Kas kipud probleeme vältima või nende eest põgenema? See on põhjus, miks sa nii käitud ja viis, kuidas seda muuta


Kas kipud probleeme vältima või nende eest põgenema? See on põhjus, miks sa nii käitud ja viis, kuidas seda muuta
Foto: JJ Jordan/Unsplash

Katkend Kimmo Takaneni raamatust "Murra tundelukke".

On ka inimesi, kes elavad täiskasvanueas oma lapsepõlve vältides ja selle eest põgenedes. Nad tahavad minevikku unustada, nad ei taha mäletada, mis tunne on tunda ennast rumala, halva või läbikukkujana. Nad on vältijad ja põgenejad.

Need, kes koolis hakkama ei saanud, kes olid alati nõrgad, ei taha meenutada oma sadu ebaõnnestumisi. Nad tundsid koolis ennast iga päev mingil alal viletsana, palju kordi päevas. Nad on pidanud väiksest peale leidma viise, kuidas ebameeldivaid tundeid maha suruda. Nad on võib-olla põgenenud läbikukkumise tunnete eest, keskendudes teistele asjadele, milles nad on tugevad või mis viivad mõtted võimalikult kaugele kurbadest kogemustest ja nendega seotud tunnetest.
Võib-olla õppisid nad juba varakult põgenema tunnete eest sõltuvustesse ja kujutelmadesse. Lugemine, söömine, uimastus­vahendid, spordiharrastused, televisioon, filmid, mängud, muusika ja igasugune ajaviide pakuvad noorele inimesele võimalusi põgeneda ümbritseva tegelikkusega seotud tunnete eest. Lõbustustes ja ajaviites iseeneses pole midagi halba, samuti mitte lastes, kes neist abi otsivad. Välja­kannatamatute tunnete eest peab mingil moel pakku pääsema, ja laps vajab psüühilisi toimetulekuvahendeid, kuna ei saa tegelikest oludest põgeneda.

Vältijad ja põgenejad ei julge enam midagi tõeliselt tunda, sest nad kardavad, et tunded juhivad nende teadvuse tagasi lapsepõlveaegsete ebameeldivate mälestuste ja kogemuste juurde. Nende jaoks on õige tähtsam unustada minevik ja minna edasi, vaatamata kunagi tagasi. Kurvad kogemused tuleb võimalikult kiiresti seljataha jätta.

Seotud lood:

Nad on teadlikult unustanud lapsepõlve ebameeldivad olukorrad, aga nende alateadvus ja keha ei unusta kunagi, vaid meenutavad kogetut kogu aeg, ilma et inimene ise aru saaks, milles on asi. Inimene kannatab somaatiliste sümptomite käes ja haigestub füüsiliselt, sest vaimselt ta ei tunne end haigena. Pea valutab, kõht teeb vaeva, seljas on valud, magamisega on raskusi. Inimene ei mäleta enam seda, mida oli vaja unustada, sest see ongi ununenud, aga siiski on vaja ennast pidevalt käigus hoida ja teha kõik selleks, et ebameeldivad asjad teadvusse tagasi ei jõuaks, sest tegelikult ei ole neid ikkagi täielikult unustatud.

Sõltuvused ja sundkujutelmad rikuvad nende inimeste elu. Nad peavad jooma, tarvitama ravimeid või uimastusvahendeid vaid ühel eesmärgil: selleks et unustada. Nad peavad kogu aeg töötama, askeldama või liikuma, nad ei julge päriselt seisatuda, sest minevik võib nad kinni püüda.

Me ei oska tunnet vältida, kui me ei tea, kuidas on olnud seda kogeda. Väldime valu, sest teame, mis tunne see on. Väldime üksindust, sest mingi osa meist teab, mis tunne on olla üksinda. Kardame kriitikat ja tõrjutust ning väldime nende kogemist, sest teame oma kogemuste põhjal, kui halb on seda tunda. Väldime läbikukkumisi varasemate läbikukkumiste tõttu.

Õppisime lapsena ennast peitma, kui juhtus midagi halba. Võib-olla peitusime kappi, keldrisse või pööningule, kui kartsime; võib-olla jooksime metsa pakku, kui meid ähvardas karistus. Me ei tahtnud, et keegi teaks meie olemasolust. Mõni meie lapserollidest võib nüüdki olla peidus meie teadvustatud täiskasvanukülje eest. Üks või rohkemgi meie sisemistest lastest võib ikka veel olla meie endi eest kadunud. Selline osa minakontseptsioonist võib olla nii kartlik või arg, et ei julge üldse esile tulla. Tavaliselt on sellised osad varasemad ja väiksemad kui meie teadvustatud osad.
Täiskasvanu ülesanne on laps peidust välja meelitada, kadunud laps üles leida. Laps tunneb end haavatuna ja vajab täiskasvanu abi. Ta söandab tulla esile siis, kui see on küllalt turvaline, kui ta võib piisavalt loota meie täiskasvanuküljele, kui ta võib olla kindel täiskasvanu tunnustusele ja sellele, et täiskasvanu ei hülga teda.

Iga laps püüab loomulikult väljendada oma vajadusi ja tundeid. Alati ei ole enese väljendamine võimalik ega ka parim viis, et olukorraga toime tulla. Viha väljendav laps võib saada naha peale. Hoolimatule vanemale pole mõtet oma meelepaha näidata. Kui laps ei saa oma tundeid väljendada, siis ta kas lämmatab või dissotsieerib need.

Loe veel

Oma tundeid lämmatades võib laps öelda, et kõik on hästi, kuigi ta tunneb muret, viha või ängistust. Tõenäoliselt ei ütle ta siiski üldse midagi. Kõige rohkem võib ta loota, et lapse­vanem märkaks ta tundeseisundit ja suhtuks sellesse heatahtlikult. Kui laps ei julge oma tundeid näidata, siis ta lämmatab need. Ta ei näita välja tunnet, mida sisimas kogeb, vaid püüab anda oma tundeseisundist hoopis vastupidise pildi.

Oma tundeid dissotsieerides loob laps enda jaoks mulje, et need tunded ei kuulugi talle. Selleks eitab ta juhtunut oma meeles ja asetab ennast olukorrast väljapoole. Dissotsieerides vaadeldakse olukorda justkui kõrvalise isiku pilguga, kes ei tunne, et miski juhtub tema endaga. Dissotsiatsioon kaitseb last liiga tugevate tunnete eest, mida ta ei suudaks taluda.

Kui sa ei taju, et midagi juhtub sinu endaga, siis ei ole sul ka vaja midagi tunda ega juhtunu suhtes seisukohta võtta. See viib siiski isiksuse lõhestumiseni, sest on kogetud midagi, mida ei taheta seostada oma isiksusega. Lõhestumine tekitab isiksusse osa, mida tajutakse kõrvalisena, välisena. See kogemus eraldatakse oma tuumikminast, mille tulemuseks on sageli ka juhtunu unustamine. Dissotsiatsioon toimub seoses eriti traumaatiliste sündmustega.

Lapsepõlve traumaatiliste sündmuste eraldamine oma teadvusest tekitab meelde traumeeritud lapsosa, milleni me teadlikult ei küüni, sest samas tekkiv ennast kaitsev osa varjab seda. Täiskasvanuosa peab traumeeritud osa ravitsemiseks suutma kaitsvast osast mööda minna. Täiskasvanu võib aidata oma meele traumeeritud osal traumast üle saada, käsitledes juhtunut ja luues traumeeritud osale võimalikult tugeva turvatunde. Sageli kasutab kaitsev osa traumeeritud osa varjamiseks sõltuvusi ja sundkujutelmi.

Sõltuvused ja kujutelmad aitavad meil ebameeldivaid tunde­elamusi vältida ja nende eest põgeneda, kui need on jõudnud juba tekkida. Nende abil võib takistada tunde­lukkude ja traumade aktiveerumist. Sõltuvustele toetumine aitab eemaldada oma kogemusmaailmast elemente, mis tunduvad liiga rasked taluda. Raskete tundeelamuste eest põgenetakse sõltuvuste näilisse rüppe, niisamuti nagu laps põgeneb talumatute kogemuste eest vanemate sülle, leidmaks sealt turvatunnet ja lohutust. Kuna sisemise lapse jaoks ei ole välimist ega sisemist rüppe, kuhu varjuda, jääb talle ainsa võimalusena sõltuvuse pakutav hetkeline kergendus.

Sõltuvusega seostuv käitumine aitab leida kaitset sageli teadvustamata psüühilise valu vastu. Tunnet ei suudeta siis käsitleda teadvustamise ja mõtlemise abil. Sõltuvuste all kannatav inimene ei ole lapsepõlves vajalikul määral kogenud vanemate rüpest leitavat turvatunnet ja lohutust ning see­pärast pole ta saanud sisestada oma meelde lohutava ja kaitsva vanema pilti.

Sõltuvused ja sundkujutelmad aitavad meil taluda sisemise hoolitseva ema puudumist. Sõltuvusega välisest objektist võidakse korvata puuduvat ja katkenud sõltuvust emast. Meis elav laps võib endiselt oodata hoolitseva ema naasmist. Emast sõltuv laps meis keeldub vastu võtmast hoolitsust meie sisemiselt täiskasvanult, sest tahab, et ema ta eest hoolitseks. Meie täiskasvanuosa ülesanne on selgitada lapsele, et tema vastutab nüüd lapse eest ja ema ei ole enam naasmas. Laps keeldub hoolitsust vastu võtmast, sest ta ei usalda täiskasvanut piisavalt või on ta peale vihane, sest täiskasvanu ei ole varem lapse eest piisavalt hoolitsenud.

Sõltuvused tähendavad püüdlust täita sisemist tühjust, mis on tekkinud hea sisemise lapsevanema puudumise tõttu. Need on ka viis, kuidas saavutada hetkeks emarüpest pakutavat emotsionaalset seisundit, mil kaovad kõik häirivad tunded. Sõltuvuste ja sundkujutelmadega võidakse hetkeks kompenseerida oma suutmatust vaigistada ja rahustada sisemuses vallandunud pingeseisundit.
Sageli võitleme sõltuvuse vastu. Tunneme meelhärmi, süüdlust ja häbi, et sõltuvus valitseb meie elu. Nii võidab sõltuvus ja meie sõltuvusele toetuv külg endale tähelepanu, ning tähelepanu kaldub tõelistelt probleemidelt kõrvale. Sõltuvus on mingi probleemi sümptom, mitte probleem ise, kuigi see sageli nõnda näib. Kui laseme sõltuvusel lihtsalt olla ega püüa selle vastu võidelda, siis võime üritada oma tegelikke probleeme enda jaoks välja selgitada. Sõltuvuse pärast tusatsemine juhib tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale.

Järgmine kord, kui tunned vajadust otsida oma tunde­seisundi korrastamiseks abi sõltuvusest või sundkujutelmadest, kujutle ennast väikseks või ka suuremaks lapseks ja tee emotsioonid, mida tunned, selle lapse kogemuseks. Milline osa sinust tahab sõltuvusest abi otsida? Kui vana ta on?
Kujutle siis enda kõrvale ideaalne emakuju. Ideaalne emakuju ei ole su oma ema, vaid lapse vajaduste rahuldamise seisu­kohast õige emaliku olendi kujutis. See võib olla kujutelm mõnest tuttavast inimesest, see võib olla mõni avaliku elu tegelane või kirjandusest võetud fantaasiakuju, nagu näiteks Muumimamma.

Mis tunne sind vaevab? Kuidas võib ideaalema aidata sul selle tundega hakkama saada? Mida sul temalt vaja on? Lase oma sisemisel lapsel talle rääkida, mida sul vaja on. Kõneta teda emana. Räägi talle, miks sa tahaksid sõltuvussuhtest abi otsida, kuidas see sind aitaks? Kas vajad kallistust, lohutust, kaastunnet, lähedust, turvatunnet, lugupidamist või heakskiitu? Mil moel võiks emakuju seda sulle anda? Kujutle oma meeles, et see toimub. Vaata olukorda oma meeles täiskasvanu silmadega. Kujutle ennast väiksemaks ja veelgi väiksemaks lapseks. Mida sa igatsed või mida muud temalt veel vajaksid?

Vajame välist kujutluspilti abiks oma täiskasvanud minale, et ennast tugevdada. Võime samastuda selle ideaalse emakujuga, täiskasvanu meis tahab olla temataoline vanem meie sisemisele lapsele. Võime mingis olukorras asuda emakuju kohale. Võid ise olla oma sisemisele lapsele ideaalemaks, ka siis, kui oled ise mees. Kui laps oli meie kujutelmas emakuju süles, siis võtame täiskasvanud iseendana lapse emakuju sülest oma täiskasvanud mina sülle.

Kui kasutame vältimist toimetulekumeetodina, siis tahame unustada halbu asju. Tahame unustada, mis on meiga juhtunud, aga ka seda, mida oleme ise teinud. Tahame unustada traumaatilisi kogemusi, olukordi, kus meid on halvasti koheldud, petetud, alandatud või solvatud. Tahame unustada oma vigu, eksimusi, läbikukkumisi ja tegusid, mida häbeneme, samuti olukordi, kus oleme teisi halvasti kohelnud.

Kui meil õnnestub mõni asi unustada, siis me ei teadvusta enam selle olemasolu. Mida halba on meil juba õnnestunud unustada? Me tea seda, sest oleme unustanud. Kui meil õnnestub unustada midagi ebameeldivat, ängistume ise seda teadmata kartusest, et see tuleb uuesti meelde. Kui miski vähegi meenutab teadlikust meelest elimineeritud (unustatud) asju, tekib me meeles nn signaalängistus, mis juhib me tähelepanu eemale algsest kogemusest, selleks et ebameeldiv asi ei naaseks me teadvusse. Signaalängistus võib takistada varajaste kogemuste meelde tulekut, välistades sellega nende töötlemise võimaluse, ning põhjustada vältimis- ja taandumis­käitumist.
Kardame mõne mälestuse või varajase kogemuse meelde naasmist ega taha, et see juhtuks. Kardame, et paljastub midagi meie minevikust. Kardame, et mäletame, mis tunde mõni kunagine olukord meile tekitas. Kardame, et peame jälle taluma ebameeldivat tunnet.

Mõnikord oleme hoidunud asjade mäletamisest pikka aega, lausa lapsest saati. Oleme määratul hulgal unustanud ja meile võib tunduda, et me ei mäleta oma lapsepõlvest õieti midagi. Unustatu ei ole aga siiski mälust kadunud, meil pole vaid otseteed selle juurde.

Mälestused on talletunud meie mälukaustadesse, nii­samuti nagu info talletub arvuti kõvakettale. Mõnikord me ei leia mõnda pilti või teavet arvutist üles, kuigi teame, et see on sinna talletatud. Püüame otsida faili, lehitsedes registrit või kasutades otsingumootorit. Õiget võtmesõna kasutades võimegi kadunud pildi või teabeühiku üles leida. Niisamuti ei leia me alati kohe mälestusi oma mälukaustadest ning kõik ei meenu otsekohe.

Võime siiski teadlikult meenutada minevikuseiku ja lasta neil meelde tulla. Võime ise oma minevikukogemusi endale paljastada ja võtta kõik oma kogemused osaks oma minast, jätmata midagi teadvusest väljapoole: jah, see juhtus minuga, jah, ma tegin seda. Meil pole siis enam vaja vältida millegi kogemist, sest meil pole vaja karta millegi meenumist.

Hea praktiline töövahend mineviku mäletamiseks on enda kohta koostatud kronoloogiline fotoraamat alates sünnist kuni tänase päevani. Ka võimalikult üksikasjalise eluloo kirjutamine aitab meelde tuletada. Võid kirja panna kõik, mida mäletad. Ja kui midagi meenutad, meenub alati midagi veel rohkem. Nii võid käsitleda oma kogemusi. Sa ei pääse minevikust vabaks, kuni sa pole seda käsitlenud.

Ära kiirusta elama nüüdses hetkes, sest see pole võimalik, kui kannad mineviku taaka endaga kaasas. Asudes täis­kasvanuna silmitsi oma minevikuga, muutume vähehaaval tasakaalustatud ja harmooniliseks tervikuks, ilma et meil oleks vaja oma mina soovimatutena tunduvaid osi vältimismeetodil teadvusest välja tõrjuda.

Paljud ütlevad, et nad ei mäleta lapsepõlvest üldse midagi, aga tavaliselt nad isegi taha oma lapsepõlve mäletada. See, et midagi ei mäletata, ei tähenda, et midagi ei suudetagi mäletada. Mida sa mäletad sellest, mida tegid mulluse suvepuhkuse ajal? Kohe ei pruugi midagi meelde tulla, ent kui veidi meenutad, siis hakkad midagi mäletama. Kui vaatad puhkuse ajal tehtud fotosid, hakkab üha rohkem meenuma. Niisamuti võid meenutada lapsepõlveaegseid olukordi, inimesi ja kohti. Nii tuleb lapsepõlv vähehaaval meelde.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare