Räägime unenägudest: kuidas tunded paljastavad meie unenägude tähenduse?


Räägime unenägudest: kuidas tunded paljastavad meie unenägude tähenduse?
Foto: AJ Colores/Unsplash

Katkend Stefan Kleini raamatust "Unenäod".

Kui oleks olemas kõige sagedamini kirjeldatud unenägude edetabel, siis valitseksid seal ülemaailmselt neli teemat: tagaajamine, seks, kukkumine ja kogemus üritada midagi tulutult üha uuesti teha. Silmatorkaval moel on nende kõikide aluseks tugevad tunded: hirm, himu, häbi või pahameel. Olgu siis Saksamaal, Ameerikas või Jaapanis – kaheksakümmend protsenti täiskasvanutest meenutab neid motiive. Vaid vähesed neist olid pidanud tegelikkuses elu eest jooksma või sügavikku kukkuma. Seevastu ei näe me niisama hästi kui mitte kunagi unes, et istume arvuti taga või loeme. Ehkki ma veedan kirjanikuna juba aastaid suurema osa oma päevadest kirjutades, ei suuda ma meenutada mitte ainsatki unenägu, kus see tegevus oleks mingit rolli etendanud.

Küll aga on mulle tuttav – nagu seitsmekümnele protsendile sakslastest – piinlikkustunne seoses unenäos mõne kokkusaamise unustamisega või liiklusvahendist maha­jäämisega. Eeskätt kuulun ma nende miljonite inimeste hulka, kes on juba tosin korda teinud keskkooli lõpu­eksameid. Tänini näen ikka ja jälle unes, et eksamitähtaeg on kohe-kohe kätte jõudmas ning mul pole vähimatki aimu, mida õpetajad võivad mult küsida, sest olen nii tihti tundidest poppi teinud. Nüüd on hilja kahetseda, ärkamine on ainus pääsetee.

Millega seda unenägu seletada? Ühe detaili osas vastab see tegelikkusele – keskkoolis panin ma tõesti kõvasti rõhku sellele, et veeta koolis nii vähe aega kui võimalik. Ent umbes niisama sageli ähvardab unenäos küpsuseksamite asemel diplomieksam või doktoritöö kaitsmine, ehkki ülikoolis käisin ma hea meelega. Tõsist eksamihirmu ma ka meenutada ei suuda. Eksamitöödele ja suulistele eksamitele läksin tavaliselt lootusrikkalt, ning peaaegu alati andsid õpetajad ja professorid oma panuse, et selle ettevõtmisega mõlema poole jaoks väärikalt ühele poole saada. Läbi kukkunud olen ma ühelainsal korral, kui üks silmanähtavalt igavlev sõiduõpetaja tahtis näha mu osavust parkimisel.

Seotud lood:

Niisiis ei leia minu eluloost põhjendust, miks mind jälitab öösiti nii kole hirm eksamite ees ja miks ma näen veel tänagi unes eksameid, mis on ära tehtud juba aastakümneid tagasi. Niimoodi võttes ei ole sellisel unenäol mingit mõtet. Võiks arvata, et eksam on kõigest sümbol ja tegelikkuses tähendab see stseen midagi hoopis muud. Selle tee valib enamik unenägude seletamise meetodeid.

Ka Freudi kuulus „Unenägude tõlgendamine” põhineb arusaamal, et iga unenäo taga on mingi allasurutud soov. Viimane ei ilmutavat end siiski avalikult, vaid šifreeritult, kuna muidu häiriks ülemäärane erutus und. Eksamiunenäo mõistatuse vastu oli Freudil isiklik huvi, sest kuigi ta oli olnud hiilgav õpilane ja tudeng, nägi temagi visa järjekindlusega unes korduvat eksamite sooritamist. Ta selgitas, et need unenäod väljendavad soovi tulla toime mingi keeruka olukorraga, kuid lisaks sellele on neil ka sügavam tähendus: eksamiolukord tähistab midagi piinlikku, mida me ei taha endale tunnistada. Selle taga on väidetavalt „kustumatud mälestused karistustest, mis meile said osaks lapsepõlves /…/ (seoses) korduvate katkestatud seksuaalvahekordadega”.1 Freudile ei saa pahaks panna, et ta eeldas seksuaalsete motiivide olemasolu isegi pigem ebatõenäolistel juhtudel. Lõppude lõpuks oli tema ajastu, 19. sajandi lõpp, liialdatult kombeline. Märksa kaalukam on üks teine vastuväide: nagu kõik unenägude tõlgendajad enne teda, jääb ka Freud võlgu tõenduse selle kohta, miks unenäostseenid tähendavad midagi muud kui see, mida nad näitavad. Et unenäod on tulvil sümboolikat, jääb seega spekulatsiooniks, mille juurde tulen hiljem põhjalikumalt tagasi.

Kas asi ei võiks olla vastupidi – et pildid ei aita üldse nii palju kaasa unenäo mõistmisele? Freud ise oli aru saanud, kui väga määravad emotsioonid inimeste läbielamisi ja tegutsemist; tänapäevane neuroteadus omistab tunnetele koguni veel olulisema rolli – need on kogu teadliku kogemise alus. Seda, kes te olete, ei tea te mitte sellepärast, et olete selle üle järele mõelnud, vaid te pigem tajute seda, kuna tunnete rõõmu ja valu, hirmu ning kurbust, nagu on kirjeldatud seitsmendas peatükis. Emotsioonid kuuluvad aju kõige elementaarsemate tundeliigutuste hulka. Neile võlgneme tänu selle eest, et evolutsiooni käigus sai midagi sellist nagu minateadvus üldse välja kujuneda.

Loe veel

Paraku oleme tunnete tähendusest teadlikud vaid harva. Tavaliselt omistame neile oma elamustes pigem kõrvalise rolli: me püüame tundeid pidevalt seletada sündmuste kaudu, mõistes neid reaktsioonina sellele, mis meile osaks saab. Kui me ärritume, siis otsime põhjust selles, et keegi on meid halvasti kohelnud. Ja see, kes on heas tujus, näeb põhjust edu­elamuses, meeldivas kohtumises – või päikeses, mis korraga Saksamaa novembritaeva särama lööb.

Täpselt samamoodi kohtleme mälestusi unenägudest: me peame halvas tujus eksamineerijat või fantoome, kes meid taga ajasid, oma hirmu vallandajateks. Seevastu ülevas meeleolus ärgates kirjutame hea tuju võib-olla joovastava lendamise tunde või puhtalt erootilise unenäoelamuse arvele.

Tegelikkuses jääb meie tunnete tõeline päritolu meile sageli päeva jooksulgi saladuseks. Igaüks teab, milline riid puhkeb partnersuhtes, kui üks tuleb ärritatuna töölt ja otsib oma halva tuju põhjust teise juurest. Ja see, et sügisene valgusmeeleolu meid nii rõõmustab, tuleb vägagi tõenäoliselt sellest, et oleme niigi heas tujus ning seetõttu looduse ilule vastuvõtlikud. Nagu eespool juba näidatud, on see, mida me peame välismaailma tajumiseks, suuremalt osalt tekkinud meie peas. Tunnetega on samasugune lugu. Me konstrueerime endale emotsionaalse reaalsuse – ja teeme siis ümbritseva keskkonna vastutavaks oma tundmuste eest.

Kui kiiresti me rahuldume emotsiooni esimese ettejuhtuva, kui ka vale seletusega, näitab klassikaline katse, mille käigus teadlased süstisid katseisikutele nende teadmata adrenaliini­lahust. Hormoon lõi loomulikult katseisikute vererõhu ja pulsi lakke. Seda füüsilist erutust põhjendasid osalejad kohemaid sellega, et katse läbiviija mõjus neile ärritavalt.

Öösiti on olukord veelgi segasem. Ärkvelolekus võivad välised sündmused ju tõepoolest tundeid vallandada, ja küsimus seisneb vaid selles, kas tunneme põhjuse ning mõju õigesti ära. Unenäos aga tekib kõik pea sees – niihästi tegevus kui ka tunne. Miks peaksid emotsioonid siis olema vastus sellele, mida me kogeme? Niisama hästi võiks olukord olla vastupidine: esmalt satume mingil põhjusel rõõmsasse või hirmunud seisundisse, ja reaktsioonina sellele kraamib meie aju välja sellega kokku sobivad pildid. Sellisel juhul valitseks unenäos tunnete loogika, mitte sündmuste loogika. See, mida me kogeme, oleks ainult meie meeleolu väljendus: me hõljume läbi imepäraste maastike, kuna tajume rõõmu; seevastu kui oleme masendatud, paistab unenäomaailm meile sünge.

Ehk on minu eksamiunenägude mõistatuse võtmeks seega hoopiski mitte eksam, vaid hirm. Kust see hirm aga tuleb?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare