Järjest süvenev ja väga ohtlik probleem: ma ei oska enam puhata ega ennast lõdvaks lasta

 (6)

Raamatupidaja
RaamatupidajaFoto: Hendrik Osula

Aina sagedamini on kuulda kurtmist, et inimesed veavad tööd endaga koju kaasa ega oska enam üldse puhata. Nad pole võimelised isegi hetkeks end lõdvaks laskma. Millest see räägib? Psühholoogide arvamust mööda on nende emotsionaalne eneseregulatsioon häiritud. Ent just eneseregulatsiooni võime teeb inimese vabaks.

Väljast sisse. Alates sünnihetkest on väikelapse emotsionaalne elu tihedalt seotud täiskasvanutega. Tema närvisüsteem ei ole veel võimeline ise koormustega toime tulema. Sülelapse emotsionaalse seisundi regulaatoriteks on tema vanemad ja teised lähedased. Nad aitavad tal rahuneda, kui ta on üleerutunud, lohutavad, kui on tujust ära, kiigutavad, kui ta ei suuda uinuda. Nad kindlustavad väliselt tema närvisüsteemi, kaitstes seda „ülekuumenemise” eest.

Muide, mõni inimene asub ka täiskasvanuna seda süsteemi kasutama, reguleerides ennast tema jaoks oluliste inimeste abil. Küllap teavad paljud selliseid paare, kus „vaid tema suudab temakest rahustada”, „ainult koos temaga tunnen end turvaliselt” või „tema kuulab vaid temakest”.

Loe veel

Tööprobleemid. Meie psüühika on loodud sel moel, et intensiivsete koormuste puhul läheb see üle töörežiimile. Tal läheb tarvis aega, et „maha jahtuda” ning ümber lülituda. Kui sa jõuad küllalt kiiresti töölt koju, siis pole imestada, et veel mingi aja käitud oma kodustega nagu kolleegidega. Õpetajad või näiteks müüjad, kes tööl peavad pidevalt suhtlema, vajavad pärast tööpäeva vaikust, et end ümber lülitada. Muide, nende kodused tunnevad seda iseärasust ega tülita äsja koju jõudnud „rääkijaid”.

Seotud lood:

Äraaetud hobused. Tänapäeval ei huvita mitte kedagi, millise hinnaga saavutavad töötajad edu, peamine — et see oleks olemas.

Pole siis imeks panna, et paljud tulevad psühholoogi vastuvõtule küsimusega: „Kuidas osata veelgi efektiivsemalt töötada?” Nad peavad ennast laiskadeks ja tahtejõuetuteks. Reeglina selgub, et nad rügavad niigi tööd teha oma võimete piiril. Ning psühholoogid peavad nendel puhkudel õpetama, kuidas tuleb puhata.

Ilma une ja puhkuseta. Need, kes on suutnud end üleni töösse rakendada, uhkustavad sageli oma võimega „üldse mitte magada” ja „kätt pidevalt pulsil hoida”, ning toovad esile teisigi töönarkomaanidele omaseid „saavutusi”. Siin aga sõltub palju sellest, kui tugev on nende inimeste närvikava ja ka psüühika, mis nad oma vanematelt kaasa on saanud. Mõni võib kannatada ülisuuri koormusi aastaid, teine aga murdub üpris kiiresti.

Muide, sellised isikud armastavad tuua näiteid vähe maganud suurtest loojatest. Näiteks Leonardo da Vincist. Esiteks võiks endale selgeks teha, et mitte kõik ei suuda tema tasemele tõusta. Teiseks on tänapäeval palju enam näiteid vastupidisest, kui väga andekad inimesed on surnud kõikvõimalike rahustite tarvitamise tagajärjel, üritades kuidagiviisigi taastada puhkamise võimet.

Inspiratsiooni ootuses. Eraldi tuleks rääkida nendest, kes tahaksid end ümber lülitada, ent seoses oma andekusega pole iseseisvalt võimelised seda tegema. Nad töötavad ööpäevad läbi, sest inspiratsioon võib tulla igal hetkel. Kui aga see maha magada, võib juhtuda, et enam ei tulegi.

Poeedid, muusikud ja kirjanikud ei kuulu paraku just edukate ja rikaste hulka. Ning huvi loomingulisuse vastu ongi märgatavalt langenud. Aga ööpäevaringne viibimine „loomingulisel tööl” muutub pahatihti peretülide põhjuseks: „Sa pole kunagi minuga!” „Millest sa pidevalt mõtled, mõtleksid lõpuks ka perekonnale!“ Selliseid, mitte just edukatele loojatele lausutud ütlemisi võib lõputult täiendada.

Elukutse — fantaseerija. Palju edukamatena tunnevad ennast elukutselised fantaseerijad etteantud teemadele. Ärisfääris võib seda vaid tervitada ning kohati on see ka hästi tasustatud. Nii üritavadki uurijad kasutada loomingut kui võtet luua mingit hästi müüvat toodet või teenust. Või siis oskust sisendada ostjale, et just see toode või teenus on nii tarvilik, et ilma selleta ei saa enam eladagi.

Vana kui maailm. On suur illusioon, et võib välja mõelda mingeid teisi võtteid taastamaks oma jõudusid peale hästi tuntud hea une, korraliku toitumise, mõõdukate füüsiliste koormuste ja vastutustundliku eluviisi. Vaatamata nende soovituste lihtsusele, on neid äärmiselt raske täita, sest kõik need on vastuolus kaasaegse kiire ja närvilisega elustiiliga.

Pilt rikkumistest. Meie närvisüsteem on loodud nii, et selles on erutuste ja pidurduste protsessid tasakaalus. Kui aga elu sunnib olema aina erutusseisundis, siis mingil hetkel võib pidurduste protsess üles öelda. Organism vastab sellele närvivapustuse, neuroosi või depressiooniga. Küllap on teada inimesi, kes periooditi kaebavad, et silmad tõmblevad. See on aga tegelikult põhjus psühhoterapeudi juurde minekuks. Reeglina kannatab kõigepealt võime lõdvestuda. Inimene on pidevas „toonuses”, mis pikapeale võib peegelduda kogu organismis. Pole saladus, et psühholoogiline pinge võib üle minna lihaspingeks. Nii tekib inimesel ohtralt pinges lihaseid. Mõne aja pärast võib ka kõrvalseisja märgata, et selline inimene on väliselt otsekui kokku surutud, tema liigutused on piiratud ja tema nägu meenutab pigem maski.

Paralleelselt sellega on häiritud ka uni, mis muutub pidevate ärkamistega pinnapealseks ja rahutuks. Isegi juhul, kui inimene magab ettenähtud kaheksa tundi, ei puhka ta ikkagi välja. Eks kõigile on need seisundid tuttavad, ent normaalselt tekivad need periooditi ning on tingitud mingitest erutavatest sündmustest. Aga kui mõelda, et selline magamine kestab aastaid …

Mõningatel meist lülitub lõpuks sisse viimane kaitsemehhanism — depressioon. Sel juhul ütleb organism otsustavalt „ei” kõikidele koormustele ning lülitab nii palju kui võimalik välja kogu tundesfääri. Ja siin ei saa kohe kindlasti ilma spetsialistideta läbi.

Õpime puhkama. Alustuseks piisab, kui võtta lihtsalt arvesse oma psüühika iseärasusi ja töö spetsiifikat. Seega tuleb endale anda võimalus ja aeg ümber lülituda kodusele elule. Vahel piisab koju saabudes 15-20 minutist lihtsalt vaikuses lebamisest või duši alla minekust või vaikuses õhtust söömisest. Siin on oluline, et ka sinu kodused mõistaksid olukorda ja osaleksid sinu ümberlülituse protsessis. Või vähemalt ei puutuks sind mõnda aega ega ootaks sinult näiteks aktiivset osalemist pereelus.

Hästi aitab ka enda ümber lülitamine teistele tegevustele. Vaimse töö tegijatele tulevad kasuks mehaanilised tööd, mida tuleb oma kätega teha. Ega siis asjata paljud edukad inimesed ei tegele vabal ajal mingi oma põhitööst täiesti erineva ettevõtmisega.

Muide, seesama mainitud „vaba aeg” peab kindlasti olema, olgu või vähesel määral. Ent see peab olema kindlalt tähistatud — „nüüd ma puhkan!”.

Kui jutt käib kroonilisest väsimusest ja halvast unest, siis tasub alustada sellest, et lubada kogu organismil „end välja magada”. Aga mitte üks või kaks korda ning seejärel edasi tormata, kurtes, et midagi pole muutunud, vaid normaalne uni tuleb taastada juba kauemaks ajaks — mõneks nädalaks, veel parem mõneks kuuks. Kui siiski ei õnnestu hästi magada, võiks pöörduda spetsialistide poole, kes võivad kirjutada välja rahusteid või nõrgemaid unerohtusid. Parem oleks aga sellist seisundit vältida ning loobuda harjumusest pikendada oma tööpäevi une arvelt.

Harvardi ülikooli pikaajalisest uuringust on selgunud, et kauem ja õnnelikumalt elavad inimesed, kes on kogu elu olnud heades suhetes oma lähedastega, mitte need, kes on üksinda saavutanud rikkuse ja kuulsuse.

Allikas: Psihhologija, september-oktoober, 2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare