Aleksandr Šeps: paljud sünnivad hoolimata rasestumisvastastest vahenditest, hirmsast diagnoosist ja isegi ebaõnnestunud abordikatse kiuste

 (74)
Aleksandr Šeps
Aleksandr ŠepsFoto: STANISLAV MOSHKOV, Õhtuleht

Katkend Aleksandr Šepsi raamatust "MEEDIUM. OTSIDES ELU MÕTET".

Küllap olete sageli kuulnud väljendit „tugevam jääb püsima”. Loodusseaduste järgi ei anta armu kellelegi ja ainult parimad jäävad ellu. Ent kui mõtleme nende sõnade üle veidi sügavamalt, siis näeme, et kõik on hoopis teisiti. Loomariigi eeskuju sunnib mõtlema sellele, kuidas see „tugevam” siis eksisteerib, täpsemalt — kuidas ta ellu jääb, kui tema „nõrk toit” lihtsalt kaob? Kahjuks ei ole terve hulk kiskjalisi kohanenud taimse toidusedeliga ja sõltuvad paljudest looduslikest teguritest. Kui süveneda sõna „tugev” etümoloogiasse, siis vaevalt tuleb teil mõttesse „sõltuv”. Sõna „tugevus” võib interpreteerida erinevalt, kuid sellest hoolimata ei ole sel midagi ühist kellestki või millestki sõltumisega.

Püüdkem mõista, mis on üldse tugevus ja miks kuulub maailm neile, kellel on see olemas.

Tugevus on teatav omadus, mida antakse kõikidele sündides erinevas mahus, ent ei anta asjata.

Tugevusel ehk jõul on kujuteldamatu hulk igasuguseid omadusi ja alaliike: tahtejõud, külgetõmbejõud, kiirendusjõud ja muidugi ka füüsiline jõud.

Seotud lood:

Pöörake tähelepanu ühele väga huvitavale tõigale: tugevamad ja kiiremad loomad ei tõrju oma territooriumilt kunagi nõrgemaid. Mida rohkem on konkreetsel loomariigi esindajal jõudu, seda suursugusem ta välja näeb. Võtame näiteks elevandi. Ta ei ole üksnes inimese kuulekas abiline, vaid ka üks tema kõige säravamatest eeskujudest. Kuidas on võimalik, et selles esmapilgul kohmakana näivas kehas ühinevad majesteetlikkus, jõud ja suuremeelsus? Ilmselt seetõttu, et elevandid lihtsalt ei mõtle sellele, et kasutada oma jõudu ainuüksi iseenda huvides. Just need suurte kõrvadega olevused on paljudes maades jõukuse ja õitsengu sümboliks. Nad ei kogu makse ega valluta territooriumi, vaid alluvad looduslikule vaistule, mida inimene on hakanud unustama ja endast välja juurima. Kas suudate ette kujutada, et väike, hädisevõitu elevant juhiks tervet karja? Tõepoolest, karja eesotsas on alati jõuline ja sitke loom, kes peab olema teistele eeskujuks, võimeline teisi juhtima.

Vastake nüüd ausalt: kas inimeste maailmas on samamoodi? Meie eluliste väärtuste süsteemis puudub füüsilise või vaimse tugevuse arusaam. Kõike saab kompenseerida finantsiliste võimalustega… „Raha” ehitab maju, vallutab maid, aitab areneda, kaotab väärtuse ja muutub rariteediks — mida kõike on õpetatud raha tegema, et inimest kord ja alatiseks orjastada. Ma ei pea silmas, et raha on kurjast ja sellest tuleb lahti öelda. Raha on muutunud peamiseks jõuks, mis on märkamatult alistanud kõik ülejäänu. See jõud ei ole looduse loodud, kuid on sisse mässinud kogu tsiviliseeritud maailma ja kehtestanud oma mängureeglid…

Kui soovite veenvat näidet, siis palun: inimesed säästavad raha mingis kindlas valuutas, käivad rahulikult tööl, töötavad kodumaa heaks, ja äkki kuulutavad pangad välja devalvatsiooni. Edasine häving ei sõltu juba enam teist. Kõik kasvab nagu veerev lumepall, mis haarab oma teel kaasa süütuid ohvreid. Sellel hetkel oleme tunnistajaks, kuidas endine „tugevus” laguneb meie silme all ja jätab maha sotsiaalselt muserdatud inimesed… Võimalik, et utreerin seda ülemäära, kuid olgem ausad. Kui praegu viia läbi sotsioloogiline tänavaküsitlus ja küsida inimestelt, mis on nende arvates domineeriv jõud, siis kinnitan teile, et üheksakümmend protsenti tänapäeva suurlinnade inimestest peavad selleks ilma vähimagi kahtluseta raha. Mitte haridust või kogemust, vaid nimelt raha.

Loe veel

Võrreldes hinnanguid looma ja inimese jõule, märkasin ühte väga huvitavat asja. Kui esimese puhul tehakse seda täht-tähelt (hammustuse tugevus, reageerimiskiirus jne), siis inimesed on välja mõelnud lugematu hulga ekvivalente, mis lubavad (vähemalt esmapilgul) neil end tunda tugevama ja sõbralikumana. Küllap nõustute, et eksklusiivsed luksusautod ei ole enam ammu pelgalt liiklusvahendid. Need annavad tunnistust jõust ja staatusest. Kui loomad demonstreerivad looduse kingitut, siis inimesed näitavad vastupidi hoopis seda, millega loodus ei kavatsenudki neid õnnistada, kuid mis sellele vaatamata on neil olemas. „Tugevate maailm” — üha sagedamini võib seda fraasi kohata reklaamides, töökohta hankides ja kas või lihtsalt omasugustega suheldes. Need sõnad topiti meie pähe juba lapsepõlves. Me peame iga hinna eest olema tugevad, mitte võlgu jääma (tasuma samaga) ja tootma veelgi tugevamaid järglasi. Ainult et selle tulevase põlvkonna jõud on hoopis milleski muus. Või kas see üldse on jõud?!

Vaatame tugevuse mõistet kui tingimatut refleksi, see tähendab — nagu midagi ürgset, inimesele omast. Ja mõistame, et seda unikaalset kingitust saab arendada. Näeme, et inimesed pole üksnes oma maailmatunnetusest kõrvale kaldunud, vaid selle suhtes lausa taandarenenud.

Inimkond on suuremas osas täiesti unustanud oma peamise relva — vaimse tugevuse. Uskuge, oma vaimu on märksa keerulisem kasvatada kui keha.

Vaadakem faktidele otsa: iga päev tulevad ilmale invaliidid, inimesed, kes on millegi poolest piiratud. Kes nad on, kas füüsiliselt nõrgad?! Kaugeltki mitte! Paljud neist ületavad uskumatuid raskusi ja saavutavad mõnikord hiilgavaid tulemusi valdkondades, kus nende tavalised kolleegid hakkama ei saa. Loodus ei tee vigu! Ta näitab inimesele iga kord oma mitmekülgsust, ja see on ka kõik. Vaimse tugevuse mõiste on igaühe jaoks täiesti individuaalne. Ühe jaoks on see kuudepikkune eraklus ja palved, teisele teadlik lihasöömisest keeldumine ja kolmandale küll aeglane surm haiguse tõttu, kuid seejuures tulihingeliselt teisi aidates. Näiteid on miljoneid ja kõik on väga erinevad, kuid igaühe puhul võib näha unikaalsete, ellujäämiseks sobivate jõudude sünteesi. Tugevus — milline see ka poleks — on elu lahutamatu tagatis.

Olen alati imetlenud vaatepilti, kui tilluke rohulible murrab end läbi paksu asfaldi! Taim ei pinguta — see näeb välja täiesti enesekindel ja terve, see lihtsalt elab. See vaatepilt lummab ja üllatab ning viib samal ajal ühele huvitavale mõttele… Kõik on universumis oluline! Kui sellele võrsele oli ette nähtud sündida selles kohas, siis murdis ta oma teel kõik takistused ja oli täpselt seal, kus pidigi olema. Samamoodi on hingedega. Selleks, et uuesti sündida, lähevad nad aeg-ajalt läbi sellistest kujuteldamatutest takistustest, et asfalt tundub nendega võrreldes tühise papina. Paljud sünnivad hoolimata rasestumisvastastest vahenditest, hirmsast diagnoosist ja isegi ebaõnnestunud abordikatse kiuste. Need hinged ilmutavad uskumatut tugevust veel enne oma füüsilist kehastumist, ent õnneks ei mäleta seda teekonda uues eksisteerimise vormis.

Vaadake kõike enda ümber otsekui midagi meeletult olulist ja erakordselt tugevat, mis on saadud kindlatel eesmärkidel ja sooritab juba sellega kangelasteo. Ja ka teie olete osa sellest jõust, mis ükskord soovib tulla uuesti ja arendada endas uusi külgi. Milliseid — seda otsustab igaüks ise. Mõiste „tugevus” kui selline on elu lahutamatu tagatis, üks arvukatest kohustuslikest tagatistest.

Maailm kuulub tugevatele. Arvatavasti nõustun selle väitega nüüd, kui tean, et kõik, mis elab, omab kahtlemata ka jõudu, mis seda toidab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare