Saa oma tunnetega sõbraks: see, miks me näiteks vihahoos plahvatame, on sama nagu šampuse raputamine enne avamist

 (2)
Saa oma tunnetega sõbraks: see, miks me näiteks vihahoos plahvatame, on sama nagu šampuse raputamine enne avamist
Foto: Panthermedia/Scanpix

Katkend Katrin Alujevi raamatust "Elamise kergus".

Mehed ei nuta ja mina ka ei nuta. Kuigi ma pole mees.

Ma ei nutnud aastakümneid, vähemalt mitte avalikult. Vahel väga harva ja salaja lubasin ma endale seda. Ma olin alati rõõmus. Kõik tundsid mind kui äärmiselt rõõmsameelset inimest. Sellest oli saanud alateadlikult minu fassaad, eesmärk ja identiteet. Keegi ei näinud seda, mis tegelikult mu sees toimus.

Vahel olin ma vihane. Väga vihane. Ma olen temperamentne ja emotsionaalne. Karjuda oskan ma väga hästi. Kui olukord nõudis, siis loopisin asju ka.

Viha on tugevate inimeste tunne, kurbus on nõrkadele. Ainult nõrgad pillivad. Ma saan alati ise hakkama, kõigega. Mitte miski pole raske, miski ei tee mulle haiget. Kael kange ja õlad pinges, rühin ikka edasi. Olgu migreen, angiin või jalg kipsis, mina saan üksi hakkama.

Tean nüüd, et sellises mõttekäigus on palju jaburat. Ja ega ma ei teadvustanud endale seda tollal, et mul selline arusaam on. Ma lihtsalt ei lubanud endal nutta, sest ma olin tugev. Kohe kindlasti ei tahtnud ma nõrk olla. Minu jaoks on alati olnud tähtis olla tugev — olen aastaid selle üle väga uhke olnud. Nüüd õpin nutmist ja abi palumist — üha paremini tuleb välja, kuid vahel leian ennast taas vanalt rajalt.

Seotud lood:

Ma arvasin algselt, et see on mul tekkinud puberteedieas kaitsemehhanismina ema surma tõttu. Kuid mida rohkem ma ennast analüüsisin ja oma lapsepõlve peale mõtlesin, seda enam mõistsin, et see muster oli minus juba varem. Ajast, mida ma isegi väga hästi ei mäleta. Juba lasteaias ei tohtinud ma näidata, et mul on valus; et ma ei tule toime; et olen õnnetu. Juba seal õppisin ma kavalust ja püüdsin mitte välja näidata, mis minuga tegelikult toimub. Põhikoolis asi vaid süvenes, sest mul oli vaja toime tulla koolikiusamisega nii õpilaste kui õpetajate poolt. Ma ei saanud välja näidata, kui raske mul oli. Nagu paljud lapsed, püüdsin ma hoida ema tundeid, kaitsta teda ja ma võtsin üle oma pere mustri. Me ei kurvasta, me saame ise hakkama. Meie peres on tugevad naised ja me oleme selle üle uhked.

Sellel tugevusel ja tunnete eiramisel oli oma hind. Igal tunnete eiramisel on alati oma hind. Eeskätt oli see väsitav. See võttis nii palju energiat, kui ma pidin kogu aeg teesklema, et kõik on hästi. Ma ei saanud vastu võtta tuge ega abi, sest ma sain ju alati hakkama. Ja saingi, kuid kas see oli alati mõistlik?

See ei lasknud mul kunagi olla kellegagi väga lähedane, sest lähedus nõuab haavatavust. Kuid ma ei saanud seda endale lubada, sest siis võis ju keegi teada saada, et ka mina võin kurb, õnnetu, pettunud või solvunud olla. Ja siis oleks ta arvanud, et olen nõrk.

Milliseid tundeid on teie perel kombeks eirata? Mida sa arvad nendest inimestest, kes lubavad endal neid tundeid tunda?

Umbes kolmekümneselt hakkasin mõistma, et tunded annavad elule värvi. Minus tekkis tänulikkus tunnete eest. Selle eest, et olen naine ja mu emotsioonid on kohati väga võimsad. Olen 9.08.2006 kirjutanud oma päevikusse järgmised read:

Täna sain lõpuks aru, et tegelikult on võib-olla siiski väga hea, et olen naisena sündinud — see on andnud mulle palju emotsionaalsema ja kirjuma tundemaailma. Ma saan oma elus kogeda palju rohkem emotsioone, kui seda mehed saavad, sest naise maine keha on nii programmeeritud. Olen õppinud ka paremini hetkes elama, naudin seda, mis on siin ja praegu. Loomulikult ei tule see mul alati välja, kuid see paraneb. Olen õppinud olema tänulik looduse eest, loodusnähtuste eest, mida mul on võimalus kogeda. See on mu ellu nii palju juurde andnud. Seisin eile kaatri tekil ja tunnetasin iga keharakuga ja iga meelega mu ümber toimuvat. See oli nii mega tunne — ma tundsin, et olen elus! Tõeliselt elus. Just sellel momendil.

Loe veel

Nüüd mõistan veel selgemalt, et kui sa lubad endal vahel olla kurb või vihane, on rõõm hoopis magusam. Olen märganud, et me ei saa välja lülitada mingit n-ö negatiivset tunnet, lülitamata samas välja mingit tunnet positiivselt poolelt. Oma negatiivseid tundeid alla surudes jõuamegi ühel hetkel depressiooni, sest paraku lülituvad siis välja ka meie positiivsed tunded. Kõikumist tunnete vahel enam ei toimu, amplituud läheb aina väiksemaks ja lõpuks olemegi apaatsed. Vahel võib tugevamate tunnete allasurumisel tekkida ka ärevus. Siin on tavaliselt lisakomponendiks madal eneseväärtustamine.

Kuidas sa ennast praegu tunned?

Tunded on meile kaasa antud, järelikult on nad meile vajalikud. Mina ei usu sellesse, et vaimne küpsus tähendab seda, et mul pole enam tundeid. Minu jaoks tundub see kuidagi mannetu sihtmärk. Mina usun, et võti on hoopis tunnete juhtimises.

Meil on vaja kõiki neid tundeid, nendega on vaja lihtsalt õppida toime tulema. Meil on vaja õppida märkama, et tunded on ainult tunded. Nad on mööduvad ja nad on üle elatavad. Me saame õppida nendega toime tulema ja märkame, et nad mööduvad, ainult siis, kui me lubame endal tundeid tunda.

Me õpime tundeid alla suruma tänu mingitele lapsepõlvetraumadele, negatiivsetele kogemustele ja oma pere käitumismustritele. Lapsena me sageli ei tulegi mingite tunnetega hästi toime. Need kasvavad meil üle pea ja me vajame nendega toimetulekuks teiste abi.

Täiskasvanuna saame tegelikult väga hästi oma tunnetega hakkama. Meie taju on lihtsalt paigast ära ja hirmu tõttu võimendunud. Kui me ei suru neid tundeid alla, siis ei tule nad ka nii intensiivsena üles. See, miks me näiteks vihahoos plahvatame, on sama nagu šampuse raputamine enne avamist. Me hoiame oma tundeid vaos ja kui miski lõpuks meid avab, siis tuleb tunne pauguga ja üle ääre. See omakorda justkui kinnitab meile, et me ei suuda oma tundeid ohjata.

Mis muutuks, kui suhtuksid oma tunnetesse 5% teadlikumalt?

Olen aru saanud, et tunnete juhtimiseks on vaja olla ärksameelne. Kohal. Siis märkame seda väikest hetke, seda mõnda sekundit, millest mööda vaadates löövad tunded pea peal kokku ja me sattume nende meelevalda. Olen märganud, et meil on vaja sisuliselt vaid ühte hingetõmmet, et mitte kaasa minna vihapurskega või mitte lubada endal mõttetult solvuda. Hetk teadlikkust. Hetk tuletada endale meelde, et lapsed teevadki lärmi ja ajavad toa sassi. Vaid hetk teadvustamaks, et kuigi mu mehel ei ole meie kohtumise või abiellumise aastapäev meeles, armastab ta mind ikkagi väga.

Mind on aidanud regulaarne mediteerimine. Mina, kes ma olen alati olnud väga temperamentne, emotsionaalne ja impulsiivne, olen õppinud oma tundeid ohjama. Kindlasti mitte veel täiuslikult, eriti mis puudutab lastega toimetulekut, aga juba üsna hästi. Ma arvan, et mu esimestel elukaaslastel oleks nii mõnigi piinlikkust tekitav näide tuua selle kohta, kuidas ma varem oma rooli tunnetele üle andsin. Märkan ise väga selgelt neid kohti oma praeguses suhtes, kus vanasti oleksin heleda leegiga põlema läinud. Nüüd hingan sügavalt ja suudan adekvaatsemalt reageerida.

Näen selgelt seda, et mu tunnete eiramine ja soov neid tuimestada on seotud mitmete sõltuvustega. Olen olnud sõltuvuses nii šokolaadist, alkoholist kui ka tööst. Olen aastaid järele andnud oma emotsionaalsele isule, selle asemel et lubada endal tunda tundeid, mis ühte või teist isu tekitab. Palju lihtsam on haarata šokolaadi või saiakese järele. Palju meeldivam on avada pudel veini ja mitte tunda seda, mis tahtis üles kerkida. Pead täidab siis mõnus sumin ja kõik tundub jälle nii hästi olevat. Ent kas ikka on? See tunne ei kao tegelikult kuskile, ta lihtsalt talletub su sisse, tekitades energeetilisi blokeeringuid ja lihaspingeid.

Milliste vahenditega sina oma tundeid eirad või tuimestad?

Olen veendunud, et tunded ei tee meie elu raskemaks, vaid vastupidi, need on selleks, et tuua meile kergust. Me ise otsustame oma elu tunnetega raskemaks teha. Meie oleme need, kes jäävad kinni negatiivsetesse tunnetesse ja lasevad neil roolis istuda. Kõik negatiivsed tunded on vaid sõnumitoojad, mis tahavad meile kergema elu loomisel abiks olla. Lihtsalt kuula, märka ja ole kohal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare