Pidev pinge, väsimus ja muretsemine — aitab sellest! Saa teada, kuidas lõpuks ometi rahu leida

 (13)

Pidev pinge, väsimus ja muretsemine — aitab sellest! Saa teada, kuidas lõpuks ometi rahu leida
Foto: Natalia Figueredo/Unsplash

Me elame pidevas pinges, me väsime, muretseme … Kas siis sellele kõigele lõppu ei tulegi? Tahaks ju nii väga rahu leida. Ent mis see rahu siis on? Ja kas on võimalik seda ka leida?

Kiire ja pingeline elu ning negatiivsete uudiste voog kindlustavad pideva stressiseisundi. Näib, et isegi unistada ei õnnestu enam. Kas see on ikka tõesti nii?

Ärevuse signaal

Üritame pidevalt maskeerida oma pingeseisundit, otsekui oleks see emotsionaalse süsteemi viga, mis tuleks välja juurida. Ent kas on ikka vaja püüelda lõpmatu rahu poole ja kas see on üldse võimalik?

Meie aju formeerus neil aegadel, kui inimest ähvardas pidev oht. Just seetõttu tunneme tänapäevalgi ärevust. Vahel on see õigustatud. Oleks vale arvata, et peame sellest igal juhul vabanema. Vältimaks ärevust, hakkab inimene vältima vajalikku tegutsemist ning kokkuvõttes maandubki pikaks ajaks diivanile. Või hakkab ärevuse kaotamiseks tegelema mitmesuguste rituaalidega. See on küll katse oma elu kontrolli alla saada, samas tekitab selline tegevus suuresti segadust.

Seega tuleb õppida ärevusega elama.

0 — 10

Kui üritaks õige kujutleda oma ärevusseisundit skaalal 0–10, kus 0 näitaks täielikku rahu, mida tunneme, kui uinume või kui just ärkasime, 10 oleks aga paanikahoo seisund. On loomulik, et paanikas pole me võimelised efektiivselt tegutsema. Sama on ka 0 asendiga. Samas ärevustunne 2-e piires võib olla just see, mida vajame: see ei häiri eriti ega sega liikumast eesmärkide poole.
Rahulikult elamine ei tähenda üldsegi mitte muretult elamist. Tegelikult on see dünaamiline seisund: me muretseme, kui seda nõuab olukord ning taastame seejärel kiiresti tasakaalu. Tore, kui seda kõike kasvatatakse lapsepõlvest peale, kui vanemad lubavad lapsel leida talle omase tempo ja tegutsemisviisi ning omad huvid. Siis kujuneb tal välja terve suhtumine oma ülesannetesse: „Teen selle ära ja kõik on hästi“. Kui aga laps kuuleb alatasa kriitikat, kui tal ei lasta omas tempos kulgeda, harjub ta elama pidevas häireseisundis, see aga tähendab neurootilist inimest, kes on pidevas ülepinges.

Seotud lood:

Ta nagu pingutaks, otsekui tõstaks puudast kasti, kuigi see on vaid hernetera.

Ise endale sõber

Loe veel

Mida siis teha, et leida seda oma sisemist kindlust, kui see pole lapsepõlves välja kujunenud? Välise rahu säilitamine pole väljapääs, sest see tähendab siis, et eitame seda, mida tunneme tegelikult ning riskeerime jäädagi sellisesse olukorda. Samas vajame ikkagi just enese teadvustamist ning sõbralikku suhtumist iseendasse.

Selleks, et kohanduda maailma ebatäiuslikkusega, on tarvis kõigepealt see ühiskondlik kaos vastu võtta, teesklemata seejuures superkangelast. Tuleb leppida sellega, et oled inimene, mitte üliinimene. Järelikult haavatav ning ekslik.

Pühendame oma energia hoolitsusele teiste eest, ent tunneme haruharva huvi iseenda vastu. Samas on just see kõige alus — kuulatada ennast sama tähelepanelikult ja heatahtlikult ning üritada ennast aidata. Planeerides rohkemat, kui täita suudame, oleme pahased enda peale. Sealt tulenebki stress. Üritades lämmatada enese süüdistamise valu, sukeldume näiteks sotsiaalvõrkudesse. Samal ajal aga seiskub meile vajalik ettevõtmine ning me asume taas uue jõuga ennast süüdistama ning stress aina süveneb.

Et sellest nõiaringist välja pääseda, tuleks enda süüdistamise ja internetis surfamise asemel suhtuda endasse kaastundlikult. Stressi tsükkel peab lõppema füüsilise aktiivsusega. Seega, et vähendada stressihormoon kortisooli taset, tuleb minna kõndima või asuda võimlema.

Ei tohi unustada sedagi, kui oluline on oma isikliku tempo järgimine. Võime ju ka võõra tempoga kaasa minna — vahel on see hea ja värskendavgi. Kui nii aga pidevalt jätkub, mõjub see organismile äärmiselt kurnavalt. Võib ju näida, et konkreetset tööprobleemi polegi võimalik lahendada, ent tegelikult on kõik vaid ülemuse ja kolleegidega kokku leppimise küsimus. On hea, kui mõistame ennast ja teame, kuidas endaga käituda, ning selgitame seda ka teistele.

Me saame oma elu korrastada. Ühelt poolt tuleb tööde voolust välja tuua see, mis on tõeliselt kiire ning keskenduda nimelt sellele. Teisalt ajab meid närvi suur hulk tegemata pisiasju. Oleks hea kõik see enda jaoks kirja panna. Juba see toob kergendust. Selle asemele, et „ma ei jõua midagi“, tekib uus arusaam sellest, mida nimelt ei jõuta. Ning siis on võimalik koostada plaan, kuidas kõigega hakkama saada. Üks töö lõpetatud, anna endale aega selle üle rõõmu tunda. Selline tegevus aitab aru saada, et oled hakkama saanud ning kõik on hästi.

Kui aga eluvoog pole korrastatud, tekib tunne, et me ei jõua mitte midagi.

Sisemine meri

Kindlasti on mererannas lihtsam rahu leida. Ent kõige tähtsam on osata rahuneda elus, mis meile antud on, koos selle piirangute ja kiirete ülesannete ning keeruliste perioodidega nii tööl kui ka kodus. Selleks tuleb igas olukorras õppida pidama sidet iseendaga. Selle asemel, et oma koorma all kokku variseda, tasub alustada dialoogi: „Kas see kõik, mida tunnen, on ikka päris või kujutan vaid ette?“ Ning kui asi selge, võime vastu võtta otsuse anda endale just seda, mille väärilised oleme. Nii jõuab meisse reaalsus ning me suudame vastu võtta seda meile antud maailma. Nüüdsest ei manipuleeri meiega hirmud ega teiste inimeste arvamused. Ning nii leiame (uuesti) armastuse enese vastu.

Allikas: Psychologies (Psihhologija) mai, 2018

Vasta ja võida
Vistrikud ja akne esinevad
Õigesti vastanute vahel loosib rosena.ee dermakosmeetika e-pood välja 5x30€ kinkekaardid, mille väärtuses võitjatel on võimalik omale sobivad näohooldustooted valida.


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare