Rünnatakse — jookse, kusagil sahiseb miski — peida end, nägid midagi kummalist või ähvardavat — mine ringiga mööda. Hirm on iidne ja mõistetav emotsioon. See päästis meie esivanemaid ohtude eest. Seesama ärev võpatus näiteks, pole midagi muud, kui lihaste toonusesse seadmine. Äkki peab end kaitsma või hoopis põgenema.

Tegutsemise jõud

On olemas terve hulk hirmu klassifikatsioone selle tekke põhjal.

Ehmatus on reflektiivne reaktsioon ohule. Kõnnid vaikselt oma teed ning äkki ilmub su ette tuldpurskav draakon, musta riietatud inimene või liiklusinspektor.

Paanika on intensiivne ning täiesti irratsionaalne hirm, mis tekitab terve rea erinevaid sümptomeid. Sellises seisundis inimene tegutseb ebaloogiliselt, sageli olukorda süvendades.

Õudustunnet iseloomustab ängistus ning passiivsus. Inimene isegi ei ürita pääseda või midagi muuta — ta on otsekui kangestunud.

Koos tsivilisatsiooni arenemisega on arenenud ka meie hirmud. Kardame endiselt pimedust ja madusid, ent sama palju, kui mitte veelgi rohkem, kardame ebaõnnestumisi, lähedust ja kontrolli kaotamist. Kardame vananeda ja oma elu muuta. Sellistel juhtudel ilmnevad nii kaitse kui ka põgenemine mitte väliselt, vaid just seesmiselt. Ning see kõik segab elamist ja edasi liikumist.
Hirmude arengule avaldavad mõju muutused ühiskonnas. Näiteks ei suhtu inimesed enam nii tõsiselt religiooni, samas on hirm surma ees mainimisväärselt tõusnud.

Kui meisse on pidevalt sisendatud usku, et on võimalik saavutada mida vaid, haarab meid hirm ebaõnnestumise ees. Ning tänu internetile on levinud selfide foobia — hirm, et selfi pole piisavalt huvitav ega kogu hulgaliselt „laike“.

Ilma selleta on parem

Kui räägime võitlusest hirmu dega, siis peame silmas neid hirme, mis tõeliselt meie elu rikuvad. On normaalne ja lausa kasulik punase tule all sõitmist karta. Ent väriseda mõtte juures, et tuleb avalikkuse ees esineda, on kahjulik ja ebamugav. Kuidas siis selle ebameeldiva tundega toime tulla?

Suurem osa hirmudest on seotud madala enesehinnanguga. Kui puudub usk endasse, siis pole võimalik vastu seista ümbritseva maailma vaenulikkusele. Seetõttu näib igasugune probleem lahendamatuna. Kui aga enesehinnang tõuseb, kaob suur osa sundmõtete tekitatud hirme iseenesest.

Hinga sügavamalt

Vahel ei sega meid mitte niivõrd hirm iseenesest, kuivõrd selle füüsilised sümptomid. Tekib lämbumistunne ja süda taob. Et hoida olukorda kontrolli all, tuleb see seisund enda jaoks tavapäraseks muuta. Psühholoogid soovitavad nn „hüperventilatsiooni“. Ürita mingi aeg kiiresti ja sügavalt hingata, just nii nagu ehmatuse korral. Peagi tekivad ka teised sümptomid — südame pekslemine ja peapööritus. On ebameeldiv, ent mitte ohtlik. Niipea kui hingamine normaliseerub, hakkab kergem. Pärast mõningaid treeninguid lakkab hirm– kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks — sind hirmutamast.

Määra suund

Hirmuga aitavad vahel toime tulla küsimused, mida endale võib esitada. Mida ma kardan? Milline on tõenäosus, et see võib juhtuda? Kas ma võin täiesti kindlalt öelda, et kõik läheb just nimelt nii? Kui ei, siis kui palju tasub muretseda selle pärast, mis pigem ei toimugi?

Tugipunkt

Tekkinud hirmu aitab maha suruda ka järgmine võte: suru end vastu seina või kappi ning kujutle, et oled ohutus ja meeldivad kohas. Kogu seal mõtteis jõudu ning tule tagasi reaalsusesse — oled nüüd võitluseks valmis.

Elu pisiasjad

Vahel aitab hirmust võitu saada keskendumine mingile tavapärasele või mõttetule ettevõtmisele. Võib asuda tolmu pühkima, pabereid korda seadma, rahakotis peenraha lugema … Peamine, et kontsentreerutakse oma tegevusele. Ning ei tohi mõelda sellele, et raha on vähe ning tolm tekitab allergiat.

Milline absurd

Vahel tuleb kasuks, kui üritada hirmutav olukord pisiasjadeni lahti harutada ning see koomilise äärmuseni viia. Kas on hirm rahva ees esineda, sest hakatakse naerma? Loomulikult nii, et ollakse naerust lausa kõveras. Ning siis hakatakse kindlasti tomatitega loopima (need on neil raudselt kaasas). Lisaks riputatakse veel üles internetti. Ning peagi seisab su akna taga terve rood vihast punetavaid vihkajaid. Mingil hetkel on selge, et reaalsus polegi nii õudne. Omaenda naer aga aitab lõdvestuda, rahva sekka minna ja suurepärane ettekanne teha.

… Hirmu tunnevad peaaegu kõik, ent miks siis inimesed koormavad end lisaks veel õudusfilmidega? Teatud juhtudel võivad kohutavad stseenid olla isegi terapeutilised. Põhjus on selles, et režissöörid kasutavad ära tüüpilisi hirme — pimedus, järsk heli, ohtlik tundmatu, koletis. Seejuures toimuvad need košmaarid ekraanil, kuni meie istume rahulikult teleri ees ja krõbistame popkorne. Meid ei ähvarda oht, see aga tähendab, et kardame juba veidi vähem. Tõsi küll, kui sinu elus leidis tõepoolest aset kohtumine haiga või maniakiga, siis on parem selliste filmide vaatamistest loobuda, hirm võib veelgi süveneda.

Foto: Dobrõje Sovetõ, veebruar, 2018