Mõtisklus naiselt naistele: mis juhtub sinuga siis, kui Ürgnaise endas üles leiad ja välja lased

 (8)
Naise vägi on võimas!
Mõtisklus naiselt naistele: mis juhtub sinuga siis, kui Ürgnaise endas üles leiad ja välja lased
Photo by Vil Son on Unsplash

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel on palju ühist. Mõlemal on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Nad on uudishimuliku loomusega, suure hingejõu ja kannatlikkusega. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad oma järeltulijate, elukaaslaste ja oma karja eest hoolitsemisele. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.

~Clarissa Pinkola Estes~

Clarissa Pinkola Estesi raamatust „Naised, kes jooksevad huntidega” on kuulnud pea iga naine. Maailmas on kümneid tuhandeid naisi, keda see raamat on puudutanud, raputanud, toetanud ja inspireerinud. See on naistejuttude raamat, mis pakub teeviitu. Sügavate ja metafoorsete mõistulugude kaudu avanevate arhetüüpide* lahtipõimimine võimaldab meil vaadata iseenda ürgse ja loomupärase naiselikkuse sügavamatesse soppidesse.

Naise loomus on oma olemuselt vaistlik ja intuitiivne, loov ja õitsev, ürgne ja võimas, erootiline ja mänglev. Meie hingelaadi kiputakse aga kultuuri poolt vormima, algkujust võõrandama, et seda nö hea tooniga kooskõlastuvasse vormi suruda. Arhetüüpne Ürgnaine esindab kõike, mis tuleb loomulikust, loomusunnilisest maailmast. Tema soov on juhtida naisterahvast tagasi ta sisemiste ja loomulike, ürgsete tajude ja tundmuste juurde. Ürgnaine sisaldab kõiki instinkte ja naisele vajalikke teadmisi. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidja, kes seisab selle eest, et meie hinged saaksid loomulikul viisil kasvada ja saavutaksid neile omase sügavuse. Ürgnaise lood kannavad naisele omast vaistlikku, seksuaalset ja tsüklilist omapära, tema vanuselisi iseärasusi, tema arenguteed, naiselikku tarkust ja loovusetuld.

Seotud lood:

Muinasjutud on oma olemuselt mitmekihilised. Neid võib lugeda kui põnevat ja kaasahaaravat sündmuste käiku, mis tegelastega juhtub. Aga võib valida vaadata ka teistsuguseid kihistusi. Metafoorseid peegeldusi elu kohta, naise hingeelu toimimise põhialuseid, arhetüüpseid vorme. Ühe loo kõik tahud — tegevused ja tegelased — võivad olla kõik meie endi sisemaailma osad. Ega seda ise oskakski alati näha, Clarissa tõlgendused raamatus avavad ja aitavad mõista neid sügavamaid arhetüüpsemaid kihistusi.

Müütilisi lugusid võib lahti sõrmitseda nii naiselikkuse kui mehelikkuse perspektiivist. Näiteks Norra juurtega Ameerika kirjamees Robert Bly tõlgendab müütilisi muinaslugusid just mehelikust perspektiivist oma raamatutes “Kuningneitsi” (eesti keeles ilmunud 2005, kirjastus Huma) ja “Ürgmees” (2002, Huma).

Bly sõnade kohaselt “eiravad tänapäeva vildakad mehelikkuse mõõdupuud mehe tundesügavust, pööravad nad jalgadelt pea peale, mahitavad neid astuma valede jõudude teenistusse ja teevad kõik selleks, et mehed jääksid poisikesteks. Mehed ja naised surutakse kokku üheks masininimeste ühiskonnaks. Aga tänapäeva mees ei usu enam neid äraleierdatud käibekujutlusi “õigest, kõvast ja tõelisest mehest”. Niisiis tahab ta uuesti avastada mehelikkust.”

Ürgnaise arhetüüpi käsitlevad teosed käivad sama teed. Ühtlasi avavad mõlemad loomulikku naiselikkust ja mehelikkust ka vastassugupoolele ning juhendavad naisi leidma sisemist mehelikkust ja mehi neis avalduva naiselikkuse vajalikke jooni.

Bly sõnade kohaselt “on oluline teha vahet ürgmehe ja metsiku mehe vahel. Metsikus teeb hingele, maale ja inimkonnale suurt kahju. Isegi siis, kui metsik mees on haavatud, teeb ta näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ürgmees on oma vaistude peremees, kes julgeb uurida ka oma haavu.”

Lugudes on maagia

Loe veel

Inimesed käivad psühhoterapeudi, psühholoogi või psühhoanalüütiku juures, et oma hinge korrastada. Sellepärast analüüsitakse oma unenägusid või käiakse erinevates teraapiates. Loetakse saatust tarokaartidelt, tantsitakse, lauldakse, lüüakse trummi, käiakse kursustel, luuletatakse või süttitakse palvetest. Pajatus on ka omamoodi arstirohi. On nendel lugudel vast vägi sees! Ja nad ei sunni meile mitte midagi peale. Me ei pea tegema muud kui vaid kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis hakkavad toimima iseenesest. Need on naiste saladusi kandvad õpetusjutud julgusest, naiselikust tarkusest, hingerikkustest, armastusest, suhetest, loovusest, armastusest oma hinge vastu, oma varjatud osadest, vaistust ja oma tajude teritamisest, kojujõudmisest oma hingetunnetuse juurde, sünnipärasest elujõust, seksuaalsusest, häbist, saladustest ja paljust muust, millest naise elu koosneb.

Jutud lükkavad liikvele meie siseelu. Nad ei sunni meile midagi peale. Et hing ise võiks kuulata oma juhiseid ja teada saada seda, mida tal maises elus vaja võib minna. See on iseäranis tähtis juhul kui seesmine elu on hirmu meelevallas, kinnikiilutud või nurka surutud. Jutud panevad adrenaliini pulbitsema, näitavad väljapääsuteed, õpetavad laskumist või mäkketõusu ning mure küüsist vabanemist. Nad raiuvad meie sisemiste müüride sisse kaunid väravad, mis juhivad meid armastuse ja teadmise juurde. Selle juurde, mis juhatab meid tagasi meie tegeliku sisemise eluterve elu juurde, nii et hakkame taas tundma ühendust oma ürgse olemusega.

Juttude kuulamine paneb meid nendesse sisse elama. See on lugude maagia, mis kuulajas tekib. Hetkeks unustatakse oma mina ja oma maailm, et kokku sulanduda teistsuguse tõelusega. Selles teises tõeluses kogetakse ja õpitakse tundma ideesid, mida mõistus ei tabaks üheski teises teadvuse vormis. Ja siis toome me need ideed ja teadmised tavateadvuse tasandile tagasi. Nii pärandavad lood meile vaimu varasalve. Meisse tekivad sisemised õpetused, mille abil saame rikastada oma hinge ja mida me kanname oma teadvuse süvakihtides, kust nad õigetel hetkedel meid toetama tulevad.

Nii koputavad muinasjutud meie sisima hingekoja uksele ja annavad õpetust elu keerdküsimuste kohta. Ja me liigume lähemale oma hinge sisimatele igatsustele, oma tõele ja väele. See juhib meid tagasi meie süvaloomuse juurde, mis on meie mõtete ja tunnete hoidja ning tegudele õhutaja.

Ürgnaise eluvalgus

Mehhikos räägib rahvasuu, et naised kannavad eluvalgust. See valgus ei asu naise südames ega ta silmadetaguses, vaid hoopiski tema munasarjades. Munasarjade tarkus tuleb ihusügavusest, mõistusesügavusest ja hingesügavusest, ühendusest meis elava arhetüüpse Ürgnaisega.

Meis on kustumatu iha ühineda oma ürgusega. Ilma Ürgnaiseta tunneme end rahutult. Nii me alustame oma otsinguid, sest meis on igatsus sisemise ühenduse järele. Oma hinges oleme tuttava hinguse juba ammu ära tundnud.

Ürgnaine on juba ammu saatnud meid varjuna meie teel. Oleme püüdnud talle vastu ulguda veel enne, kui oleme õppinud kõnelema ta keelt. Veel enne, kui teame täpselt, kelle kutsele me vastame. Ta ootab ja julgustab meid. See on meie sisima, ürgse ja instinktiivse loomuse ime. Päriselt teadmata teame me ometi. Ilma et silm selgesti seletaks, teame, et teispool meie ego piire on olemas imeväärne ja armastav vägi ja võim. Kõige sügavamas sisimas tunneme me seda. Ja isegi kui me oleme seda kasvõi põgusalt tunda saanud, soovime me hullupööra, et see kogemus jätkuks.

Ürgvana teadjanaine elab vahemaailmas, mõistusemaailma ja müüdimaailma piiril. Ta elab kohas, kus naise hing ja hundi hing kokku saavad — see on paik, kus naise mõistus sulandub vaistudeks, kus sisim hingeelu väärtustab ta argielu. See on koht, kus naine hakkab huntidega kaasa jooksma.

See vahemaailm on sõnulseletamatu paik, mille me kõik ära tunneme, kui teda omal nahal tunda saame. Aga ta muudab muudkui kuju, kui keegi püüab teda kirjeldada. Ta varjundid libisevad käest… Sinna pääseb läbi lugude, läbi sügava meeliskluse, tantsu, muusika, laulmise, vabastava hingamise, trummilöömise, visualiseerimise, palvetamise, loova tegutsemise, mõne kunstiliigi harrastamise või mistahes muu teadlikult intensiivse toimingu kaudu.

Ühendus sisetundega

Suurem osa naisi ei karda seda, et meie hinge ja vaimu ürgvägi meid varjuna saadab. Pigem himustavad nad seda taasühinemist. Aga on naisi, kes kardavad minna sügava teadmise loomusunnilist ja vaistlikku teed, mis muudaks nad ehk hulljulgeteks vabamõtlejateks. Aga seda pole neil põhjust karta. Ürgnaist ei ole vaja peljata. Ürgnaisega ühenduses olemine ei tähenda pere ja maiste kohustuste eest pagemist. Oma sisemisele ürgsusele otsa vaadates oleme me võimelised märksa teadlikumalt oma igapäevaelu elama, hoolitsema pere, tööde ja kohustuste eest.

Üks imekspandavamaid asju see, et oma sisemisi teekondi läbi tegev naine jätkab samal ajal oma tavalist elu välismaailmas. Ta armastab oma kallimaid, hoolitseb laste eest, paneb toitu lauale, otsib ilmekaid sõnu, tegeleb oma töö või loominguga…

Vahel peljatakse, et olles spontaansed, kasutades oma vaistu ja sisemisi loomusunde, oleme me kontrollimatud, „plirts ja plärts”. Spontaansus aga ei tähenda tarkuse puudumist. Me suudame vahet teha, mis on sobiv ja mis mitte. Nagu ka ürgsus ei tähenda mõistuse puudumist, see tähendab loomuliku elu elamist. Clarissa ütleb: „Ürgloomulikkus tähendab oma piiride tundmist. See tähendab hinge kindlat ja ennast väärtustavat kohalolekut omaenda ihus. See tähendab kõnelemist ja tegutsemist omaenda nimel. Eneseteadlikkust. See tähendab tuginemist naisterahva kaasasündinud vaistule ja meeleteravusele ning oma elurütmist kinnipidamisele. Niisamuti tähendab see oma koha leidmist ja eneseväärikat esinemist. Ning muidugi raugematut eneseteadvustamist.”

Et Ürgnaist leida, selleks on naisel vaja pöörduda tagasi oma loomuliku eluviisi juurde, oma sügavaima teadmise juurde. Suund on alati sissepoole — omaenda töösse, omaenda siseellu, omaenda sisemisse sügavusse. Clarissa ütleb: “Vähe on uksi, mis viivad Ürgnaise maailma, aga need uksed on otsimist väärt. Kui sul on sügav hingearm, siis see ongi uks. Kui sa tead ennemuistset lugu, siis on seegi uks. Kui sa armastad taevast ja vett nii palju, et sa neist eemalolemist taluda ei suuda, siis ongi see uks. Kui sa igatsed sügavamat, täisverelisemat, tervemat elu, siis see on sinu uks.”

Naisterahva hinges põleb kustumatu igatsus oma sisemine ürgsus üles leida, talle juurde pääseda ja teda armastada. Need, kes on Ürgnaise endas üles leidnud, püüavad teda igati hästi hoida ja mitte enam kaotada. See ühendus paneb meid elama ja tegutsema sügavama sisetunde järgi. Ürgnaiselikkuse toel puhkeb meie loominguline elu õitsele, eluseosed saavad tähenduse ja sügavuse ning asuvad toetama tervist, seksuaalelu ja loovust; meie töö ja mäng leiavad elus oma õige kooskõla. Nii hingestame me ürgsusega oma igapäevast tööd, loomingut, kätetööd ja südamevilja, kodust elu, suhteid teiste inimestega, oma priiust, õigusi ja kohustusi. Ürgnaiselikkus toidab kõiki meie maailmu.

Niisiis peab naine raputama aeg-ajalt oma hundinahka, astuma taas sisemistele radadele ja kinnitama vaistlikke teadmisi. On tähtis naiselikke loomusunde toita, kosutada ja varjata, et nad isegi kõige kitsamates kultuuri- ja perekonnaoludes ning hingeseisundites ei langeks hingehalvatuse ohvriks. Et nende olemus jääks seotuks sügavate ja ürgsete loomusundidega.

Nii nagu loos “Hülgekasukas hingekatteks”, kus üksildane kalamees varastas ära Hülgenaise kasuka, et kuupaistel imeilus tantsiv naine talle kaasaks tuleks. Naine oli nõus jääma seitsmeks aastaks mehe juurde ja neile sündis laps. Kui aega lepitud aeg ümber oli, ei tahtnud mees kuidagi naisele enam tema kasukat tagasi anda. Mida aeg edasi, seda enam hakkas liha naise luudel kuivama, nahk kooruma ja kestendama. Just väike poeg oli see, kes leidis ema hülgenaha üles ja tõi selle talle tagasi. Seitse-ööd päeva läks veemaailmas aega, enne kui hüljesnaise silmad ja nahk sai oma sära tagasi. Nüüd võis ta jälle ujuda nii kaua, kui tahtis, ilma enesele liiga tegemata.

Lugu puudutabki üht kõige olulisemat ajajärku naise elus: tagasipöördumist oma hingekoju. Hülgekasukas on hingestatud ja ürgse naiselikkuse juurde kuuluva oleku väljendus. Kui naine on selles seisundis, siis tunneb ta ennast täielikult elus ja enda olevat. Loo aineks on saatuslik lõksulangemine, mis paneb teadvuse proovile ja mille lõpptulemuseks on süvateadmine. Lugu on juhend, mis näitab meile, et kui me istume puuris kinni, kuidas sealt välja pääseda.

Kui meid lapsepõlves pole kunagi õpetatud hingekodusse tagasi pöörduma, siis laseme end ikka ja jälle paljaks varastada ja me ei jõua elus hingekatte otsimisest kaugemale.

Oma hingekodust kaugel olles väsivad kõik naised silmanähtavalt. Ikka ja jälle kaotame käest tunde, et oleme täienisti omaenda nahas. Kui me ei oska õigel ajal minna, pole silmades sära, meil pole enam elunärvi sees, jääb kängu enesetunnetusvõime. Ei saa enam aru, mida on palju ja mida vähe.

Aga isegi siis, kui oleme teinud viletsaid valikuid ja oleme võimatult kaugel sellest, mida vajame, ei maksa kaotada usku, sest hinges on alati tung koju tagasi pöörduda. Tagasi sinna, kus tarkus on terviklik ja alati käepärast võtta. Siis saab naine selge pilguga otsustada, mis see on, mida ta saavutada tahab ja mis on see, mida ta selleks peab tegema.

Hingekodu tähendab eri naistele eri asja. Ja eri aegadel võib see tähendada eri asju. See pole alati materiaalne paik. Vahel on see loodud ruum — hingekosutav siseilm. Vahel muusika, kunst, metsavaikus, meremüha, päikesetõus, üksindus… Meie side kõige tähendusrikka, kirgliku, hingelise ja loomusügavaga on varandus, mida tuleb hoolega valvata.

Need lood on värskendavad kui suvine vihm ja toitvad kui must muld. Lugedes muistseid lugusid, niisutades neid oma silmaveega, naerame need õitsele ja naerame iseennastki õitsele. Siis tunneme, kui hästi need lood ravivad. Just nii õpime neid õiges kohas ja õigel ajal teejuhtidena kasutama. Need pajatused on arstirohi, hingepalsam ja teejuht.

Naine, harjuta end oma vaistu sisehääli kuulatama, õpi küsimusi esitama, olema uudishimulik, nägema, mis näha on, kuulma, mis kuulda on, ja käima selle järgi, mida sa õigeks pead. Olgu sul julgust ja pealehakkamist oma sügavat sisemist mina, ürgset naist iseenda sees mitte ära kaotada!

See, mida täna teed, pärandatakse tulevikus su järglastele naisliini pidi. Su tütretütarde tütred tuletavad sind hea sõnaga meelde ja — mis kõige tähtsam! — käivad su jälgedes.

Festivalil Tale Of Us toimub raamatu “Naised, kes jooksevad huntidega” baasil naiselikkuse praktika töötuba. Festivali unikaalsus ja mõju seisneb selles, et osaleja saab läbi töötubade koondkogemuse puudutatud intensiivselt ja järjest nii erinevatest kohtadest, et liigutakse sügavamale sisemistesse vahemaailmadesse — sinna kus me saame ühendust iseenda tõelise olemusega. Sellega, mis väärtuslik ja oluline, hingelähedane, toitev ja täitev.

*Arhetüüp — olemuslik algkuju

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare