Lapse depressioon jääb sageli märkamatuks, aga selle eiramisel võivad olla karmid tagajärjed! Mida teha ja kuhu abi saamiseks pöörduda?

Tänases Eesti Ekspressis räägib karmi loo ühe tavalise paremal järjel oleva perekonna ema, kelle teismelise poja depressioon arenes paari kuuga enesetapukatseks. Lähedased ei märganud aga midagi. Uurisime Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse juhilt Anne Kleinbergilt, kui tõsised sellised olukorrad on ja kuidas saaks üks lapsevanem aru, et ta laps on depressioonis.

Eesti Ekspressi loos on tegemist täiesti keskpärase ja võiks isegi öelda, et heal järjel oleva perega. Kas laste puhul depressioon üldse küsib seda, millisest perest pärit ollakse?

Sotsiaalmajanduslikud tegurid nagu vaesus või tõrjutus võivad võivad soodustada depressiooni teket, kuid olulisemad on inimeste vaheliste lähedussusuhete kvaliteet, vanemate psüühiline tervis, alkoholi kasutamine, peretülid ja võime last toetada ja mõista, edu sõprussuhetes ja koolis. Umbes 50% mängivad kaasa ka bioloogilised tegurid sh. geneetiline haavatavus.

Mis viib ühe depressioonis lapse enesetapu äärele?

Emotsionaalse mõistmise ja toetuse puudus, tõrjutus, üksildustunne, pidev ebaedu või kiusamine, ülejõu raskena tunduv koolikoormus ja sõprade puudumine. Tuleb leida aega lapse jaoks ja püüda mõista, millised tema vajadused on tähelepanuta jäänud, pidada nõu spetsialistidega, uurida, millised probleemid on lapsel koolis ja sõprade keskel.

Miks lapsed tujukõikumisi vanemate eest varjama kipuvad?

Kui inimesed pole harjunud tunnetest, ebaedust, enda nõrkustest, lootusetusest ja hirmudest rääkima, siis sellest ei räägitagi. Täiskasvanud on selles suhtes julgemad. Lapsed püüavad iga hinna eest olla tublid ja mitte pettumust valmistada. Tihti nad säästavad oma vanemaid, sest kardavad neid oma muredega koormata.

Kuidas lapsevanem võiks aru saada, et lapsel nii suur mure üldse on? Sageli jääb see ju märkamata…

Kui lastega igapäevaselt suhelda ja olla kursis nende eluga siis valdavalt ikka ei jää märkamata, kui nad on nukraks või lootusetuks jäänud. Kõhu- ja peavalud, sagedasemad haigestumised, unehäired, isutus, väsimus, õpiraskused, loobumine seni meeldinud asjadest, meeleolu kõikumised või vastupidi apaatsus, teismelistel narkootikumide ja alkoholi kasutamine — kõiki see võib viidata alanenud meelolule.

Me elame liiga kiiret elu ja ei märka lähedastega toimuvat, kardame negatiivseid tundeid ega tea, kuidas nendest rääkida. Süüdistada pole mõtet, sest siis kaob üldse jõud ära. Mõistlikum on üritada lahendusi leida ja otsida elus paremat tasakaalu. Keegi meist pole täiuslik igiliikur.

Kui suur abi võiks olla psühhiaatrist? Oma loo rääkinud pere pidi ootama psühhiaatri aega kolm kuud. Kui kriitiline see aeg on?

Depressiooni psühhoterapeutiline ja medikamentoosne ravi on efektiivne ja igati efektiivne. Kolm kuud on kriitiline aeg. Suitsiidmõtetega deperssiivsed lapsed saavad üldjuhul eelisjärjekorras vastuvõtule. Paljudes haiglates on erakorraline ambulatoorne vaimse tervise õe vastuvõtt sellisteks puhkudeks. Suurem osa Eesti perearste oskavad täsikasvanute depressiooni diagnoosida ja ravida. Perearste on aastaid koolitatud ka laste ja noorukite depressiooni ära tundma ja ravima ning paljud ravivad seda juba ka teismelistel. Ära tunda, esmast nõu anda ja abi järele suunata oskavad nii kooli meditsiiniõed kui ka psühholoogid. Ka Rajaleidja keskustes osatakse seda märgata ja suunatakse lapsi kiiremas korras abi otsima.

Millisel puhul peaks pöörduma psühhiaatriahaiglasse?

Ambulatoorsele vastuvõtule tasuks pöörduda, kui esinevad kestev meeleolu alanemine, rõõmutus, energiavaesus, lootusetuse tunne, enesesüüdistamine, surmamõtted, ärritumine, suitsiikatsed või -plaanid koos ebaeduga koolis ja suhetes.