Depressioon vaevab ja enam ei jaksa isegi tööl käia — kuidas sellest tööandjaga rääkida?
Kuidas mõjutab töötamine depressiooni ja miks peaks töötamisest ravi ajal loobuma?
Depressioon on haigus. Selle raskusaste võib olla kergest sügavani ja iga inimese puhul avaldub ta mingil määral erinevalt. Kerge depressiooni puhul ei pruugi alati olla vajadust töölt pikemat aega eemale jääda, eriti, kui töö on rahulikuma iseloomuga, kolleegid ja tööandja mõistvad ja töökoormust saab ajutiselt vähendada. Kindlasti ei tohi seda seisundit aga tähelepanuta jätta. Kergest depressioonist võib õige abita areneda raskem. Kui depressiooni sümptomid ilmnevad, tuleks oma enesetundest rääkida kas perearsti, psühholoogi või psühhiaatriga. Mõnikord piisab psühholoogilisest nõustamisest või psühhoteraapiast, aga raskemate sümptomite puhul seisund ilma ravimiteta ehk antidepressantideta tavaliselt ei parane.
Depressioonil on ka nii raskeid vorme, et inimene ei ole suuteline ka kõige elementaarsemaid igapäevatoimetusi tegema, rääkimata tööl käimisest. Sel juhul on paratamatult vaja töölt pikemaks ajaks eemale jääda.
Igal juhul on sõnum see, et kui juba depressioon on diagnoositud, siis tuleb sellesse suhtuda tõsiselt ja arvestada, et taastumine võtab mõnikord kuid. Kuigi ravi võib olla pikk (antidepressante tuleb tavaliselt võtta veel vähemalt kuus kuud pärast seda, kui enesetunne on normaliseerunud), ei tähenda see seda, et peaks koju nelja seina vahele jääma. Jõukohane osalemine sotsiaalses elus aitab taastumisele kindlasti kaasa, oluline on siiski üleliigse pinge vältimine. Kui teiste tõsiste haiguste puhul on loomulik, et töölt ollakse eemal, siis on see loomulik ka depressiooni puhul.
Kui depressioonis inimene on otsustanud, et vajab tööst puhkust, kuidas sellest tööandjaga rääkida ilma, et tekiks häbitunne või hirm näidata tööandjale enda nõrkusi välja?
Hirm on mõistetav, sest kahjuks ei ole meie ühiskond tervikuna veel väga teadlik sellest, mis depressioon on. See ei ole lühiajaline halb tuju, see ei ole ka inimese enda valik ja kindlasti ei näita see inimese nõrkust.
Ideaalne oleks, kui saaksime tööandjaga oma vaimse tervise probleemidest, sh depressioonist rääkida nagu igast teisest haigusest — kui murrame jalaluu, vajame paranemiseks ja taastumiseks aega ja seda kõik mõistavad. Tegelikult on depressiooniga samamoodi.
Elus ei ole asi aga nii lihtne — on väga teadlikke ja mõistvaid tööandjaid, aga ka neid, kes ei pea vaimse tervise probleeme tõsiseltvõetavateks. Neid peetakse kas väljamõelduiks või siis mingiks nn moehaiguseks.
Seega ühest soovitust, kuidas rääkida, on raske anda. Samas peaks vähemalt püüdma rääkida. Mida rohkem me depressioonist ausalt räägime, seda enam on lootust, et suudame ka suhtumist muuta.
Miks see häbitunne inimestel üldse tekib?
Häbitunne tekib hirmust, et teised ei mõista, mis toimub ja mõistavad hukka. Inimesed, kes ei ole psüühiliste häirete, sh depressiooni olemusest väga teadlikud, võivad oma arvamuse kujundamisel lähtuda (kahjuks ikka veel) levinud müütidest ja valearusaamadest, et vaimse tervise probleemid on midagi väga hirmsat või siis vastupidi, täiesti pseudoteema, või et inimene on ise nõrk ja saamatu ning seega ka ise oma hädades süüdi. Häbenetakse, et äkki mind peetakse “hulluks” ja ebanormaalseks, ma kaotan oma töö ja sõbrad jne. Meie suhtumine vaimse tervise probleemidesse ühiskonna tasandil ei ole veel sugugi kiita, sellest ka hirm ja häbitiunne.
Kui palju saavad kolleegid paranemisele kaasa aidata?
Väga palju, kui nad mõistavad, mida depressioon tähendab. Mõistmine ja mittesüüdistav hoiak on äärmiselt olulised. Kindlasti ei aita nõuanded, mis soovitavad ennast kokku võtta, üle saada või inimese probleemi ja mure pisendamine stiilis “eks meil kõigil on raske”. Depressioon on, nagu varemgi öeldud, tõsine haigus. Oma kolleegi saab toetada lisaks mõistvale suhtumisele ka sellega, et julgustada teda abi ostima, kinnitada, et abi otsimine ei ole nõrkuse märk ja võtta võimalusel mõned tööülesanded enda kanda.
Depressiooni puhul ei pea istuma haiguslehte võttes ju nelja seina vahel. See tähendab, et võib juhtuda, et satud sõbrannaga kohvitades ülemusega kokku. Tema äkki mõtleb siis, et näe, naerad ja lõbutsed ning saad siis ka tööd teha. Kuidas käituda?
See on hea märk, kui inimene suudab juba kodust välja tulla ja suhelda. Ka naeratamine on märk, et kõik ei ole ehk enam väga halvasti. Samas ei pruugi see üldse tähendada, et inimene suudaks juba toime tulla pingelises töökeskkonnas. Depressioonist taastumine on pikk protsess ja kohe täiel rinnal tööellu naasta ei ole õige. Võib-olla on sõbrannaga kohvikusse minemine see viis, kuidas uuesti hakata n-ö argieluga kohanema. Depressioonist taastumisel on vaja kohanemisaega, et üldse olla jälle võimeline kodust välja minema, inimestega suhtlema — tööeluga taaskohanemine on veelgi suurem väljakutse. Iga inimese taastumine on individuaalne, aga kogemus näitab, et poole-aastane taastumisperiood on täiesti tavaline, depressiooni raskemate vormide puhul veelgi pikem.
Kuidas saada aru, millal on aeg tööle naasta?
Ka see on individuaalne ja sõltub sellest, kui sügav on depressioon olnud. Kindlasti peab tööle naasmine olema n-ö pehme, võib-olla on algul mõistlik teha tööd natuke väiksema koormusega. Tööandja saabki omalt poolt kaasa aidata sellele, et üleminek oleks võimalikult sujuv ja tööülesanded mitte üle jõu käivad. Jällegi, väga palju loeb mõistev suhtumine, kinnitamine, et töötaja on hinnatud vaatamata sellele, et vahepeal haiguse tõttu eemal viibis.
Lugeja, anna teada, millised kogemused või hirmud on sinul seoses depressiooniga?
