Lubad, aga tegelikult ei jaksa? Mida teha, kui oled lihtsalt liiga väsinud, et teiste palvetele ära öelda?

 (3)
Lubad, aga tegelikult ei jaksa? Mida teha, kui oled lihtsalt liiga väsinud, et teiste palvetele ära öelda?
Foto: Niklas Hamann/Unsplash

Näib, et selles fraasis pole midagi keerulist, kuna jutt ei käi tavaliselt elust ega surmast. „Ei, tänan, tort on ilus, ent ma ei söö magusat“.“ Ei, ma plaanin pidu ilma lasteta, isegi kui nad on vaiksed ja sõnakuulelikud. Pidu on vaid täiskasvanutele“.“ Ei, ma ei saa majutada enda juurde seitset külalist“.

Samas sunnivad mingid kummalised sisemised mehhanismid meid vastu tahtmist pomisema:“ Noh, kui väga vaja, siis muidugi“. Või siis asume palujat lausa veenma, et me oma seitsme lapsega ainuüksi külalistest unistamegi ning nemad ei ole meile mingi koorem. Selle kõige tulemusel oleme rampväsinud ja neame oma nõrka iseloomu. Paari päeva pärast aga kordub kõik taas. Miks?

Mõnikord on soov oma viimanegi särk seljast anda depressiooni tundemärk. Just sellises seisundis ärkab meis vahel paradoksaalsel moel meeletu tahe aidata ja vastutada ükskõik mille või kelle eest. Lisaks sellele on inimene pahatihti liiga väsinud, et teiste palvetele ära öelda. Organismil pole lihtsalt enam ressursse vastu hakkamiseks.

Kõigega nõus

Küllap on sinugi tutvusringkonnas neid, kes ütlevad „ei“ kergelt ja sundimatult. Selle peale tahaks oma kohatu palve pärast kohe vabandust paluda. Ilmselt on neil inimestel madal empaatiavõime ning nad ei sõltu teiste arvamusest.

Seotud lood:

Teised annavad aga lihtsalt palvetele alla. Reeglina on selle põhjuseks:

  • Kasvatuse iseärasused. Sageli on lapsi õpetatud olema viisakad, allaheitlikud ja teiste vajadustesse tähelepanelikult suhtuma. „Tuleb aidata. Ei tohi olla egoist“.
  • Soov näida hea. Kõikuva enesehinnanguga inimesed näevad endid läbi teiste silmade. Vestluskaaslane kiidab ja tänab, tähendab, olen tõepoolest hea inimene. Kui ta on aga morn ja ohkab, tekib kohe tähtsusetuse tunne. Oluline on ära arvata ja meeldida, tunda end pühendunud sõbrana, vastutustundliku töötajana ja üldse — meeldiva inimesena.
  • Oskamatus piire seada. See tähendab, et ei osata oma õigusi maksma panna. Näiteks selle asemel, et ise otsustada oma vaba aja üle, minnakse vastu tahtmist sõbratari koeraga jalutama või lohutatakse igavesti kaeblevat kolleegi. Tegelikult võib seda kõike teha, ent vaid siis, kui endal see soov on.

Samm-sammult

Tavalised sisaldavad nõuanded, kuidas „ei“ öelda, kindlaid reegleid. Võib aga ka teisiti:

  • Kuulata iseennast. Miks sa tahad sulle esitatud palvega nõustuda? Kas sellepärast, et oled heal meelel nõus aitama või selleks, et sind peetaks heaks inimeseks? Kas sul on ikka hetkel aega kangelastegusid teha? Kui oma kallist aega valesti kasutad, kas tood siis ohvriks midagi muud? Aitad kolleegi, pärast aga teed oma tööd puhkepäevadel? Ei tasu teha seda, mis tekitab vastumeelsust ning on vastu sinu printsiipidele.
  • Tee paus. See aitab suurepäraselt manipulaatoritega suhtlemisel. Sellised inimesed ei lase korralikult järele mõelda ning üritavad kohemaid sinu nõusolekut saavutada. Ütle palujale julgelt, et sul on tarvis järele mõelda, seega vastad talle hiljem, näiteks õhtul. Või veel parem — kirjutad talle, tavaliselt on see lihtsam viis kui jutuajamine.
  • Ütle endale „jah“. Jah, sul on õigus keelduda. Sa ei reeda inimest ega ole alatu. Lihtsalt hinda kainelt oma võimalusi. Lisaks hoolitsed sa oma suhete eest. Pole midagi hullemat, kui vihata kedagi selle eest, et täidad ta palvet. Vajadus põhjendada oma seisukohta sõltub paljuski olukorrast. Mitte kõik abipalujad pole ebameeldivad manipuleerijad. Vahel inimene ei tea kogu tagapõhja ning aus seletus tuleb sõprusele vaid kasuks. Kui aga palve ei ole kohane, võib keelduda ilma igasuguste täpsustusteta.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, august, 2018

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare