Naine pages lörri läinud suhte järel Austraaliasse: ma ei põgenenud ära eestlaste juurest, ega ka tegelikult Eestist

 (14)
Naine pages lörri läinud suhte järel Austraaliasse: ma ei põgenenud ära eestlaste juurest, ega ka tegelikult Eestist
Foto: Unsplash

Peale peaaegu kaks aastat kestnud toredat suhet oli mul aeg oma asjad kokku pakkida ja mõelda, kuhu edasi kolin. Elasin elukaaslase korteris Tartus. Tegin vahepeatuse ema juures Kesk-Eestis, et hinge tõmmata ja aru saada, kas tuleb Tallinnasse tagasi minna või hoopis mujale. Ükski linn mind Eestis ei tõmmanud ja seetõttu saigi vastu võetud kaua edasilükatud otsus kolida Austraaliasse.

Kuigi ma teadsin, et VaimuKeha konverentsini on vaid kolm kuud aega, seadsin sammud ikkagi teisele poole maakera, sest hing kipitas minema. Kas see nüüd tegelikult ka hing oli, on raske öelda. Selge on see, et tegemist oli mingisuguse rahutusega. Ja ma tean, et Eestis on palju inimesi, kes sooviks teise riiki kolida, kuid pole julgenud. On neid, kes on ka seda korduvalt teinud ja siis koduigatsuse tõttu tagasi tulnud. Ja on ka neid, kes on kolinud ja jäänudki.

Praeguseks hetkeks olen Austraalias olnud natuke üle kuu ja olen nii mõndagi välismaale kolimise kohta taibanud. Kuna ma olen suhteliselt eneseanalüütiline ja püüan mõista, miks ma olen rahutu, õnnelik või kurb, jõudsin hiljuti ühele põnevale avastusele. Nimelt mõistsin, et pole üldse oluline see, kuskohas me elame, vaid see, millega me igapäevaselt tegeleme ning kellega seeläbi kokku puutume.

Kuna mina ei ole palgatööl juba mitu aastat käinud, ei seo see mind ei Eesti ega ühegi muu riigiga. Ma saan hetkel oma tööd teha seal, kus soovin — milline õnnistus, eks! Vot, see ei pruugi nii ikkagi olla. Kui kõrvale heita kõik need inimesed, kellega Eestis kokku puutusin ja need igapäevategemised, mida siin enam ei ole, tekib väga palju aega enda elu päriselt märkamiseks.

Seotud lood:

Kes on oluline, kes mitte. Milline projekt pakub rõõmu, milline mitte. Kas hing laulab töötades või mitte. Millised on sinu hobid? Üks sõbranna ütles mulle vähemalt kümme aastat tagasi, et ma olen igavene otsija. Tundub, et see jäigi mulle külge. Ma „otsin“ kogu aeg mingit selgust ja rahu, kuid teadlikult ma mõistan, et seda ei tule kunagi ja samas, see on kogu aeg olemas.

Paljud inimesed mõistavad hukka, et miks ma Eestist ära tulin ja ikka eestlastega koos elan. Kui ma viimati sellele kommentaarile vastama pidin, sain ma aru, et ma ei põgenenud ära eestlaste juurest, ega ka tegelikult Eestist. Ma põgenesin ära iseenda ja selle rahutuse eest iseendas. Sulle korrutatakse terve elu, et kui sa arvad, et sa lähed ennast teise riiki „leidma“, siis see on ainult põgenemine ja olemasoleva vältimine. Klišee, kas pole!

See on osalt tõde ja osalt mitte. Osalt tundub, et tulebki (kõik inimesed muidugi mitte) välismaal ära käia ja aru saada, et oluline pole mitte see, kus sa elad, vaid see, kellega sa elad ja millega kokku puutud. Samas ongi teise riiki ära minemine justkui selle vältimine, mis sinu sees toimub (sest uues riigis võib ju päriselt ka täiega lõbus olla!). Sees on aga segadus ja teadmatus oma elu ja tuleviku osas. See ongi selle otsija tüübi põhiline „murekoht“. Kunagi ei ole rahul ja alati tahaks paremat.

Olen aru saanud, et sellele on üks ravim. Tuleb vastu võtta otsus selle suhtes, mida sa oma elus luua tahad ning selle nimel tegutsema hakata. Olgu see siis seotud ükskõik millega käsitöömütsidest kuni laevade ehitamiseni. Kui see, mida sa teed, teeb sind õnnelikuks ja need inimesed, kellega sa seda teed (ning kelle juurde õhtul jutustama või kaissu lähed) sind toetavad ja rõõmustavad, siis pole üldse oluline, kuskohas sa elad.

Sest siis sa oled õnnelik. Olgu 35 kraadi osoonikihita Austraalias, mõnusad vihmasajud Balil või lumepuudulik talv Eestis. Kui sa oled PÄRISELT õnnelik, ei morjenda sind ei ilm, teiste inimeste mossis näod ja kurtmine ega pisikesed nässuminekud ja äpardused. Soojale maale saab puhkusreisile ju alati minna!

Selle jaoks ei pea kolima välismaale, et aru saada, mida me elult tahame. Me juba teame seda, lihtsalt kõik ei ole osanud ennast kuulata või ei julge seda endale tunnistada. Võibki olla, et see tööots, mida teha soovid, viib sind Hispaaniasse või Brasiiliasse ja kui see nii on, siis nii peabki olema ja sa oled õnnelik. Aga ei pea tungivalt minema teise riiki otsima seda, mis on sinu sees kogu aeg olemas olnud. See teadmine, miks sa siia maamuna peale sündinud oled.

Loe veel

Hetkel on mul tekkinud mõned põnevad kontaktid, mis on jätnud otsa lahti sellele, kas ma pärast VaimuKeha jään Eestisse või tulen tagasi Austraaliasse. Samas, minu tööga (ja paljude teiste töödega — tuleb vaid leidlik olla!) on võimalik ka niimoodi rännata, et sa ei pea kusagile paikseks jääma ning saad tööd teha oma arvuti mugavusest. Ja kui sa arvad, et sul neid oskusi pole, on sul muidugi õigus! Aga kui sa arvad, et sul on, siis on sul samuti õigus! Valik on sinu!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare