Emotsioonid — miks ei tasu nende eest põgeneda ja kuidas need sulle hoopis kasulikud on?

Tänapäeval hinnatakse mõtteid enam kui tundeid. Emotsioonidest pole kombeks rääkida, neid ei õpetata. Ent seejuures jääb alles soov neid kontrollida. Kuidas siis saada oma tunnete peremeheks?

Reeglina ei õpetata ei koolis ega ka kodus arutlema tunnete üle ega neist mõtlema. Ei kohta just sageli lapsevanemat, kes jutustab oma lapsele, mis on raev, mille poolest see erineb ärritusest ning kuidas seda väljendada teistele ohutus vormis. Tugevatele emotsioonidele pannakse peale keelud: “Pole viisakas teiste nähes nutta!” Või: “Kui sa nii karjud, jätan su üksinda!” Selle kõige tulemusel kasvavad üles lapsed, kes ei mõista või lausa kardavad oma isiklikke tundeid. Nad isegi ei oska sõnades oma emotsioone väljendada.

Inimestel on aga võime reageerida emotsionaalselt omaenese teadvusele. Paljud mälestused, fantaasiad ja mõtted — nagu ka meid ümbritsevad inimesed, asjad ja olukorrad — on oluline põhjus tunda emotsioone.

Kui mõned neist reaktsioonidest korduvad teistest sagedamini, muutuvad need harjumuspärasteks. Seetõttu satuvad inimesed alateadvuslikku suletud ringi — mõtlevad harjumusest halvast, hakkavad end halvasti tundma ning aina halvemaks kõik läheb.

Tekivad automaatsed mõtted, võimetus eristada isiklikke emotsioone tegelikest faktidest — see on aga paljude psühholoogiliste probleemide põhiprobleem. Siia kuuluvad ka depressioon ja ärevushäired. Ehk oleks siis lihtsam elada ilma emotsioonideta? Või on nad ikkagi millekski vajalikud?

Emotsionaalne toimetulek

Emotsioone töötleb meie ajus limbiline süsteem, mida vahel kutsutakse ka “emotsionaalseks ajuks”. Ümbritsevat emotsionaalselt hinnates mõistame, kuidas sellele reageerida. Teame, et asjadest ja inimestest, kes tekitavad meis hirmu, on parem eemale hoida. Ja vastupidi, kui miski valmistab meile rõõmu ja vaimustust, asume selle poole püüdlema. Selles ongi emotsioonide kaitsev roll, mis on vahetult seotud motivatsiooniga.

Kui kujutleda ideaalset ja tervet inimest, kellel on täielik kontakt oma tunnetega, siis valikut tehes näeb ta ainsat õiget lahendust ega tunne muret paljude alternatiivide pärast. Tema tunded ütlevad talle täpselt ette, milline variant valmistab suurima emotsionaalse rahulolu nii hetkel kui ka tulevikus.

Tunnete eest ei põgene

Kõige populaarsemad emotsionaalse eneseregulatsiooni vahendid on kaitsemehhanismid. Eriti kaks neist.

Tõrjumine — ebameeldivate ja valulike tunnete mahasurumine ning teadvusest eemaldamine unustamise või ignoreerimise teel.

Vältimine — inimestest ja teistest ebasoovitavatest emotsioonide allikatest hoidumine.
Emotsioonid on füsioloogiline protsess, mistõttu on nendest võimatu vabaneda. Isegi juhul, kui seda nii väga tahaks. Vastuseks igale olukorrale tekib organismis emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab hormoonide teket ning aktiviseerib ka siseelundeid.

Kui emotsioon maha suruda või seda ignoreerida, jäävad selle füsioloogilised kaaslased ikkagi meie enesetunnet ja käitumist mõjutama. Ning seda ilma meie nõusolekuta. Sellest sisemisest konfliktist sünnibki emotsioonide kontrollimatu reageerimine, kui need väljuvad kõige ebasobivamal ajal.
Vahel läheb asi lausa sõltuvusteni ja psühhosomaatiste haigestumisteni välja.

Ent on võimalik ka konstruktiivsem võte oma tugevate emotsioonide kontrollimiseks.

Tähelepanelik pöördumine

Meie keerukas psüühika pole mitte üksnes probleemide allikas, vaid ka oskus neid lahendada. Peamine emotsioonide regulaator on meie tähelepanu, mis on meile kõigile looduse poole kaasa antud. Seoses aju füsioloogise ehitusega võime tahtlikult säilitada valitud mälestuse või konkreetse mõtte kuju.

Üha enam on hakatud psühhoteraapias kasutama mindfulnessi harjutusi ja tehnikaid. Neid võib kirjeldada kui tähelepanu kontsentreerimise praktikaid. Seda väljaspool religioosset ja esoteerilist konteksti, millist sageli seostatakse meditatsiooniga.

Seisund, mida kirjeldab mindfulness, sisaldab endas kindlaid kriteeriume, mis on emotsioonide efektiivse ja valutu reguleerimise teenistuses.

1. Ilma hinnangut andmata. Emotsioonid, mõtted ja füüsilised tunnetused ei jagune halbadeks ja headeks, õigeteks ja valedeks. Seega on võimalus uurida teadvust selle esialgses olekus.
2. Kannatlikkus. Mindfulnessi oskused ei arene ühe korraga, vaid vajavad pidevat praktikat. Seega on oluline häälestada end varakult selleks, et muutused ei alga kohe.
3. Uudishimu. Siiras huvi toimuva vastu ja valmidus iseennast võimalikult palju tundma õppida annavad võimaluse vahetuks kontaktiks oma läbielamistega ning endasse süüvimise protsessist rõõmu tundmiseks.
4. Usaldus. Kuna teadvustamine on täiesti subjektiivne kogemus, siis selle omandamiseks on oluline usaldada oma organismi ja elukogemusi.
5. Heatahtlik suhtumine endasse. Ei ole võimalik ennast tundma õppida ilma endasse sõbralikult suhtumata. Tuleb ilmutada kaastunnet käesolevaks ajaks läbielatud raskuste suhtes.
6. Vaatleja positsioon. Vabanemaks automaatsetest mõtetest ja tavapärasest reageerimisest, tuleb õppida “astuma samm eemale” oma emotsioonidest ja mõtetest ning üritada vaadata neile kõrvalseisja pilguga.
7. Vastuvõtt. Kontakt oma läbielamistega, kui valulikud need ka ei oleks, treenib kannatlikkust ning võimet neid vastu võtta, mitte vältida. See aitab stressiga toime tulla, mitte selle raskuse all alla anda.
8. Vabanemine. Häälestanud end jooksvate emotsioonide ja mõtete lainele, mõistame selgemalt, et kõik need on meie isiksuse sisemaailma osad. Samas ei pea need määrama meie käitumist ega otsuseid.

Kuidas õppida emotsionaalset teadlikkust

Tänapäeval võib selle kohta kõikjalt teavet leida. Igaüks meist võib valida paljude teede seast endale sobiva suuna, mis viib mindfulnessi seisundini. Ent see tee algab oskusest regulaarselt päeva jooksul kasvõi sekundiks seisatada ning kuulatada, mis just sel hetkel sinu sisemuses toimub.

Mida teha?

1. Arenda endas sisemise vaatleja positsiooni. Peatu mitu korda päevas hetkeks ja pane tähele, millest sel momendil mõtled, eriti kui olukord on muutunud emotsionaalseks.
2. Õpi vastu võtma igasuguseid tärkavaid mõtteid ja tundeid. Uuri ennast kui laps, kellele pakub siirast huvi kõik, mis toimub nii sees kui väljas. Siin on oluline jätta kõrvale igasugused keelud ja dogmad, mis sunnivad mõtlema ebameeldivatele emotsioonidele.
3. Võta abiks päevik, et jälgida oma automaatseid mõtteid ja emotsioone. Kirjuta üles, milline oli olukord ning millised mõtted ja tunded tekkisid sellega seoses ja kuidas sa käitusid. Sirvi vahetevahel päevikut, et protsessiga kursis olla.
4. Hetkedel, kui sind haaravad negatiivsed emotsioonid, ürita tahtejõu abil pöörata oma tähelepanu mingile tegevusele, mis nõuab täielikku keskendumist.
5. Leia teed, et väljendada oma emotsioone — kas suuliselt teistega suheldes või kirjalikult oma päevikut pidades, joonistades, lauldes või liikudes. Sisemise emotsionaalse pinge mahavõtmiseks sobivad.Igasugused tegevused

Allikas: Psihhologija, september, 2017