Aju talitlus ja struktuur muutuvad, kui inimene armub. Armastus võib olla nagu narkootikum, mis põhjustab sõltuvust. See äratab aju premeerimissüsteemi lisa nõudma. Uni ja söögiisu võivad kaduda, energiat on ühtäkki nii palju, et jätkuks terve väikese küla jaoks, ja valusid enam ei tunne. Armumine on mõne inimese jaoks morfiumist tõhusam ravim, mis aitab ka valude vastu.

Aga armastus võib ka valu põhjustada. Armupiinast, armuvalust, südamevalust on tehtud palju laule ja kõigis neis räägitakse, veidi erinevate sõnadega, julmast mahajätmisest ja noa südamesse löömisest. Kuigi siin on tegemist ainult kujund­liku võrdlusega, on valu siiski tegelik: südames pigistab ja rinnus torgib valu.

Armastuse kaotus, hüljatus ja mahajäetus äratavad valusaid mälestusi ka aastakümneid hiljem. Minevikus talutud füüsilised valud ununevad kergemini kui armastuses pettumine. Armastuse kaotus ja armupiin võivad isegi tappa. Purunenud südame sündroom ehk ametlikumalt öeldes südamelihase kahjustus viib paljusid leski varsti pärast abikaasa kaotust hauda.

Miks peaks valukannataja armastama

Armastus – see tunnete supermarket. On kirglikku, sõbralikku, platoonilist, ema-, isa-, õe- või vennaarmastust, ligimesearmastust ning armastust lemmiklooma, mõne toidu või jalgpallimeeskonna vastu… Inimese heaolu seisukohalt on siiski kõige tähtsam terve ja tasakaalukas armastus iseenda vastu. Ennast heal viisil armastav inimene hindab, austab ja kuulab ennast. Ta näeb enda ja oma tegemiste häid külgi. Ta mõtleb, mis talle hea oleks. Ta hoiab ennast, hoolitseb oma keha ja psüühika eest.

Ka armastus teise inimese vastu mõjub stimuleerivalt. Romantiline armastus hellitab nii meeldivalt aju naudingu­keskust ja ergutab dopamiinitoodangut. Dopamiin on üks neid hormoone, mis toimivad kesknärvisüsteemi virgatsainetena ja millel on keskne osa valuleevendusprotsessis. Samuti hakkab erituma serotoniini ja endorfiini – ning muidugi armastuse hormooni oksütotsiini, mida toodavad armastatu puudutamine ja armatsemine. Oksütotsiinist räägin lähemalt peatükis „Puudutused”.
Kirglik armastus võib olla ka organismile ja vaimule stressi põhjustav elamus. Kortisooli eritumine suureneb 40–50%. Keha ja meeled ergastuvad ja häälestuvad tegutsema. Psühhiaatrid tunnevad väga hästi kirgliku armastuse mõjusid: see on, justkui oleks tegemist kerge maania, dementsuse, sundmõtlemise ja psühhoosiga – kõik ühekorraga…

Kirglik armuleek ei lõõma igavesti. Keskmiselt paari aasta möödudes vaibub see rahulikuks armastuseks või kustub hoopiski. Armastuse püsimine ja hea paarisuhte säilimine ennustab, nagu uuringud on näidanud, rohkem tervena elatud aastaid. Hea paarisuhe vähendab arstilkäimise vajadust ja raviprotseduuridest toibutakse kiiremini. Tasakaalukas armastus leevendab ka valu ja valuga seostuvat ängi ja masendust. Kui abikaasa innustab ja toetab, siis tunned ennast tugevamana ja valu on kergem talitseda. Teise inimese lähedus aitab paremini taluda ka valunähtude ajutist ägenemist.
Paljudest uurimustest nähtub, et halvas paarisuhtes või üksinda elavatel inimestel esineb teistest rohkem valusid ja neil on märksa raskem valuga toime tulla. Meeleolugi on neil viletsam. Kummatigi on raske öelda, mis on siin põhjus ja mis tagajärg.

Miks siis kõik ei kiirusta armastuse maale oma valule rohtu otsima? See pole nii lihtne. Armastuse pärast peab mõnikord paljugi vaeva nägema, tuleb minna oma ebamugavustsooni. See nõuab julgust. Ja kui tasu vaevanägemise eest ei olegi selline, nagu oodati, siis teeb aju varsti järelduse, et ei tasu ära. Või siis lihtsalt ei tunne teise inimese vastu midagi, olgu ta muidu kui tahes tore. Osalt võib siin põhjuseks olla aju valuregulatsiooni ja premeerimis­süsteemi häireseisund, mis kaasneb kroonilise valuga. Kõige tähtsam on siiski meeles pidada, et kui sa ei armasta iseennast, siis võib olla raske vastu võtta teise inimese armastust, sest sa ei tunne, et väärid seda.