Elu ei toimu sinuga, vaid sinu kaudu.
Olen seda ütlust järjest rohkem kuulnud ja see kõnetab mind.

Sa ei lase elul endaga lihtsalt juhtuda, vaid sina oled see, kes loob oma elu. Sa valid aktiivse viisi, kuidas elule läheneda. See ei tähenda, et sa suudad kõike kontrollida ja juhtida, aga sa annad endast parima. Sa püüad elada hetkes ja märgata seda, mis tegelikult praegusel hetkel toimub. Sinuga ja sinu ümber. Sa reageerid teadlikult kõigele, mis su ellu tuleb. Praegu.

Kui sa saaksid pildistada oma viimaste nädalate toimetamised panoraampildi peale, siis näeksid ülevaatlikult, millised on su praegused prioriteedid. Sa näeksid, millele sul kulub kõige rohkem aega. Märkaksid, millised on need tegevused ja inimesed, kes saavad kõige rohkem sinu aega.

Meil kõigil on prioriteedid olemas — küsimus on selles, kui teadlikult me oleme need valinud; kas need prioriteedid on meiega lihtsalt juhtunud või on see teadlike valikute tulemus.

Selles kiirustavas argipäevas ei peatu me just sageli, et oma elu üle järele mõelda. Me pole harjunud tegema oma elule auditit. Meile tundub, et peatumiseks pole aega. Kui me aga endaga päris ausad oleme, siis tuleb tunnistada, et reeglina see peatumine hirmutab meid. Hirmutab, sest nii me näeme tõde ja tõde tähendab sageli, et meil oleks vaja elus mingeid muudatusi teha. Enamik meist avastab, et need välja kujunenud prioriteedid ei ole ikkagi sada protsenti see, mida me pikas perspektiivis oma ellu tahaksime.

Kellele ja millele kulub kõige rohkem sinu aega?

Nii lasemegi me paljudel asjadel oma elus juhtuda. Ootame, et jõuaks kätte meie aeg millekski, mis on meile oluline ja mis teeks meid õnnelikuks. Seni teeme seda, mida vaja. Elu juhtub meiega, mitte me ei loo seda. Me istume oma elu auto kõrvalistmel.

Kui me oleme veel noored, siis kipume enda jaoks olulisi asju edasi lükkama, öeldes näiteks:

„Siis, kui ma kooli lõpetan, hakkan tervislikumalt sööma.“
„Siis, kui ma olen juhiks saanud, hakkan suhteid tõsisemalt võtma ja leian endale elukaaslase!“

Veidi vanemana need laused muutuvad natuke. Kuulen aina sagedamini, kuidas mu sõbrad ja tuttavad ütlevad:

„Ma läheks küll trenni, aga mul on praegu tööl väga kiire aeg.“
„Ma läheks küll jälle koori laulma, aga mul on lapsed veel liiga väikesed.“

Nii juhtubki, et kuuleme eakamate inimeste jutus kahetsusenoote:
„Oleks ma ometi noorena uuesti õppima läinud.“
„Oleks ma ometi varem laste saamise peale mõelnud.“

Kui sa vaatad vanana oma elule tagasi, siis kas sa olid kohal sellel ajal, kui su elu toimus? Kas sa elasid seda?

Ma olen aastaid oodanud, et välised tingimused muutuksid ja ma saaksin elada täiel rinnal ning teha neid asju, millest unistan. Kuid see oli puhas enesepettus. Selleks et midagi mu elus muutuks, oli mul vaja ise muutuda. Hakata väljendama seda, mida ma oma ellu tahan tuua. Mul oli vaja hakata vaikselt, beebisammudega liikuma.

Mul oli vaja endale sadu kordi tunnistada, et mu elus ei muutu mitte midagi, kui ma ise ei hakka neid muutusi looma.

Kui ma alles plaanisin iseenda tööandjaks hakata, siis ootasin hea paar aastat, et väline keskkond muutuks soodsamaks; et mul koguneks pangakontole rohkem raha ja mul oleks juba rohkem teraapiakliente jne. Rabasin kahel töökohal, õppisin koolis ja kodus kasvas kaks last. Lükkasin tükk aega esimese õpitoa tegemist edasi. Ma isegi ei mäleta, mida ma ootasin. Lõpuks otsustasin lihtsalt proovida. Ja teate, see õnnestus juba esimesel korral — ma ei olnud üksi saalis, inimesed tulid ja neid oli päris palju. Kust sa tead, kuidas sul läheb, kui sa ei proovigi?

Teadlik elu tähendab minu jaoks seda, et ma olen ise valmis oma elu eest vastutust võtma. Kõiges. Tänasest.

Selleks oli vaja peatada korraks oma elu auto ning ronida kõrvalistmelt juhikohale. Teadlikkus ei tule kohe ja täielikult. Olen aru saanud, et mul oli väga palju kordi vaja märgata, et mingis osas mu elus on rool käest antud. Elu juhtus minuga selles valdkonnas, selle asemel et ma oleksin seda ise loonud. Olen ikka ja jälle värisevate kätega rooliratta kätte võtnud ja hakanud seda tasahilju keerama. Mõnda muutust olen näinud kohe, mõni on võtnud aega. Aga kui sa muudad kasvõi natukene oma rooliratta asendit, siis sa lihtsalt ei saa vanasse suunda liikuda. Selles olen ma tänaseks täiesti veendunud.

Millises eluvaldkonnas sina oma elu auto kõrvalistmel istud? Mis on see, mille sa oled pannud endas luku taha ja mis ootab väljalaskmist?

Kui sa tahad, et su elus midagi muutuks, siis sa pead selle endas valla laskma. See kõik on juba sinu sees olemas ja lihtsalt ootab, kuni sa selle vabaks lased. Kõik ressursid on maailmas olemas, nad lihtsalt ootavad, et sa n-ö esitaksid tellimuse. Ma ei ütle, et me suudame elus saavutada kõike, mis me ette võtame ja mida tahame — seda ma ei usu. Kas minust võiks saada maailmakuulus laulja? Eeldusi mul selleks ei ole, aga kui ma tahaksin, siis minu sees ja minu jaoks on olemas kõik need ressursid, mis on selleks tegelikult vajalikud. Kui liigun enda jaoks õiget teed pidid, siis olen toetatud kõiges nii seest- kui väljastpoolt. Võti on pigem enda tundmaõppimises ja sisetunde usaldamises.

Olen aru saanud, et pole mõtet oodata tingimuste muutumist. Seda ei pruugi kunagi juhtuda ja suure tõenäosusega ei juhtugi, kui mina ei muutu. Olen aru saanud, et mul on vaja otsida võimalusi nendes tingimustes, mis parasjagu on. Isegi mitte väljapääsu, vaid just võimalusi.

Kuidas sinuga on: kas elu juhtub sinuga või sa lood seda?