Kirjanik Maarja Kangro abordist: See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks nimetati
Värskes Eesti Ekspressis ilmus intervjuu Maarja Kangroga (42), kellel ilmus äsja dokumentaalromaan „Klaaslaps“. Nii kirjeldab ta üht eelmise aasta talvepäeva, kui ta oli sunnitud aborti tegema. Sest laps, keda ta ootas, oli väärarenguga. Tal ei olnud koljuluid.
Raamatu sündmustik ei ole väljamõeldis, see kõik oli päriselt. Kõik tegelased esinevad raamatus pärisnimedega, nii Kangro sõber, kellega ta lapse viljastas, kui arstid, kellega ta kokku puutus; me teame neid haiglaid, oleme söönud neis kohvikutes. Ja ka raamatus kirjeldatud olukorrad — kunstviljastamine, loote väärareng, abort — on paraku paljudel omal nahal kogetud.
„Teiste kannatused mõjuvad nagu päästeparv tühjal ja arulagedal merel,“ kirjutab Maarja „Klaaslapses“. Ehk on see raamat kellelegi päästeparv. Äkki aitab see kedagi, kes on „nii sügaval põrgus või perses, kus ei nuteta“.
See on väga isiklik lugu ja üldiselt räägitakse enda läbielamistest vaid väga lähedastele. Kuid Maarja tahab, et see jõuaks paljudeni. Ta peab seda teoseks, mis sündis missioonitundest. "Teadmine, et sa pole ainus, annab kindlama pinna jalge alla,” rääkis ta möödunud kuul antud intervjuus “Ringvaatele”.
Ta loodab, et see annab jõudu neile, kellega on midagi sarnast juhtunud.
Armas lugeja, kas ehk oled sina pidanud kunagi midagi nii karmi läbi elama? Kirjuta meile oma kogemusest! Vajadusel tagame anonüümsuse.
