundsin, et tervis hakkab taastuma ja olen valmis alustama otsast peale. Pääsesin koju. Siis aga juhtus midagi, mis murdis mu hetkega. Inimene, kes suutis mind panna mõistma, et olen ikkagi midagi väärt, poos end üles.“

Seotud lood:

Juhtunu niitis Mare jalust ja kogu ta elu varises taas kokku. „Ma üritasin enda tunnetega hakkama saada samal ajal kui ta sõbrad süüdistasid mind enesetapus. Käisin päras seda mitme psühhiaatri juures ja võtsin kõik usundid ette. Tahtsin teada, mis see suitsiid õieti on.“

Kuigi Mare suutis mõistusega aru saada, et tema pole selles süüdi, käisid ta peast läbi kõikvõimalikud küsimused ja sundmõtted. Seda lausa 15 aastat järjest. Ka praegu, aastaid hiljem, oskab ta lähedase tegutsemise põhjust vaid aimata. „Teate, kui inimene on väga sügavas depressioonis, varitseb teda üks ohtlik hetk. See, kui ta hakkab masendusest taastuma ja näeb, kuidas tahab elada. Samas tunneb, et tal pole selleks enam jaksu ja elust loobumine näib lihtsam. See hetk lämmataski ta.“

Nõnda jäi Mare haiglast naastes üheksaks kuuks haiguslehele. „Mu ema korrutas, et ma ei saa ju olla depressioonis, olen nii elujõuline inimene! Kui aus olla, siis ma ei mäleta mingeid perioode ja mul on siiani meeletu süütunne enda laste ees, et jätsin nad hooletusse. Õnneks aitas mind ema, kes võttis nad tihtipeale enda hoolde. Olen proovinud enda eemalolekut kompenseerida, mis on ka tegelikult vale. Praegu olen leidnud lõpuks balansi — olen selline, nagu olen. Ei pinguta üle.“

Kuigi Mare on sattunud veel korduvalt haiglasse, pole ta üritanud endalt elu võtta. Küll aga ta on mänginud selle mõttega: „Mul oli lausa kindel plaan, kuidas teha nii, et see näiks enesetapuna. Ma olen väga hea ujuja, seega kujutasin ette, kuidas ujun kaugele ära. Olin välja arvestanud, kui palju peab võtma Imovani-nimelist unerohtu, et see hakkaks toimima. Paarist tabletist oleks piisanud. Kuid ma ei teinud seda. Ma ei suutnud kujutada ette, et lapsed peaksid elama mõttega, et nende ema tegi enesetapu.“

„Ema, ma tahan surra“
17 aastat on „ilmestanud“ erinevad perioodid. Nii need, kus enam ei jaksa voodistki tõusta, kui ka positiivsemad, mil elujanu tuleb sisse. „Nüüd juba tean, et kui tunnen väsimust või kurbust, siis luban seda endale. Kui tahan, nutan. Kui tahan, veedan päevi teleka ees totrat sarja vaadates ega süüdista end selle pärast.“

Tema argipäeva juurde on kuulunud antidepressandid. Kõige kauem on Mare pidanud nendeta vastu ühe aasta. „Siis tundsin, et olen taas ületöötanud ja asusin tablette võtma. Kuid tegelikult olin jätnud iseenda taas hooletusse, kõik sisemised probleemid olid lahendamata. Mind piinas taas see süütunne, et olen enda elu valesti elanud.“

Loe veel

Siinkohal soovitab Mare kindlasti iseendaga tegeleda, kuigi see võib tunduda alguses esoteerilise klišeena. Siiski on vaid niimoodi võimalik taastuda. „Ma hakkasin mõtestama seda, miks ma end süüdi tundsin ja võtsin mõtteis läbi ka enda lapsepõlve. Tihti saab sealt kõik alguse. Mind kummitas näiteks mõte, et pean tulema kõigega suurepäraselt toime, muidu ma ei vasta enda suguvõsa ootustele. Just see kinnisidee on mind saatnud terve elu."

Paraku süüdistavad end inimese depressioonist just tema lähedased. „Neile peab ütlema, et nad ei saa midagi teha või minu õnne eest seista. Loomulikult läheneb igaüks sellele enda vaatevinklist — mu ema oli n-ö tegudeinimene, seega ütles ta alati, et tee sporti, võta end ometi kokku! Ja siis ütlesin ma talle midagi, mida kahetsen siiani … Ema küsis, mis lahti on. Vastasin talle: „Ma tahan surra.“ Ta sõnas: „Kas sa kujutad ette, kuidas peaksin end tundma, kui tean, et mu laps tahab end ära tappa?"" räägib Mare poolsosinal. „Mind mõistavad ainult teised, kes on sama tundnud. Enda lähedastele ei saa ega tohi panna sellist vastutust.“

Teel paranemise poole
„Õnn pole obligatoorne, kuid see on meie valik,“ ütleb Mare lihtsalt, kui uurin, mis on tema n-ö õnneliku elu nipp. Teate küll neid soovitusi, mida Naistekas enda lehelgi jagab ja mis üritavad inimesi mingilgi viisil aidata. „Küll aga on oluline, et rõõm oleks sees. Olen kohanud inimesi, kes on kaotanud kaks jalga ja tunnevad elust rõõmu. See pole jumala poolt antud anne, nad on ise meeletult vaeva näinud. Mul läheb kogu aeg paremaks ja tagasilangusi esineb üha vähem. Ma tegelen endaga.“

Mare jagab üht harjutust, mis aitab tihtipeale sundmõtete vastu. „Kui mingi asi hakkab peas ketrama, siis küsin: Ja mis siis? Kordan seda, kuni mu automaatmõte muutub absurdseks ja mõistan, et see ei mängi mingit rolli.“

Kuidas Mare end praegu tunneb? Kas selle aastaga võiks kuulutada haiguse n-ö lõppenuks? „Mul tuli eile jälle hirm peale, et depressioon on tagasi. Ma oleksin pidanud minema ühte kohta, kuid õnneks sain sellest loobuda ja nüüd on parem. Kuid ma olen valmistunud selleks, et masendus tuleb. Siis tean, kuidas sellesse suhtuda.“

*- nimi toimetusele teada

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare