Suur osa meie elust möödub märkamatult. Me ei pane tähele päiksetõusu ja -loojangut. Me ei tunneta ennast ja oma emotsioone vahel tundide või isegi päevade kaupa. Me ei märka, kuidas üks lahke võõras inimene aitab vana mehe ühe tee. Me ei pane tähele seda tänulikku naeratust oma abikaasa huulil. Me ei tunneta kolleegi masendust, sest ei suuda hetkeks aega maha võtta, et talle silma vaadata ja küsida, kuidas tal läheb. Siseruumidesse ja masinate taha peitudes möödub terve aastaaeg, ilma et me seda tähele oleks pannud: talv läks mööda ja me ei mänginud kordagi lumes; kevad algas ja me märganud ühtegi tärkavat õit; ning suvi ja sügis möödusid nii ruttu, et me ei mäleta, kuidas lehed kollakaks muutusid või seda, et oleksime õues olemist nautinud. Meie ümber leiab iga päev aset miljoneid imesid, inimesed ilmutavad lahkust ja meile avaneb palju kauneid vaateid. Meie aga oleme liiga hõivatud eilse või homse peale mõtlemisega, et seda imet tunnetada.

Me ei tohi olla nii tundetud või hajameelsed, et meile saab osaks sama saatus ja kannatused, mida kogevad need, kes valivad vaid pooleldi tunnetatud ja elatud elu. Me ei tohi unustada, et peaksime märkama tähtsaid hetki ja olukordi elus. Neis on nii palju rütmi, ilu ja tähendust, mida kogeda.

Valgustatus põhineb mõistmisel, et elu looduslik vaenlane pole mitte surm, vaid elust eemaldumine.

Reaalsus on ainult siin ja praegu ja me peame õppima sellega silmitsi seisma, seda tunnetama ja kujundama.

Praegune hetk on ainus, mis meil on. Motivatsiooni ja elu ennast ei saa tunnetada praegusest momendist eraldi. Kui me ei suuna kogu teadlikkust praegusesse hetke, siis muutume impulsside või ebateadlike kalduvuste orjaks ning naaseme oma üldiste seadistuste juurde, mis tavaliselt kallutavad meid kergete valikute ja hirmu, mitte kasvu ja vabaduse poole. Sellisest eraldatusest tekivad kõik need olukorrad, mida me põlgame: lapsevanem, keda kunagi kohal pole; ükskõikne armastaja, keskendumisraskustega õpilane, eemalolev juht.

On aeg muutuda valvsaks ja leida kontakt maailmaga. Sel hetkel kui rulluvad lahti meie elu järgmised hetked, saame valida, et pöörame rohkem tähelepanu sellele, kuidas me ennast tunneme ja kuidas teised ennast tunnevad ning kogu sellele õnnistusele meie ümber. Me suudame kogu oma tähelepanu ja kiindumuse teistele pühendada. Me suudame avada südame, mõistuse ja vaimu universumi sosinatele. Me saame valida, et viibime praeguses hetkes ning oleme avatud ja vabad – me oleme elus.

Meie ainus vaenlane oleme me ise. Selleks et täies mahus hetkes kohal olla, on meil vaja üle saada oma harjumusest elada minevikus või tulevikus. Samuti peame olema teadlikud nendest rollidest ja vastutusest, mis meile igal ajahetkel avanevad, kuna me oleme vabad, teadlikud ja motiveeritud inimesed.