Me kõik tunneme inimesi, kes otsivad oma ellu draamat, muresid ja kriise, et ennast olulisena tunda. Miks nad seda teevad?


Me kõik tunneme inimesi, kes otsivad oma ellu draamat, muresid ja kriise, et ennast olulisena tunda. Miks nad seda teevad?
Photo by Nadim Merrikh on Unsplash

Lähisõltlane on inimene, kes vajab oma ellu muresid ja kriise, sest ainult nii võib ta end vajalikuna tunda. Ning üksnes nii tunneb ta end hästi. Õnneks võib sellest üle saada ja paranedagi. Ning siis võib lähisõltlane elada ise ja lasta ka teistel elada, kirjutab psühhoterapeut Jatta Raittila ajakirjas Seniori Terveys.

Lähisõltuvus on tüüpiline peredes, kus tarvitatakse mõnuaineid. Ent seda tuleb ette ka traumade all kannatavate inimeste seas. See väljendub teise pereliikme eest tingimusteta hoolitsemises ning sellest tulenevast arvamusest, et vaid nii ollakse hea ema või abikaasa.

Kindlasti peitub lähisõltuvust mingil määral kõikides inimestes. Ent siinkohal tuleb endale aru anda, mil määral see normaalne on. Lähisõltuvus kujuneb probleemiks siis, kui elatakse teiste tunnete kaudu, unustades seejuures enda omad, kui enesehinnang kujuneb vaid teiste aitamise ja hoolitsemise kaudu, mitte enese kordumatuse tunnistamisest. Sel juhul on tarvis juhtunule tähelepanu pöörata ja üritada olukorda parandada.

Lapsepõlv mõjutab

Lähisõltuvus ei ole seotud sooga, vaid pigem inimese elus kogetuga. Paljud psühholoogi poole pöördujad on tundnud kas hingelist või füüsilist traumat. Lisaks on inimene võinud tunda saada ka seksuaalvägivalda või väärkohtlemist.

Lähisõltuvuse teket tingivad lapseeas ja nooruses kogetud turvatunde puudumine ning armastuse, hoolitsuse ja soojuse vajakajäämine.

Seotud lood:

Inimene otsib heakskiitu, armastust ja turvalisust hoolitsedes teiste eest, unustades samas omad vajadused. Tal on tohutu tarvidus heakskiidu järele, selle taustal aga hiilib suure varjuna hirm saada hüljatud.

Paraku on paljudes tuumikperekondades sisse juurdunud harjumus, et negatiivsetest asjadest ei räägita ning oma tundeid välja ei näidata.

Ka range usuveendumus võib lähisõltuvuse esile kutsuda, sest usk määrab, mis on õige ja mis teeb õnnelikuks. Siin ei arvestata, mida inimene ise kogeb ja tunneb.

Loomupäraselt nõrk enesehinnang ning habras ego teevad inimesest lähisõltlase. Vahel võib taustal esineda ka psüühilisi probleeme ning haigusi.

Karuteene

Sageli saab nartsissisti ja narkomaani abikaasa või lähedane suurepäraselt aru, kuidas tuleks käituda, ent ei suuda ometi kehtestada piire ja vastu hakata, vaid üritab aina mõista ja aina aidata. Halvemal juhul see vaid süvendab probleemset käitumist ehk siis teeb selle võimalikuks.

Suhtumise muutmine, piiride seadmine ja vastuhakk võivad tekitada lähisõltlasele sügavaid hingepiinu. Otsekui teise inimese hakkamasaamine, õnn ja karskus oleks lähisõltlase vastutada, mitte inimese enda teha.

Lähisõltuvus paistab paarisuhtes sageli armukadedusena ja pideva kahtlustamisena. Sellele järgneb lõputu kontrollimine, mis on suunatud teisele, ent samas ka iseendale.

Lähisõltlasel on raske üksi olla ja seetõttu püsib ta suhtes, mis teda tegelikult ei rahulda või siis liigub alatasa ühest suhtest teise.

Teisalt aga süvendab elu koos alkohooliku või narkomaaniga lähisõltlases pidevat aitamissoovi, mille tõttu tunneb ta end vajalikuna. Muutus ja üksinda jäämine ängistavad, sest siis ta ei tunne enam, et teda vajatakse.

Midagi headki

Lähisõltlane on sageli perfektsionist, kes teeb kõik teise eest ning isegi mõtleb teise eest. Sageli märkab ta teise vajadusi enne, kui too ise neist teadlikuks saab.

Lähisõltlane ei oska keelduda teiste aitamisest. Kuigi ise ehk ei jaksagi alati, tunnetab ta ikkagi kohustust teisi aidata.

Teisalt on see hea omadus näiteks hooldustööks. Ainult et lähisõltlasel ilmneb see haiglaslikul moel. Oma piiride tunnistamine ei õnnestu, sest ta elab vaid teiste eest hoolitsemise kaudu, unustades samal ajal oma vajadused. Ta ise ehk ei tunnistagi neid ega oska neid ka hinnata.

Lähisõltlane mõistab teise väsimust ja soovitab tal puhata. Samas ei näita ta välja ega tunnista iseenda negatiivseid tundeid. Ta on karm enese vastu.

Seksuaalsus

Lähisõltlase omad soovid on paarisuhtes tugevasti alla surutud. Talle sobib mis iganes ja millal iganes.

Oma soovide ja vajaduste unustamine on sel puhul tavaline, kuigi seda ehk ei tunnistata. Seksist kujuneb vaid sooritus ja seda harrastatakse üksnes teisele meelehea tegemiseks.

Tunnistamisest toibumiseni

Loe veel

Õnneks on lähisõltuvusest võimalik vabaneda. Kõik saab alguse probleemi tunnistamisest.

Inimesel peab endal olema soov oma elu muuta. Alles seejärel võib alustada oma tegemiste ja vale mõttemaailma muutmisega.

Tee pole kindlasti mitte sirge ja kerge, ent sellel käimine tasub end ära.

Lähisõltlane peab hakkama ennast austama ja õppima tervet egoismi. On täiesti võimalik õppida oma soovidele ja vajadustele mõtlema. Samuti tuleb õppida „ei” ütlema.

On oluline endale selgeks teha need traumaatilised kogemused, mis tekitasid ja arendasid lähisõltuvust.

Igaüks vastutab iseenda ja oma tegemiste eest, nii ka lähisõltlane. Ta peab aru saama, et ei pea kogu maailma muresid oma õlgadel kandma.

Oluline on töö oma isiklike tunnetega. Tuleb aktsepteerida oma negatiivseid tundeid ning neid ei pea häbenema välja näidata. Samuti peab tunnistama oma ebaõnnestumisi. Tasub mõelda, et ebaõnnestumine on inimlik ja kõik siin maailmas on suhteline.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare