Meenutusi lapsepõlvest: ta ei tea muud elu, kui olla imikust peale isa poolt seksuaalselt väärkoheldud

 (31)

Meenutusi lapsepõlvest: ta ei tea muud elu, kui olla imikust peale isa poolt seksuaalselt väärkoheldud
Pilt on illustreerivFoto: Caroline Hernandez/Unsplash

Katkend Neoon Musta raamatust "Ma tahan olla tema".

Järgmisena viib mälu uude kohta, olen mu väikese mina juures, kes kapi taga nutab, üksi meie tollases kodus. Jõuan selle väikese viieaastase mina pähe, kes on hästi pikalt kapi taga nutnud kogu oma maailmavalu ning otsustanud ennast just ära tappa. Sest ta ei jaksa. Tal on viimnegi jõud otsas. Ta on nii uskumatult hirmul. Et see juhtub jälle. See kogu aeg juhtub jälle. Ta ei tea, mis asi see on, ainult et see on see hirmus asi, mis on taga alati juhtunud. Kogu ta elu, nagu ta seda mäletab. Enne kui ta oskas end pöörata või rääkida. Ta ei tea, et see on seksuaalne kuritarvitamine ta isa poolt ning see, et onu Teet ka just nii talle veel tegi — et see ei ole okei elu osa.

Loe veel

Ta ei tea, mida tähendab seksuaalne või väärkohtlemine. Kuna see on olnud nii suur osa ta elust, ta isegi ei tule selle peale, et kui ta emale räägiks, et see võiks ema jaoks olla midagi, mis ei ole okei, mis on mingi hirmus asi, mida ei peaks olema. Ta faking ei tea, et seksuaalne väärkohtlemine ei peaks olema osa ta elust. Et see ei peaks olema osa mitte kellegi elust. Ja see ongi see olemise ja eksistentsi valu, mida ta ei jaksa. Et ta ei tea muud elu, kui olla imikust peale isa poolt seksuaalselt väärkoheldud. Ta ei tule selle pealegi, et see võib lakata olemast elu osa. Et ka teda ei peaks keegi mitte kunagi seksuaalselt väärkohtlema ega ühelgi teisel moel miksiganes või millaliganes või ootamatult või ette teatades panema ka mõnd muud horrorit ja õudu läbi elama. Ta teab, et see ongi elu. Ta teab ka, et ema armastab teda. Aga samamoodi teab ta, et elu osa on see, et teda seksuaalselt väärkoheldakse — ta ei oska kumbagi neist elu osadest niimoodi nimetada, aga tunnetuslikult ta teab neid võrdselt vankumatute ja muutmatute elu osadena.

Seotud lood:

Ja siis ma seisan seal, tema kõrval, see praegune, tänane 31-aastane täiskasvanud mina. Ma tean, et see väike laps on mina. Ma tean lõpuks täpselt, mis ta pea sees toimub ja ma saan aru ta valust ja tunnen selle sügavusi ja ma saan nii aru, kuidas ta ei jaksa. Kui palju ta on sünnist saati õudust ja hirmu kannatanud. Olen ajarändes. Ma tean, et see laps-mina oleks justkui kohanud kedagi. Võibolla sellepärast olen ma praegu elus. Ma peaks talle midagi ütlema, et ma saaks praegu päriselt olla elus ja 31-aastane mina. See laps tapab kohe ennast muidu ära ja ma ei saa kunagi 31-aastaseks. Ma ei saa kunagi selleks praeguseks õnnelikuks minaks. Ja ma tunnen selle lapse valu ja seda maailma, mis tema on õppinud ja kogenud ja teab, et on maailm. On see maailm ja elu, kuhu ta on kusagilt tulnud. Ja mida ma talle ütlen, et ma saaks kunagi olla see 31-aastane mina, kes ei taha ennast ära tappa.

Kuidas ma seletan sellele 5-aastasele, et see on seksuaalne väärkohtlemine ja et kunagi sa õpid, et on ka meeldiv seksuaalsus ja väärkohtlemiseta. Või kuidas ma ütlen talle, et sa oled kunagi õnnelik ja sind armastavad imelised inimesed, keda sa ka armastad, kui sa ju tead, et su ema armastab ka sind, aga see ei vähenda õudu su maailmast ja elust.

Ma kallistan ja võtan su sülle ja teen pai ja nutan ohjeldamatult. Su valu on nii valus. Su maailm on nii õudne ja nii kurb.

Mida ma sulle ütlen, et sind lohutada? Et sa oled kunagi suurena õnnelik? Et sind suurena enam ei vägistata, vähemalt igapäevaselt?

Et sa leiad kunagi elust nii palju ilu? Et sa tahad kunagi elada? Et sa õpid vaikselt inimesi armastama? Usaldama? Kõigest rääkima, mis korda läheb? Isegi väga fucked up olukordi lahendama? Et sulle tehakse praegu alatult liiga? Et sa leiad kunagi asjad, mis sind väga rõõmsaks teevad? Et sa kunagi naudid oma keha, joogat ja rula? Isegi seksuaalsust? Et tikid pärleid ja kleebid kristallmandalaid ja oled õnnelik, et su mustrid hakkavad tööle?

Et sind armastatakse nii, et sulle ei tehta liiga? Et sa võid rääkida oma valust neile, kes sind armastavad ja nad võibolla seisavad su eest, et sa ei saaks haiget?

Või kas ma saaks võtta mingi hetke oma elust, mis on the ultimate happiness, elu ülim õnnehetk, mis annaks sulle praegu, sellele 5-aastasele sinule, jõudu selle hetkeni elada?

Sa oled viiene ja kogu elu ja maailm, mida sa tead, on selline, kus sind hakati enne seksuaalselt väärkohtlema, kui sa õppisid end pöörama või rääkima.

Ma lihtsalt hoian sind süles, kallistan ja teen sulle pai ja nutan lahinal.

Ma ei saa sulle ka öelda, et räägi emale, sa nii kardad ka tema valu. Ta ei saaks seda olematuks teha, kui ta ka tahaks.

Ma tunnen su senist elukogemust ja maailma, seda osa, mida sa oled näinud ja tead, et ongi kogu maailm ja ma ei suuda leida midagi, mida sulle öelda, mis kaaluks üles su valu, nii et sa peaksid suutma praegu edasi elada. Ja ma tean, et ma olen siin, et sulle midagi öelda, et sa edasi elaks.

Ja ma tean, et sa oled kohe oma veene läbi lõikamas. Näen neid kööginugasid, mida sa valid ja kust sa kõige teravamat otsid. Seda kahvlite-nugade valget plastikalust, neid pisikesi auke selle resti põhjas. Ja ma ei tea, kuidas sa tead, et sa pead pikuti neid veene lõikama hakkama kohe. Isegi seda, et see on valus ja raske asi, mida teha, aga sa oled otsustanud, sest sa ei jõua selle maailma ja elu valu enam kanda.

Hoian sind süles, kallistan, nutan ja teen sulle pai. Ma tahaks sind veenda. Aga kõik see maailm, see elu, kuidas sina seda kogeda oled saanud… Ma ei mõistaks sind hukka. Kõik see ilu ja helgus ja armastus elus, mida ma kogen, fakk kui suur ja raske ja väljapääsmatu on sinu valu selle kõrval praegu. Ma ei mõistaks sind hukka. Isegi tugeva täiskasvanuna sa diilid nende mälestustega vähemalt aasta, sa oled praegu nii väike ja ainult nii valusat osa maailmast näinud ja kogenud, et ma ei oska seda eluilu sulle veenvaks seletada. Hullem on nüüd möödas, aga mul ei ole sulle kaalukausile sama pikka õnnehetke panna. Mina praegu tahaks, et sa elaks mu praeguse minani, aga ma ei saaks sind hukka mõista, kui sa ei jaksa.

Ma armastan sind.

Ma hoian süles seda väikest last, seda mind. Mul on sust nii kahju. See valu on nii suur. Ja ma tõesti ei leia midagi muud siia öelda.

Ja see väike mina paneb noa tagasi, valge kapiukse kinni ja läheb köögist oma tuppa ja otsustab siis edasi elada.

Ja ma tean, et see hetk on olnud. See kohtumine minu täiskasvanud minaga, nii et me olime teistpidi, oligi see hetk, mille peale ma otsustasin edasi elada.

Mäletan, kuidas selle väikese mina jaoks olid sel täiskasvanud naisel, minul, suured tugevad ja graatsilised käed. Need käed meenutasid emme käsi, aga need olid teised. Need suured käed, ta oskas neid erinevalt kasutada, nendega sai asju teha nii füüsiliselt kui vaimselt kui hingeliselt. Ta oli väga tugev ja julge ja tark ja arukas ja hingerahus ja tundlik ja avatud ja uudishimulik. Ja ta seisaks minu eest. Et mu maailm oleks parem. Ta julgeks ja jaksaks mu eest võidelda. Ta hoiaks mind. Ta mõistaks mind. Ta leiaks mulle ilusama maailma. Ma tahan teda usaldada… Ma tahan olla tema.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare