Ma tean, et see on raske. Ka mina võitlen iga päev oma mõtete ja emotsioonidega ning püüan igal hetkel tuua oma teadlikkust hetkesse. Konkreetsesse tegevusse, mis käsil on. Keskendudes nendele inimestele, kellega parasjagu aega veedan. Hinnates väikelapse rõõmu väikestest asjadest. Nautides seda sügisest kuldset ilma, mis tänavu aasta meile end nii võrratult näitab. Mis saaks veel imelisem olla, kui viibida sügises, tänases päevas, hetkes?

Ego minus vastaks sellele, et ikka need minevikumeenutused paistavad maru atraktiivsed oma emotsioonide virrvarri esile toomisega, kui möödunud olukordadesse sukeldun. Ja muidugi ka tulevikust unistamine tekitab elevust hinge. Teades, et homme, ülehomme, kahe nädala pärast on mõni üritus või kohtumine, mida pikisilmi ootan ja keerutan jällekord mõtteid peas ja fantaseerin neist. Ja nii see kordub — eile-homme, eile-homme. Väsitav, kas pole? Selle asemel, et lihtsalt anda kõik vabaks, lasta kõigel olla ja nautida seda, mis hetkel käsil on — tänane päev.

Jah, vajab tugevat tahtmist ja meelekindlust hoida oma teadlikkus hetkes. Ent selleks me siia sündinud olemegi, et seda teadlikkust treenida. Ja kui see ühel hetkel saavutatud on, küll siis on see võimas tunne. Aeg-ajalt ma suudan end hoida hetkes pikemalt kui mõni tund. Teinekord isegi terve päev. Ma tunnen õhtul uinudes, et küll täna oli üks imekaunis päev. Aga kui mõni päev on väga teguderohke ja toimekas, siis ununeb teadlikkuse treenimine ning mõtlen õhtuti oma tänulikkusepalvet lugedes, et tänane päev mul ei õnnestunud oma teadlikkust hoida siin. Aga pole lugu, annan endale andeks ja hindan, et õhtuks ma vähemalt mõistsin, et viibisin tänase päeva automatismil. Andestan endale ja tänan võimaluse eest hommikul taas alustada ning proovida rohkem olla iseendas.

Minu jaoks on mõningane rutiin oluline. Näiteks kasvõi minu igahommikune jooga päikesetervituse näol. Kui ma olen leidnud aega seda kasvõi 10 min teha mõnusa muusika taustal, on mu päev juba alanud väga hästi. Ma tean, et ma olen ärganud ja esimese asjana panustanud iseendasse, toonud end hetkesse ja olnud tänulik selle võimaluse eest. Iseendasse panustamine, iseenda mõistmine, hindamine ja aktsepteerimine ongi kõige olulisemad. Räägitakse küll, et lapsed peaksid meie eludes esikohal olema, aga mina tunnen, et selleks, et ma saaksin olla täisväärtuslik lapsevanem, pean ma ennekõike ise olema täisväärtuslik — väärtust täis. Ja seda saan ma üksnes olla siis, kui ma võtan enda jaoks aega. Tehes hommikuti joogat, olles päeval endas, tehes neid asju, mis pakuvad rõõmu, viibida rohkem olemasolevas päevas, mõtiskledes õhtuti möödunud päeva üle, tunnustanud end kordaläinu eest ning olnud tänulik, et kõik see, mis mu elus on — ka kibedad varjundid — on millegi jaoks hea ja hindamisväärne.

Muidugi on päevi, kus lapsed ärkavad liiga hilja, ise olen rohkem väsinud, puder keeb pliidil üle, TVst ei tule õigetlaadi multikat, piima kohvi jaoks ei jätku, lasteaialapsele selga pandud pluus on 5 min pärast hambapastaga koos, õhtul välja valitud mänguasi lasteaeda viimiseks on ööga kaotsi läinud ning pingsalt meeles hoitud pesu pesumasinas on siiski õhtul välja võtmata jäänud, mistõttu pesu, mis pidi hommikuks kuivanud olema, vajab hoopis uuesti pesemist. Jah, on ka selliseid hommikuid.

Sellised hommikud on väga rasked. Sellistel hetkedel ei tule pähegi päikesetervitus, mina ise, hetkes olemine või elu hindamine. Sellistel hommikutel on lausa hirm, kuhu ma sellise tempoga õhtuks välja jõuan. Aga ka see on täiesti normaalne. Me võime küll mõelda, mõista, tunnistada ja aktsepteerida, et me oleme Maale kehastunud valgusolendid, kes on siia tulnud vaid kogema ja koguaeg on vaja olla hirmus zen, ent tegelikult tõmbab meid see duaalne maailm ikka nii kaasa, et igasugune teadvel olek meist kaob. Ja pole hullu! Hea ongi, et vahepeal kaob. Sest kui Sa ühel hetkel ärkad, et issver, mis hommik on mul olnud või appi, kui väsitav päev on olnud ja hea on, et see kohe lõppemas on, siis jõuad Sa tegelikult ikka tagasi oma olemuseni. Kasvõi hetk enne uinumist. Ja oled taas tänulik.

Sellised päevad on meile äärmiselt olulised. Sest kahe päeva erinevus on nii drastiline ja Sa suudad tajuda seda erinevust ning mõelda, millist päeva Sa edaspidi kogeda soovid. Esimene kirjeldus oli Eluga voolavuses olemine, kus mul oli aega kõigeks, teine kirjeldus oli duaalsesse maailma laskumine, mis ei olnud Eluga voolavuses olek. Mina eelistan kogeda iga päev seda esimest varianti — siis on aega mõelda kõigele sellele, kes mina olen ja mis mind ümbritseb, kuidas on võimalik areneda, mida ma soovin kogeda. Elu ei ole rutt, see on tasane ja püsiv voolamine. Aga neid rutt-päevasid on ka vaja, et oleks võrdlus ja võimalus valida — millist päeva, elu, iseennast ma soovin kogeda.

Kui ma alustasin oma postitust sellega, et midagi on õhus. Siis ma lõpetan oma postituse sellega, et õhus on pidevad valikud, kuidas oma elu elada, kuidas oma päevi veeta, kuidas aktsepteerida, kui kõik pole koguaeg jubedalt zen ja kui ongi hetk, mil füüsiline maailm tuleb nii suure hooga sisse, et kaotad end sellesse, siis ei süüdista end läbikukkumises. See on täiesti okei.

Ära mõista end selle eest hukka, et ühel päeval ebaõnnestusid. Hinda seda päeva, mõista selle vajalikkust ning ole tänulik, et vahepeal ongi raskem kasvõi õppimise jaoks, aga peagi paistab taas päike ja Sa tunned end jälle endana. Oluline on alati jõuda taas eneseni. Pole vahet, kui tihti Sa temast eemaldud. Sina ise ootad end alati ja kui Sa taas naased, olles täis mõistmist ja armastust, oled Sa veel vägevam. Olles kogenud kiirustamist, mõistad Sa voolavuse võlu ja hindad seda veel enam. Soovid seda veel enam. Koged seda veel enam.

Allikas: Väejõud